l o o m e p e s a

Elas kord üks mees. Ta oli varases keskeas, isegi tema pealagi juba kergelt hõrenes. Mehe näkku olid kibestunud jooned ilmunud, kuid need polnud tingitud  murest naise ega laste pärast, sest nendega polnud jumal teda õnnistanud. Mees kandis juudi nime Miikael, kuid juutidega polnud tal vähimatki pistmist. Kui tema nina välja arvata. Miikael elas kose kõrval väikeses talus, ihuüksi. Talu asus metsas. Ilmselt sellepärast külaelanikud sinna ei kippunudki – sünge metsatukk tekitas kõhedust. Miikaelile see vaikne paik istus, ta oli üksik hunt või vähemalt nii ta arvas. Ta oli lihtne mees, kes elas lihtsat elu. Ei olnud ta uhke ega ennast täis nagu enamik mehi. Üks pahe tal muidugi oli – Miikael oli vägagi keevaline ja temperamentne. Mehe süütenöör oli peaaegu olematu, aga kuna tal ei olnud seltsilisi, ei näinud keegi tema „tumedamat” poolt. Kõik teadsid Miikaeli kui tasast vanapoissi, sest külasse sattus ta harva ja jäi siis alati tsiviliseerituks. Muidu oli Miikael küll mees nagu muist...

Käes oli õhtutund, siinmail ei olnud nähtud kunagi päikesesilma. Jaaniussid ei helendanud. Vanajumal polnud taevasinasse loonud ühtegi värvi, vaid jättis ainult sünkja hämariku. Siin valitses pimeduse uljas käskijanna, kes tüüris oma riiki õndsuse poole, nii oli veerenud palju aastakümneid kaduvikku. Eevatütre, käskijanna, keha oli mässitud elevandiluukarva satiini, mis oli heledam kui pilvetups taevas, pimestades Pimeduse riigi asukaid. Tema õlal istus igati kuulekas sinilind, kes oli alati käskijannaga päri.  Kord aga… Kaugel-kaugel järvesilma teisel kaldal, sammub keegi võõras, sammub nii, et müdiseb maa.  ,,Mine, mu lind! Uuri välja, kes on see seal, minu valduste piiril. On ta hatt või miski muu? Ei seleta mu silm,” andis Pimeduse riigi kõrgeim võim taltsale sinilinnule käsu. Sinisiibu tsirgukene noogutas kuulekalt, sirutas oma tillukesed, aga sitked tiivad laiali, valmistudes täide viima oma majesteedi käsku.  ,,Pea! Pärast annad mulle aru, kes on see võõras, kes re...

Kunagi ammu-ammu asus seitsme maa ja mere taga üks väike linnake. Selle linna nimi oli Roonie. Roonies elasid kaks peaaegu täiskasvanud õde, kes olid üksteise täielikud vastandid. Nad olid nagu must ja valge. Õdede mõttelaad erines teineteise omast täiesti.  17-aastane Margote oli rahulik ja kannatlik tütarlaps, kes tegi kõike, mida tema papa-mamma soovisid. Tema vaba aega, nii vähe kui seda paraku oli, sisustas klaverimäng ja raamatute lugemine, eriti nautis ta armastusromaane. Iga kord kui ta mõne raamatu avas, tundis ta liigagi hästi, kuidas teosed ta endasse neelasid. Ta pea oli alati pilvedes ning neiu rändas fantaasiates. Margote jumaldas õnnelikke lõppe.  Neiu kiharad olid kartulipruunid, mis olid pehmed kui suled, ning silmad šokolaadikarva. Iga inimene, kellega ta kasvõi kõigest ühe sõna vahetas, sai tema sooja pilgu osaliseks. Huuled nii õrnad ja hellad rääkisid alati mahedal toonil ja teisi kaitsvalt. Margote nahk oli tollele ajale kohaselt lumivalge. Vahel tundus, ...

Elas kord üks naine. See naine oli ilus, aga väga kuri. Ta juuksed olid õlgadeni mustad kui muld. Silmad olid nagu kassil – kui talle otsa vaadata, tõusid ihukarvad püsti. Ta oli pikk ja peenike ning vägagi kütkestav ja veetlev. Tema ilule vaatamata hoiti temast eemale. Naise käitumine oli külm ja kalk, ta oli terava keelega ja mõjus seetõttu eemaletõukavalt. Kõik kas kartsid või imetlesid teda. Keegi ei teadnud, miks ta nii käitus, vaevalt teadis ta seda isegi. See juhtus varahommikul, kui naise jäik karakter murdus. Äratuskell helises seitse hommikul. Ta oli juba ammu üleval ning istus voodiserval, seljas must sametine hommikumantel. Käes hoidis ta kuuma kruusi kohviga, mida ta aeg-ajalt rüüpas. Pea oli laiali otsas, ta ei peatunud ühelgi mõttel kaua.  Järsku helises uksekell, mis naise mõtetest äratas. Ta ohkas tüdinult, kuid astus siiski voodist välja. Kohe, kui ta ukse oli avanud, kahetses ta oma otsust. Seal taga seisis üks kentsaka välimusega poiss. Sel poisil oli kollane n...