l o o m e p e s a

  ,, Täna tuleb päris kõva pidu - leidsin hulga lugemata ridu! Värske raamat, see on puhas mõnu, teate, mul ei ole lihtsalt sõnu!” Nii alustab Indrek Koff üht oma luuletust, kus lugemine võrdub peoga. Mida ta ometi mõtleb… Pidu – see on ju muusika, melu ja sõbrad. Või siiski… Kui aus olla, siis mulle on see luuletaja täiesti teistlaadne definitsioon hingelähedane. Põnev lugemispala koos tassikese kuuma teega on ahvatlev ja kutsuv kaaslane. Kohe selgitan, miks. Lugemine annab võimaluse rännata ajas ja ruumis. Saan käia teiste inimeste kingades ja kogeda sündmusi, mis jääksid muidu kättesaamatuks. Teoses ,,Medusa juuksed” on Kärt Hellerma kirjutanud nii: ,,Lugedes avaneb uus, teistsugune maailm. Raamatud annavad teadmisi ja jutustavad lugusid, aga peamine on, et nad pakuvad võimalust osaleda ühes teises, argielust väljaspool asuvas maailmas.” See, mis on kuskil kaugel, seitsme maa ja mere taga, on korraga siinsamas, minu kodus. Olen peategelane kõigis agooniates ja eleegiates, tajun ...

Austatud Ernst Enno! Teie mind muidugi ei tunne ja minagi ei ole Teiega isiklikult kohtunud. Elan väikeses kuurortlinnas Haapsalus, kuhu ka Teie viivuks oma elus ankru heitsite. Olen kõigest tavaline 9. klassi õpilane, kes on võlutud Teie loomingust ja sõnaseadmisoskusest. Ka mulle meeldib kirjutada. Teie luuletused on mind keelekunstis õpetanud ja suunanud ning julgustanud iseenda stiili ja rada leidma. Luuletamine on aga mulle üsna võõras ja tundmatu ala. Olen küll üritanud, ent kõik minu tagasihoidlikud ja saamatud katsetused on nurjunud, seega otsustasin jääda oma liistude juurde. Imetlen luule mitmekoelisust ja ilu eemalt, ise sellesse sekkumata. Mu silmad neelavad Teie kirjutatud luuleridu ja hing saab kosutust. Tunnen, kuidas Teie looming mind endaga ühes haarab, justnagu ruttaksin kiirrongile, millest ilmtingimata maha ei tohi jääda. Rongile jõudes raputan endalt maha igapäevased agooniad nagu kass, kes suvise hoovihma kätte on jäänud. Paiskan peast välja kõik rusuvad ideed nin...