l o o m e p e s a

 ,,Istun üksi valgel plastiktoolil, aia taha jäid kõik ambitsioonid Enam ma ei ürita, ei proovi Lasin lahti kõigest, mis on elu Kaitstud müüridega on mu valu” - ,,Hullumaja hoovis” Sõpruse Puiestee Mind tabas nostalgiline südamehärdus, magusmõru äratundmine esimesest akordist. Pilguheit lapsepõlve. Silme ees kangastusid määrdunud Opeli istmed, tolmustes tööriietes isa, kelle ema mulle lasteaeda järgi oli kupatanud. Autos hõljus puidu ja tubaka hõng, mis ninna imbus. Õlised tööriistad vedelesid põrandal, vihm trummeldas vastu aknaklaasi. Meie, pisikese kärtsroosasse riietatud tüdruku ja 50ndates eluaastates mehe, vahel polnud kunagi vesihallidel tänavatel koju veeredes kohmetut vaikust. Lakkamatult mängisid Sõpruse Puiestee ja Metro Luminal, kelle looming oli meie argielu, igapäevane rutiin, sama loomulik nagu jahtunud hommikusöök ja aurav õhtuoode. Vaigu nukrusest nõretavad sõnad ja Vainola mahe hääl oli meie ainus kommunikeerimise viis. Mulle ei meenu ükski sügav vestlus, tähendus...

Kuhu minna, kui silmad ütlevad maailmale “ei” ja sõnad on takerdunud sügavale hingesoppi ega taha sealt enam kunagi väljuda? Kui eluisu on otsas ja silmad tühjaks nutetud? Siis tuleb sammud seada Liisa Leiti isikunäitusele ,,Mõlemal pool läve”, mis pakub veidral kombel lohutust ja haarab iga melanhooliku oma embusse, suigutab tasakesi unne ja justkui sosistab: ära muretse, kui aeg on küps ja viimane liivatera kukkunud, siis sured ka sina, aga seni – ela!  Surm – Leiti näituse peamine märksõna, millele omaseid elemente leidub maa-aluses keldris kuhjaga. Kolletunud koljuluud, kuivanud taimed, savist teravaks ihutud vikat, silmist ja ninast nõretav veri – kõik on omal kohal ja teenivad eesmärki, viies külastaja närvekõditavale retkele hauatagusesse ellu, kus leidub nii äratundmist kui ka palju võõrast.  Keldri keskmes seisab surilinasse mässitud savist skelett – vikatimees, kes lisaks oma põhirelvale hoiab sõrmede vahel saatusliku tähendusega liivakella, mis vihjab elu kiirele ku...

Adrulõhn, hellalt juukseid sasiv briis, vastu sääri loksuvad lained, niiske liiv – kas see ongi õnne valem? Vesi? Meri? Romantilist idülli suudab ju sumedatel suveõhtutel vaid meri pakkuda. Mere mõju on puhastav, hingetoitev. Andestav, kõikemõistev. Tema peegelduses võib näha oma eelmisi elusid, millest endalgi õrna aimugi polnud. Vesi kannab endas põlvkondade jälgi, ununenud eilseid, lembehetki ja mõrkjat igatsust. Ta köidab nad üheks – läbipaistvaks kristalseks unelmaks, mis aina voolab, on pidevas liikumises ja naaseb. Kuulutab salamisi tõtt. Vähesed mõistavad ja oskavad kuulata emakest loodust ning näha mere päikese käes sillerdavast pealispinnast kaugemale. Lainetest kulisside taha.  Siiski, leidub neid, kellele on meri muusaks – Katta II Grüner (Kätlin Rohilaid-Aljaste) ja Ivi Sintal avasid mõne päeva eest Haapsalu kunstikooli hoovigaleriis ühisnäituse ,,Merest inspireeritud”. Grüner lõi naivistlikud popkunsti mõjutustega maalid ja Sintal haprad, pealtnäha õhkõrnad klaasteose...

Haapsalu kunstikooli keldrigaleriis olev näitus ,,Allpool aega” ühendab endas maali-, video- ja helikunsti ning installatsiooni. Kolme kunstniku Kaarel Kütase, Triinu Jürvese ja Villem Jahu käe all sulavad eri maailmad ja ideed üheks ning moodustavad kooskõlas intrigeeriva loo, mis kutsub avastama.  Kütas, Jürves ja Jahu on ka varem ühisnäitusi teinud. ,,Allpool aega” on jätk Tartu Kunstimajas toimunud näitusele ,,Haruteel”, kus kunstnike teosed samuti ühe terviku lõid. Igaüks leidis enda väljendamiseks kõige hingelähedasema viisi – Triinu Jürves esemeliste kommentaaride ja keeleliste vihjete kaudu, Kaarel Kütas poeetilise robustsuse ning Villem Jahu helilise abstraktsusega. Vahetult enne allilma sukeldumist tervitab huvilist galerii uksel eriskummaline skulptuur, mis välimuselt inimest matkib. Küll selle väikese vahega, et tal puudub pea… Mitte sellepärast, et see oleks kaotsi läinud. Pea leidis lihtsalt ,,Allpool aega” uue ebatavalise asupaiga nagu paljud teisedki elemendid ja es...

