l o o m e p e s a

* homme on hilja täna ei saa kohtume siis eilses nagu alati * ma mäletan sind küll läbi härmatunud klaasi unustasin sind unustada * see oli meie viimane (päev) aga ainult ma tean et  see oli (viimane) *                                                                   ma kirjutan sa loed ma laidan sa kiidad ma ootan sa tuled ma kaeban sa lohutad ma kardan sa julgustad ma kihutan sa aeglustad ma jään sa kaod aitäh (et olid) *                   ...

Mustvalge liilia mustvalge liilia mu voodi äärel tõdeb et olid päriselt siin ja minu parfüümi hõng sinu kaelusel meenutab sulle mind sa oled mu peas pugesid meeltesse vallutasid mõtted andsid õrna torke mu südamele kas ka mina sind vastuvoolu sõudma panin? või kõigest su laevukest veidi kõigutasin? ah pole viga las päripäeva käia nii ongi lihtsam elus läbi lüüa aga su liilia mu voodi äärel mind tahab ära viia ja minu hõng sinu kaelusel tahaks sind tagasi tuua siia * * * mu nöörsaapad vedelevad kapis nende ümber on põimunud tihke tolmukiht kadunud ära on seelikud, napid ja minu enneolematu pahanduste kihk * * * lagled lendavad vaibunud linnulaul õues sest on õnnelik torm Hägune november 

 *** valge on mu nägu valgem kui mullune lumi aina rohkem närib hinge tunne et enam pole mul huvi maad ei kata enam kuldne lillede aas kõik me ümber on vajunud unne - mina ka taevast lahtub augustikuule omane sära ja mina tunnen et tahaksin kuhugi ära niisiis ma seisan keset tuiskavat õue ja isegi ühtegi roosi pole panna mul põue *** minevik meenub olevik on pikk tulevik on sootuks kaugel ja võimatu näib ja meie -  oleme kui koit ja hämarik üks tuleb, teine kaob tulipunased mooniõied langevad vihmavesi tõuseb lombist nagu Jeesus tõusis surnuist mulluse aasta vahtralehed õhus mänglevad ja hiir sügaval urus tunneb ära oma vihavaenlase hundi sina saabud õues on kuulda vaid öökulli huikeid  haavikuemanda hirm kõrgele taevasse taandub ja tuul on puhunud laiali liivaluiteid  tulen mina sina kaod tärkab kirju lillede rida ja õitseb kõrvits põlluvaos mis siis kui ühendaksime oma jõud taevast kaoks päikesesära aga siiski valitseks põud hommikul oleks igavene pimedus me tänava...

Milleks päästa meie hingi? käin tasahilju nõmmel ringi kohtan palju lahkund hingi lumised männid tuule käes vapuvad ja kellegi jahe käsi mind raputab pööran otsustavalt ringi - mina nende küüsi ei lange sõõris sammuvad elevandiluukarva lapsed kelle suust kostavad saatuslikud sosinad ja meie hüüdmata jäänud hüüded tean et see on mu nõrkuse viimane aste kokku langevad mu lootused valevad  märkan nende silmi, väge ja tahet nad hoiavad kätest kinni ning korraga  langeb rahet ja taevasse tekivad inglid nende südamed on muutunud kiviks haljaste kalmistute ette koondavad nad kaitsva rivi lubivalged silmad pöörlevad ringi see on luhtund katse päästa meie hingi * * * kuivanud kanarbikud istuvad ennemuistses potis valkjad sirelid on ammu ära õitsend poolik maal seisab endiselt öökapil pajutibud on vaasist kuhugi kadunud  majas valitseb tühjus ei ühtki hingelist  lööd rusikaga uksele vastust ei kuule ei tea et mind enam pole vist * * * elada ainult selleks et elada lugeda ainul...