l o o m e p e s a

  Lääne Elus ilmunud näitusearvustus, mis uudistelaviini tõttu jäi enamikul lugemata.  Haapsalu kunstikooli keldrigaleriis olev näitus ,,Allpool aega” ühendab endas maali-, video- ja helikunsti ning installatsiooni. Kolme kunstniku Kaarel Kütase, Triinu Jürvese ja Villem Jahu käe all sulavad eri maailmad ja ideed üheks ning moodustavad kooskõlas intrigeeriva loo, mis kutsub avastama.  Kütas, Jürves ja Jahu on ka varem ühisnäitusi teinud. ,,Allpool aega” on jätk Tartu Kunstimajas toimunud näitusele ,,Haruteel”, kus kunstnike teosed samuti ühe terviku lõid. Igaüks leidis enda väljendamiseks kõige hingelähedasema viisi – Triinu Jürves esemeliste kommentaaride ja keeleliste vihjete kaudu, Kaarel Kütas poeetilise robustsuse ning Villem Jahu helilise abstraktsusega. Vahetult enne allilma sukeldumist tervitab huvilist galerii uksel eriskummaline skulptuur, mis välimuselt inimest matkib. Küll selle väikese vahega, et tal puudub pea… Mitte sellepärast, et see oleks kaotsi läinud. ...

,,Ma ei taha, et mind kiusatakse, aga veel vähem tahan, et mind käsutatakse. Tahan olla vaba ja teha, mis pähe tuleb. Vaata ette, et mu kannatus ei katkeks.”  Novell ,,Carmen” saabus mu teele täpselt hetkel, mil otsisin IV kursuse lõputöö teemat. Midagi, mis mind tõeliselt paeluks. Alguses polnud mul õrna aimugi, oli vaid kindel aimdus, et see peab mingil viisil lõimuma kirjandusega ning omama sügavamat mõtet ja ülevamat tähendust. Kui aga jõudsin kohustusliku kirjanduse teoses ridadeni, mil minu ette astus jõuline ja karismaatiline Carmen, teadsin, et sellest kelmikast mustlannast peab saama mu muusa. Oli see siis Merimee tabav ja mõjus kirjeldus või minu enda kujutelmade vili, igatahes sulandus Carmen kohe sujuvalt mu mõttemaailma ning võtsin ta avasüli vastu.  Mind kõnetas Carmencita vabaduse ihast ja isepäisusest pakatav elufilosoofia, tema mitmekoeline ja kohati vastuoluline loomus. Seisukohad ja tunded, mida nii kaua endas kandnud olin, võtsid mustlanna näol niivõrd kütk...

 

Hiiliv õhtuhämarus ja üksluine argipäev pidid paariks tunniks pausile jääma ning unustuse hõlma vajuma. Hingerõhuvad kohustused ja olmemured tõmbusid koomale ning loovutasid koha sellele, mis pakub vaheldust ja turgutust ning ärgitab uuesti elule. See oli miski, mis andis tiivad ka neile, kel muidu lennuvõime puudus. Miski, mis ei vaibu iial – elav muusika.  Muidu rahutust tekitavad koolikoridorid täitusid järsku sumeroosa valgusega ja varakevadiselt helge meluga, andes märku, et maailm on talveunest ärganud. Nagu ka Läänemaa Ühisgümnaasiumi Mingi Muusika Üritus, mis ilmutas end taas täies hiilguses. Sündmus kasvas välja omaaegse Wiedemanni Gümnaasiumi pisut rangemalt piiritletud lauluvõistlusest. MMÜ annab muusikasõpradest ja melomaanidest õpilastele laval suure publiku ees loomingulise vabaduse ning harukordse võimaluse näidata oma salajast palet, mida ehk igapäevaelus kiivalt peidetakse. Mis peamine – kohtunikke saali ei lasta ja pingerida ei moodustata. Esinejad saavad vabalt ...

Saba näis lõputu, mis sest et kontserdi alguseni oli tegelikult veel tund aega jäänud. Kuulsin, kuidas üks ekstravagantne ja kirev seltskond mu ees valjult reedeõhtu pingelanguses naerda lagistas. Neelatasin, hingasin sügavalt sisse ning üritasin näida nii loomulik ja külmavereline, kui vähegi oskasin. See toimis - pealtnäha karuse olemisega turvamees lasi mind üllataval kombel naeratades sisse ega küsinud tõestuseks isegi dokumenti. Minu võidukas ilme oli aga peagi kui peoga pühitud, mil nägin enda ees avanevat vaatepilti.  Jõllitasin hämarat ja kõledat garaažitaolist ruumi, mille mustjatele seintele oli soditud aerosoolidega kaootiline graffiti. Hoone robustsus jäi mulle esialgu kaugeks ja tekitas pigem kõhedust, kui et lõi kutsuvat ja intiimset atmosfääri. Heitsin pilgu tagasi välisukse poole ja adusin ruttu, et mu kaaslane oli turvamehele hambusse jäänud. Aina suurenev karvalistest ja sulelistest koosnev rahvavoog haaras mu endasse ning ümbritses kurjakuulutavatest hõigetest. K...

Iidse ukse lahti paiskudes kandus põhjamaine karge tuuleiil minuni. Sumbunud õhk hääbus tasapisi ja asendus värskuse pahvakuga. Mu kohvipruune papüürusest lehti läbis kerge värin, need nirisesid kasteveest – olid unustuse ja kõleduse pisaratest märjad. Kalligraafia vettis ja valgus laiali. Tolm hajus. Sõnad seadsid end ümber, voolasid mööda riiuliäärt põrandale. Sulasid üles nagu hiliskevadised lumehanged. Olid valmis uueks alguseks.  Sammud. Niiske puitlaudise krigin. Ihaldav pilk. Äraolev ilme. Süvenenud silmad libisesid üle minu ning piidlesid pikalt vesist pealkirja, nagu annaks see kohe kandadele valu ja tuhiseks minema. Aga see seisis paigal ega mõelnudki taandumise peale. Täidlased vanaaegses kirjastiilis tähed helkisid kutsuvalt ning pakkusid pealtnäha kuldset vahepala selles hämaruse riigis.  Arhailised ornamendid ilutsesid mu seljal. Mõjusin nii ahvatlevalt, et kaamed sõrmed lausa sirutusid minu poole, ent tõmbusid viimasel hetkel tagasi. Ebakindluse ajel ja teadmatu...