l o o m e p e s a

Kuhu minna, kui silmad ütlevad maailmale “ei” ja sõnad on takerdunud sügavale hingesoppi ega taha sealt enam kunagi väljuda? Kui eluisu on otsas ja silmad tühjaks nutetud? Siis tuleb sammud seada Liisa Leiti isikunäitusele ,,Mõlemal pool läve”, mis pakub veidral kombel lohutust ja haarab iga melanhooliku oma embusse, suigutab tasakesi unne ja justkui sosistab: ära muretse, kui aeg on küps ja viimane liivatera kukkunud, siis sured ka sina, aga seni – ela!  Surm – Leiti näituse peamine märksõna, millele omaseid elemente leidub maa-aluses keldris kuhjaga. Kolletunud koljuluud, kuivanud taimed, savist teravaks ihutud vikat, silmist ja ninast nõretav veri – kõik on omal kohal ja teenivad eesmärki, viies külastaja närvekõditavale retkele hauatagusesse ellu, kus leidub nii äratundmist kui ka palju võõrast.  Keldri keskmes seisab surilinasse mässitud savist skelett – vikatimees, kes lisaks oma põhirelvale hoiab sõrmede vahel saatusliku tähendusega liivakella, mis vihjab elu kiirele ku...

Adrulõhn, hellalt juukseid sasiv briis, vastu sääri loksuvad lained, niiske liiv – kas see ongi õnne valem? Vesi? Meri? Romantilist idülli suudab ju sumedatel suveõhtutel vaid meri pakkuda. Mere mõju on puhastav, hingetoitev. Andestav, kõikemõistev. Tema peegelduses võib näha oma eelmisi elusid, millest endalgi õrna aimugi polnud. Vesi kannab endas põlvkondade jälgi, ununenud eilseid, lembehetki ja mõrkjat igatsust. Ta köidab nad üheks – läbipaistvaks kristalseks unelmaks, mis aina voolab, on pidevas liikumises ja naaseb. Kuulutab salamisi tõtt. Vähesed mõistavad ja oskavad kuulata emakest loodust ning näha mere päikese käes sillerdavast pealispinnast kaugemale. Lainetest kulisside taha.  Siiski, leidub neid, kellele on meri muusaks – Katta II Grüner (Kätlin Rohilaid-Aljaste) ja Ivi Sintal avasid mõne päeva eest Haapsalu kunstikooli hoovigaleriis ühisnäituse ,,Merest inspireeritud”. Grüner lõi naivistlikud popkunsti mõjutustega maalid ja Sintal haprad, pealtnäha õhkõrnad klaasteose...

Haapsalu kunstikooli keldrigaleriis olev näitus ,,Allpool aega” ühendab endas maali-, video- ja helikunsti ning installatsiooni. Kolme kunstniku Kaarel Kütase, Triinu Jürvese ja Villem Jahu käe all sulavad eri maailmad ja ideed üheks ning moodustavad kooskõlas intrigeeriva loo, mis kutsub avastama.  Kütas, Jürves ja Jahu on ka varem ühisnäitusi teinud. ,,Allpool aega” on jätk Tartu Kunstimajas toimunud näitusele ,,Haruteel”, kus kunstnike teosed samuti ühe terviku lõid. Igaüks leidis enda väljendamiseks kõige hingelähedasema viisi – Triinu Jürves esemeliste kommentaaride ja keeleliste vihjete kaudu, Kaarel Kütas poeetilise robustsuse ning Villem Jahu helilise abstraktsusega. Vahetult enne allilma sukeldumist tervitab huvilist galerii uksel eriskummaline skulptuur, mis välimuselt inimest matkib. Küll selle väikese vahega, et tal puudub pea… Mitte sellepärast, et see oleks kaotsi läinud. Pea leidis lihtsalt ,,Allpool aega” uue ebatavalise asupaiga nagu paljud teisedki elemendid ja es...

,,Ma ei taha, et mind kiusatakse, aga veel vähem tahan, et mind käsutatakse. Tahan olla vaba ja teha, mis pähe tuleb. Vaata ette, et mu kannatus ei katkeks.”  Novell ,,Carmen” saabus mu teele täpselt hetkel, mil otsisin IV kursuse lõputöö teemat. Midagi, mis mind tõeliselt paeluks. Alguses polnud mul õrna aimugi, oli vaid kindel aimdus, et see peab mingil viisil lõimuma kirjandusega ning omama sügavamat mõtet ja ülevamat tähendust. Kui aga jõudsin kohustusliku kirjanduse teoses ridadeni, mil minu ette astus jõuline ja karismaatiline Carmen, teadsin, et sellest kelmikast mustlannast peab saama mu muusa. Oli see siis Merimee tabav ja mõjus kirjeldus või minu enda kujutelmade vili, igatahes sulandus Carmen kohe sujuvalt mu mõttemaailma ning võtsin ta avasüli vastu.  Mind kõnetas Carmencita vabaduse ihast ja isepäisusest pakatav elufilosoofia, tema mitmekoeline ja kohati vastuoluline loomus. Seisukohad ja tunded, mida nii kaua endas kandnud olin, võtsid mustlanna näol niivõrd kütk...