l o o m e p e s a

Iidse ukse lahti paiskudes kandus põhjamaine karge tuuleiil minuni. Sumbunud õhk hääbus tasapisi ja asendus värskuse pahvakuga. Mu kohvipruune papüürusest lehti läbis kerge värin, need nirisesid kasteveest – olid unustuse ja kõleduse pisaratest märjad. Kalligraafia vettis ja valgus laiali. Tolm hajus. Sõnad seadsid end ümber, voolasid mööda riiuliäärt põrandale. Sulasid üles nagu hiliskevadised lumehanged. Olid valmis uueks alguseks.  Sammud. Niiske puitlaudise krigin. Ihaldav pilk. Äraolev ilme. Süvenenud silmad libisesid üle minu ning piidlesid pikalt vesist pealkirja, nagu annaks see kohe kandadele valu ja tuhiseks minema. Aga see seisis paigal ega mõelnudki taandumise peale. Täidlased vanaaegses kirjastiilis tähed helkisid kutsuvalt ning pakkusid pealtnäha kuldset vahepala selles hämaruse riigis.  Arhailised ornamendid ilutsesid mu seljal. Mõjusin nii ahvatlevalt, et kaamed sõrmed lausa sirutusid minu poole, ent tõmbusid viimasel hetkel tagasi. Ebakindluse ajel ja teadmatu...

Ta lamas ihualasti valgete linade vahel, nahk paistis läbikumavat. Väljas valitses leitsak, oli tavatult lämbe ja sumbunud õhk. Naine linade vahel oli väeti ja nõrk, kuigi temas pesitses noor hing. Ta ei suutnud liigutada - eevatütart kimbutas krooniline tuimus. Iga väiksem liigutus valmistas talle põrgupiina. Naine küünitas üle voodiääre, haaras veel hõõguva sigareti järele ja jäi kramplikult ühele kohale lebama nagu läbipekstud inimvare. Eebenipuukarva kiharad langesid eevatütre kahvatule sissevajunud rinnale.  Eevatütrel ei olnudki tegelikult valus - vähemalt mitte füüsiliselt. Naise hing polnud lihtsalt kunagi vait ja teda vaevasid luupainajad eelmistest eludest. Vaikus selles räämas toauberikus oli samuti nii kurdistavalt vali, et naine talus seda hädavaevu. Ta ei sallinud midagi. Temas elas vaid suur igatsus. Eevatütar janunes mineviku järele, teda kriipisid nostalgia nõelteravad küünised. Ta lebas mõtlikult linade vahel, libistades kaamete sõrmede vahel hajameelselt pabeross...

                                                                      Maali autor: Athanasios Karydis Suveõhtud maal vanaema juures. Eredalt, aga samas nii hellalt kumav päikeselõõsk, mis palgeid soojendab ja heidab puudele helgeid varje, justnagu tahaks takistada õhtu saabumist, hoiab tagasi ja paneb hoopis väärtustama looduse ilu ja üürikesi, kordumatuid hetki. Helesinine taevast oleks kui peoga pühitud – seal valitseb tuleratta kuningriik ning käes on tema aastaaeg. Puud on rohelised nagu alati, ent vanaema juures on need iga kord teistsugust laadi, erilised ja ainulaadsed nagu sõnajalaõis, mida saab oma silmaga kaeda vaid jaaniööl. Lehtedest õhkub igatsust ja nostalgiat, need on lapsepõlvemaiguga. Kuulda on linnulaulu, see ei ole tavaline lõõritamine – selles on midagi mõjuvat, nagu avaks linnuke oma noka viima...

Oli kord üks väikene küla, kus inimesed olid seltsivad ja üksteise vastu lahked, aga siis oli tema - Asta. Sellel naisel polnud teiste külaelanikega midagi ühist. Tema nahk oli lubivalge ja juuksed olid heledamad kui mullune lumi. Kuigi tema ümber olid elavad ja jutukad naabrid, hoidis Asta nendest eemale ja sulgus endasse. Õues ei kohanud teda keegi.  Ühel päeval märkasid külaelanikud, et poodi olid ilmunud uued ja väga maitsvad lihatooted, aga nende päritolu oli tundmatu. Inimesed ostsid neid meeleldi. Samal ajal hakkasid imelikul kombel kaduma külaelanike lemmikloomad. Koerad-kassid olid kui maa alla vajunud. Ei leitud neid ühestki metsatukast ega tihnikust.  Külarahvas hakkas täheldama, et Asta hoovis sehkendasid võõrad töömehed, mis oli imelik, sest Asta ei saanud endale kuigi palju lubada. Töömehed kopsisid ja saagisid kõik ööd-päevad, Asta ei pistnud oma nina toast endiselt välja, ent oli aru saada, et asjaga oli kiire ja kulus vaid nädal või paar, kui hoone juba valmis...

Ühes väikeses külas elas noor naine nimega Agnes. Agnese kodukandi kohal laiusid tihti vihmapilved, mis tervitasid iga uut külla saabujat. Vanade laiaharuliste puude vahel valitses metsik tuul. Tuuleiilid jõudsid külapiirilit isegi linnavahele. Kui tuli talv, siis alati nagu välk selgest taevast. Maapind ja puud olid lumetormi meelevallas. Olenemata külakese halvast ilmast, armastas Agnes siin elada, kuigi see oli talle kahjulik. Agnes oli olnud sünnist saati nõrga tervisega, ta ei kannatanud isegi väikest tuuleiili. Ta ei tohtinud peale päikeseloojangut enam õues käia, sest kui ta kasvõi kõigest oma nina oleks välja pistnud, läinuks see talle saatuslikuks. Tihti, kui tütarlaps voodisse läks, tabasid teda suured värinad üle kogu keha, mis ei lasknud tal mitu tundi unehõlma vajuda. Alguses, kui need värinad tema üle võimust võtma hakkasid, oli ta väga hirmul ja ta soovis, et enne voodisse minekut keegi talle toeks oleks. Agnes kaotas pidevalt teadvuse ja lamas põrandal seni, kuni keegi ...