Armastus jt
xx Alati on natuke kahju, kui teine ei saa sõnadest aru ega loe ridade vahelt seda sügavamat mõtet, mis kaalub üles pelgalt tähtede udusulgede taolise kaalu. Jah, teisi ei huvita mu valus tõde, nad peavad seda melodramaatiliseks naeruks. Siiski, seisad sina seal ja meie vaheline telepaatia pole sulle vaev. Suitsuvines ja udus komberdavat melanhoolikut saab ikka mõista ainult tema sarnane. Me mõlemad oleme tehtud murdumatust tammepuust, ent meie hingekoed on haprad nagu niit. Need niidid on õmmeldud ühte, punutud igihaljaks lumehelbeks, mida isegi suvine päikeselõõsk ei sulata. Sumpame läbi nostalgialume üheskoos, aeg-ajalt halastamatu oleviku tõukel kummuli lennates. Ent tõuseme uuesti püsti ja plagame läbi jääkristallidega kaetud okastraadi mineviku poole. Hea on pageda omasuguse ebastabiilse hüsteeriku käevangus. Kui kukume, siis ühes. xx Kui pojengi kroonlehed närbusid, tajusin ka sinu lõplikku lahkumist. Sinu varasemast ligiolust jäi sahtli põhja ainult paar ...