Postitused

Ühe õhtu mitu palet

Hiiliv õhtuhämarus ja üksluine argipäev pidid paariks tunniks pausile jääma ning unustuse hõlma vajuma. Hingerõhuvad kohustused ja olmemured tõmbusid koomale ning loovutasid koha sellele, mis pakub vaheldust ja turgutust ning ärgitab uuesti elule. See oli miski, mis andis tiivad ka neile, kel muidu lennuvõime puudus. Miski, mis ei vaibu iial – elav muusika.  Muidu rahutust tekitavad koolikoridorid täitusid järsku sumeroosa valgusega ja varakevadiselt helge meluga, andes märku, et maailm on talveunest ärganud. Nagu ka Läänemaa Ühisgümnaasiumi Mingi Muusika Üritus, mis ilmutas end taas täies hiilguses. Sündmus kasvas välja omaaegse Wiedemanni Gümnaasiumi pisut rangemalt piiritletud lauluvõistlusest. MMÜ annab muusikasõpradest ja melomaanidest õpilastele laval suure publiku ees loomingulise vabaduse ning harukordse võimaluse näidata oma salajast palet, mida ehk igapäevaelus kiivalt peidetakse. Mis peamine – kohtunikke saali ei lasta ja pingerida ei moodustata. Esinejad saavad vabalt ...

See on meie punk(er)

Saba näis lõputu, mis sest et kontserdi alguseni oli tegelikult veel tund aega jäänud. Kuulsin, kuidas üks ekstravagantne ja kirev seltskond mu ees valjult reedeõhtu pingelanguses naerda lagistas. Neelatasin, hingasin sügavalt sisse ning üritasin näida nii loomulik ja külmavereline, kui vähegi oskasin. See toimis - pealtnäha karuse olemisega turvamees lasi mind üllataval kombel naeratades sisse ega küsinud tõestuseks isegi dokumenti. Minu võidukas ilme oli aga peagi kui peoga pühitud, mil nägin enda ees avanevat vaatepilti.  Jõllitasin hämarat ja kõledat garaažitaolist ruumi, mille mustjatele seintele oli soditud aerosoolidega kaootiline graffiti. Hoone robustsus jäi mulle esialgu kaugeks ja tekitas pigem kõhedust, kui et lõi kutsuvat ja intiimset atmosfääri. Heitsin pilgu tagasi välisukse poole ja adusin ruttu, et mu kaaslane oli turvamehele hambusse jäänud. Aina suurenev karvalistest ja sulelistest koosnev rahvavoog haaras mu endasse ning ümbritses kurjakuulutavatest hõigetest. K...

Peegel

Iidse ukse lahti paiskudes kandus põhjamaine karge tuuleiil minuni. Sumbunud õhk hääbus tasapisi ja asendus värskuse pahvakuga. Mu kohvipruune papüürusest lehti läbis kerge värin, need nirisesid kasteveest – olid unustuse ja kõleduse pisaratest märjad. Kalligraafia vettis ja valgus laiali. Tolm hajus. Sõnad seadsid end ümber, voolasid mööda riiuliäärt põrandale. Sulasid üles nagu hiliskevadised lumehanged. Olid valmis uueks alguseks.  Sammud. Niiske puitlaudise krigin. Ihaldav pilk. Äraolev ilme. Süvenenud silmad libisesid üle minu ning piidlesid pikalt vesist pealkirja, nagu annaks see kohe kandadele valu ja tuhiseks minema. Aga see seisis paigal ega mõelnudki taandumise peale. Täidlased vanaaegses kirjastiilis tähed helkisid kutsuvalt ning pakkusid pealtnäha kuldset vahepala selles hämaruse riigis.  Arhailised ornamendid ilutsesid mu seljal. Mõjusin nii ahvatlevalt, et kaamed sõrmed lausa sirutusid minu poole, ent tõmbusid viimasel hetkel tagasi. Ebakindluse ajel ja teadmatu...

