l o o m e p e s a

Austatud Ernst Enno! Teie mind muidugi ei tunne ja minagi ei ole Teiega isiklikult kohtunud. Elan väikeses kuurortlinnas Haapsalus, kuhu ka Teie viivuks oma elus ankru heitsite. Olen kõigest tavaline 9. klassi õpilane, kes on võlutud Teie loomingust ja sõnaseadmisoskusest. Ka mulle meeldib kirjutada. Teie luuletused on mind keelekunstis õpetanud ja suunanud ning julgustanud iseenda stiili ja rada leidma. Luuletamine on aga mulle üsna võõras ja tundmatu ala. Olen küll üritanud, ent kõik minu tagasihoidlikud ja saamatud katsetused on nurjunud, seega otsustasin jääda oma liistude juurde. Imetlen luule mitmekoelisust ja ilu eemalt, ise sellesse sekkumata. Mu silmad neelavad Teie kirjutatud luuleridu ja hing saab kosutust. Tunnen, kuidas Teie looming mind endaga ühes haarab, justnagu ruttaksin kiirrongile, millest ilmtingimata maha ei tohi jääda. Rongile jõudes raputan endalt maha igapäevased agooniad nagu kass, kes suvise hoovihma kätte on jäänud. Paiskan peast välja kõik rusuvad ideed nin...

Kallis Margot! Me pole kunagi kohtunud. Sa ei tunne mind, oleme kui võõrad. Me ei ole käevangus sammunud ühte männiokastega kaetud metsarada. Pole vaadanud taevatähti, kui üle õue sünkjas pimedus laotub. Me pole käinud üksteise sünnipäevadel ja soovinud palju õnne. Me pole koos tähistanud jõule ega nääre. Ei ole teineteise seltsis kartuleid niiskest mullast üles võtnud, mil päike veel suvele omaselt taevas lõkendab. Me pole puid külmaks talveks valmistudes riita ladunud. Jah, me ei ole koos midagi teinud. Sa mõtled ilmselt praegu, et mida ma ometi räägin. Iga viimne mu mainitud tegevustest näib sulle unelmana, nagu kättesaamatu sõõm hõrku vabadust. Minu jutt tundub sulle nii kauge, tiheda udulooriga kaetud. Aga ma luban, kallis vanavanaema, juba varsti teed sa seda kõike. Lihtsalt ilma minuta.  Minu ja sinu eluteed ei ristunud kunagi, aga meil on sama veri. Mina saabusin siia ilma, kui sina lahkusid, just nagu oleksin su välja vahetanud, nii et sina saaksid lõpuks väljateenitud puh...

Austatud Lydia Koidula! Loodan, et mõistate mu sõnu ja tahumatut käekirja, sest sulg mu käes väriseb kangesti. Mitte hirmust, vaid suurest lugupidamisest Teie vastu. Seda ei juhtu tihti, õigemini mitte kunagi, et mul avaneb võimalus teiesugusele rahvalaulikule kirjutada. Küll aga loodan, et ehk toob Teie hämarasse õhtupoolikusse minusuguse amatööri kirjutatud kiri veidi vaheldust või kui mitte seda, siis ehk saate südamest minu kohmaka sõnamängu üle naerda.  Minul ja Teil on tegelikult nii mõndagi ühist, mida Te võib-olla aimatagi ei oska. Nimelt ka mina elan ühes karges kuurortlinnas mere ääres. Tõsi, minu kodulinn Haapsalu pole kaugeltki nii suur kui Teie Pärnu, aga miljöö on neil ehk üsnagi sarnane. Ma ei taha küll kiidelda, ent üks hubane kuurortlinn – väike või suur – on ju ometigi etem kui Tallinn.  Haapsalus möödus minu lapsepõlv. Olen kõik need aastad näinud, kuidas Haapsalu areneb ja kasvab ning minul on võimalus kasvada koos temaga. Olen silmanud, kuidas mere äärde j...