Peegel
Iidse ukse lahti paiskudes kandus põhjamaine karge tuuleiil minuni. Sumbunud õhk hääbus tasapisi ja asendus värskuse pahvakuga. Mu kohvipruune papüürusest lehti läbis kerge värin, need nirisesid kasteveest – olid unustuse ja kõleduse pisaratest märjad. Kalligraafia vettis ja valgus laiali. Tolm hajus. Sõnad seadsid end ümber, voolasid mööda riiuliäärt põrandale. Sulasid üles nagu hiliskevadised lumehanged. Olid valmis uueks alguseks. Sammud. Niiske puitlaudise krigin. Ihaldav pilk. Äraolev ilme. Süvenenud silmad libisesid üle minu ning piidlesid pikalt vesist pealkirja, nagu annaks see kohe kandadele valu ja tuhiseks minema. Aga see seisis paigal ega mõelnudki taandumise peale. Täidlased vanaaegses kirjastiilis tähed helkisid kutsuvalt ning pakkusid pealtnäha kuldset vahepala selles hämaruse riigis. Arhailised ornamendid ilutsesid mu seljal. Mõjusin nii ahvatlevalt, et kaamed sõrmed lausa sirutusid minu poole, ent tõmbusid viimasel hetkel tagasi. Ebakindluse ajel ja teadmatu...