Hiiliv õhtuhämarus ja üksluine argipäev pidid paariks tunniks pausile jääma ning unustuse hõlma vajuma. Hingerõhuvad kohustused ja olmemured tõmbusid koomale ning loovutasid koha sellele, mis pakub vaheldust ja turgutust ning ärgitab uuesti elule. See oli miski, mis andis tiivad ka neile, kel muidu lennuvõime puudus. Miski, mis ei vaibu iial – elav muusika.  Muidu rahutust tekitavad koolikoridorid täitusid järsku sumeroosa valgusega ja varakevadiselt helge meluga, andes märku, et maailm on talveunest ärganud. Nagu ka Läänemaa Ühisgümnaasiumi Mingi Muusika Üritus, mis ilmutas end taas täies hiilguses. Sündmus kasvas välja omaaegse Wiedemanni Gümnaasiumi pisut rangemalt piiritletud lauluvõistlusest. MMÜ annab muusikasõpradest ja melomaanidest õpilastele laval suure publiku ees loomingulise vabaduse ning harukordse võimaluse näidata oma salajast palet, mida ehk igapäevaelus kiivalt peidetakse. Mis peamine – kohtunikke saali ei lasta ja pingerida ei moodustata. Esinejad saavad vabalt ...

Saba näis lõputu, mis sest et kontserdi alguseni oli tegelikult veel tund aega jäänud. Kuulsin, kuidas üks ekstravagantne ja kirev seltskond mu ees valjult reedeõhtu pingelanguses naerda lagistas. Neelatasin, hingasin sügavalt sisse ning üritasin näida nii loomulik ja külmavereline, kui vähegi oskasin. See toimis - pealtnäha karuse olemisega turvamees lasi mind üllataval kombel naeratades sisse ega küsinud tõestuseks isegi dokumenti. Minu võidukas ilme oli aga peagi kui peoga pühitud, mil nägin enda ees avanevat vaatepilti.  Jõllitasin hämarat ja kõledat garaažitaolist ruumi, mille mustjatele seintele oli soditud aerosoolidega kaootiline graffiti. Hoone robustsus jäi mulle esialgu kaugeks ja tekitas pigem kõhedust, kui et lõi kutsuvat ja intiimset atmosfääri. Heitsin pilgu tagasi välisukse poole ja adusin ruttu, et mu kaaslane oli turvamehele hambusse jäänud. Aina suurenev karvalistest ja sulelistest koosnev rahvavoog haaras mu endasse ning ümbritses kurjakuulutavatest hõigetest. K...

  ,,Olla või mitte olla – see on küsimus.” Nii mõtiskles Hamlet mitmeid sajandeid tagasi elu väärtuse üle. Teda vaevasid eksistentsiaalsed küsimused, mis saatsid printsi nagu paineuni. Omal moel püüdis Hamlet leida elu mõtet ja sügavust. Ta soovis saada selgust, mitte ulpida sogases vees, mille põhja pole jalge all tunda. Ta otsis lahendusi, väljapääsu. Vastuseid. Pidev raskus Hamleti hinges oli siginenud sinna teadmatusest. Prints ei adunud, kuhu tema elu lõpuks välja võib jõuda, ning see tõik hirmutas teda ja paiskas ta tundmatusse.  Ilmselt on Hamlet liiga traagiline näide, ent tema mõtted, tunded ja kahtlused elu suhtes on ka tänapäeval aktuaalsed ning närivad endiselt noorte hingi. Need on aegumatud ja jäävad inimesi alatiseks kimbutama. Taolisest eneseleidmise teekonnast ja oma koha otsimisest elus kõneleb tabavalt ka Meel Paliale loodud film ,,Pikad paberid”, kus lahatakse taolisi küsimusi noortele väga omasel moel.  Linateoses ,,Pikad paberid” on ,,Hamleti” roll u...

Kui Trubetsky lõpuks lavale bändikaaslaste juurde astus, tõusid paljud publikust toolidelt ja sööstsid lava ette legendaarsele Vennaskonnale kogu hingest kaasa elama. Õhus oli pinget – kes siis ikkagi rebib esiritta? Kas need pensionieas tuhmunud nahktagides vanahärrad, kes on Vennaskonda fännanud aastakümneid, või umbes minuealised noored, kelle kasvav huvi selle bändi vastu pole veel kuigi kaua kestnud?  Mina olin samuti jalustrebiva publiku hulgas ja tõttasin kiirel sammul, nahkpükste lehvides, oma lemmikute juurde. Tahtsin olla võimalikult lähedal, näha ja kuulda kõike oma silma-kõrvaga, mitte ERM-i kaugetest avarustest. Ma ei olnud ometigi oma depressiivsest väikelinnast Tartusse kohale sõitnud lihtsalt selleks, et tagareas lösutades tuimalt kuulata ja pooleldi kaasa ümiseda. Tahtsin end muusikale jäägitult avada ja haarata kinni sellest harva esinevast võimalusest kuulata Vennaskonda live ’is. Minu Spotify on Vennaskond juba ammu üle võtnud. Vennaskonna liikmed on aastate joo...