Armastus jt

xx Alati on natuke kahju, kui teine ei saa sõnadest aru ega loe ridade vahelt seda sügavamat mõtet, mis kaalub üles pelgalt tähtede udusulgede taolise kaalu. Jah, teisi ei huvita mu valus tõde, nad peavad seda melodramaatiliseks naeruks. Siiski, seisad sina seal ja meie vaheline telepaatia pole sulle vaev.  Suitsuvines ja udus komberdavat melanhoolikut saab ikka mõista ainult tema sarnane. Me mõlemad oleme tehtud murdumatust tammepuust, ent meie hingekoed on haprad nagu niit. Need niidid on õmmeldud ühte, punutud igihaljaks lumehelbeks, mida isegi suvine päikeselõõsk ei sulata.  Sumpame läbi nostalgialume üheskoos, aeg-ajalt halastamatu oleviku tõukel kummuli lennates. Ent tõuseme uuesti püsti ja plagame läbi jääkristallidega kaetud okastraadi mineviku poole.  Hea on pageda omasuguse ebastabiilse hüsteeriku käevangus. Kui kukume, siis ühes.  xx Kui pojengi kroonlehed närbusid, tajusin ka sinu lõplikku lahkumist. Sinu varasemast ligiolust jäi sahtli põhja ainult paar ...

Fermaadiga paus

  ,,Olla või mitte olla – see on küsimus.” Nii mõtiskles Hamlet mitmeid sajandeid tagasi elu väärtuse üle. Teda vaevasid eksistentsiaalsed küsimused, mis saatsid printsi nagu paineuni. Omal moel püüdis Hamlet leida elu mõtet ja sügavust. Ta soovis saada selgust, mitte ulpida sogases vees, mille põhja pole jalge all tunda. Ta otsis lahendusi, väljapääsu. Vastuseid. Pidev raskus Hamleti hinges oli siginenud sinna teadmatusest. Prints ei adunud, kuhu tema elu lõpuks välja võib jõuda, ning see tõik hirmutas teda ja paiskas ta tundmatusse.  Ilmselt on Hamlet liiga traagiline näide, ent tema mõtted, tunded ja kahtlused elu suhtes on ka tänapäeval aktuaalsed ning närivad endiselt noorte hingi. Need on aegumatud ja jäävad inimesi alatiseks kimbutama. Taolisest eneseleidmise teekonnast ja oma koha otsimisest elus kõneleb tabavalt ka Meel Paliale loodud film ,,Pikad paberid”, kus lahatakse taolisi küsimusi noortele väga omasel moel.  Linateoses ,,Pikad paberid” on ,,Hamleti” roll u...

Viimane lend

Kui Trubetsky lõpuks lavale bändikaaslaste juurde astus, tõusid paljud publikust toolidelt ja sööstsid lava ette legendaarsele Vennaskonnale kogu hingest kaasa elama. Õhus oli pinget – kes siis ikkagi rebib esiritta? Kas need pensionieas tuhmunud nahktagides vanahärrad, kes on Vennaskonda fännanud aastakümneid, või umbes minuealised noored, kelle kasvav huvi selle bändi vastu pole veel kuigi kaua kestnud?  Mina olin samuti jalustrebiva publiku hulgas ja tõttasin kiirel sammul, nahkpükste lehvides, oma lemmikute juurde. Tahtsin olla võimalikult lähedal, näha ja kuulda kõike oma silma-kõrvaga, mitte ERM-i kaugetest avarustest. Ma ei olnud ometigi oma depressiivsest väikelinnast Tartusse kohale sõitnud lihtsalt selleks, et tagareas lösutades tuimalt kuulata ja pooleldi kaasa ümiseda. Tahtsin end muusikale jäägitult avada ja haarata kinni sellest harva esinevast võimalusest kuulata Vennaskonda live ’is. Minu Spotify on Vennaskond juba ammu üle võtnud. Vennaskonna liikmed on aastate joo...