Tema oligi see

Fiktsioon. 

Väljas ulus tuul, oli novembrikuule omaselt masendav ja hämar ilm. Kool oli lastest tühi ja ka suurem osa õpetajaid oli jalga lasknud. Kõigi esimene mõte peale väsitavat päeva oli kojuminek. Siiski oli Marie endiselt siin ja ta ei mõelnudki majast lahkuda. Mitte veel. 

Sees oli õõnes tunne, mis sinna ärevusest või elevusest alati sigines. Marie ei osanudki öelda kumb see neist tol hetkel oli. Äkki nende tunnete kummaline kombinatsioon, mis teda tagant utsitas ja rahule ei jätnud, vaid muudkui kripeldas ning oma ,,eesmärgi” poole küündima sundis. Igatahes ei leidnud tüdruk asu ega ühtegi rahukübet. Marie püüdis end tagasi hoida - lootusetult nagu alati. Ikka sai kiusatus temast võitu. Ja sellel ,,kiusatusel” oli nimi. 

Oli juba hiline, kui Marie klassi astus. Ta teadis tol samal hetkel, et poleks pidanud sinna üldse minema, ent nagu juba mainitud, ei suutnud neiu end ohjeldada. Tüdruk seadis arglikud sammud klassi poole ega pööranud ümber, nagu oleks pidanud. Ust avades Marie ja õpetaja pilgud kohtusid. Tüdruk ei teadnud tol hetkel, mida naine tema ilmest välja luges, aga neiu nägi väga selgelt, mida õpetaja tundis. Ta silmas õpetaja pilgus tüdimust ja kurnatust - Marie oli seda seal juba pikemat aega tagasi täheldanud. Terve aeg oli ta salamisi lootnud, et õpetaja ükskõikne ja puine suhtumine temasse lahtub. Marie eksis. Naine oli endiselt selline. 

Neid kordi oli tolleks hetkeks olnud palju, kui too daam Mariet niimoodi jahedalt vastu võttis. Ta ei teadnud siis, et nüüdsest see jääbki nii ja tagasiteed enam pole. See oli karm reaalsus, mis neiut valusalt tabas. Siiski see uus ängistav tõik teda ei takistanud. Tüdruk käis naise klassiukse taga endiselt kraapimas nagu anuvate silmadega kodutu kass. Marie tekitas endale piinlikkust, sai aru, et naisega suhtlemine oli viga, aga ta ei saanud teisiti. Tüdruk mõistis, et tema kohaolu oli naisele vastukarva, aga ta ei suutnud minemata jätta. Mariel oli raske õpetajast koridorides mööduda, kui too temaga ühtki sõna ei vahetanud. Tüdrukut häiris, kui naine oli teiste õpilaste vastu lahkem ja soojem. Ta ei sallinud, kui õpetaja tema pilku vältis ja teda eiras. Marie janunes naise tähelepanu järele. Sel hetkel tajus tüdruk päriselt, et oli ülepeakaela sees ja ümber sõrme mässitud. 

Marie istus klaveri taga, vaatas ainiti õpetaja poole. Naine manas näole krampliku naeratuse, mis oli läbinisti võlts. Ometigi oli varem kõik teisiti. Mõned kuud tagasi silmitses naine tüdrukut heldinult ja soojalt, ta suunurgad kaardusid ülespoole, kui Mariet kusagil märkas ja mis peamine - naise silmad naeratasid samuti. See oli olnud alguse asi. Pealegi oli neiu see, kes ei osanud käituda. See, kes mängis, ära kasutas. Ta oleks väärinud lihtsalt julmalt ukse taha jätmist. Kuigi ilmselt poleks ka see Mariet peatanud. Tüdruk oli valmis minema oma eesmärgi nimel uskumatult kaugele. 

Nende läbikäimine tunniväliselt sai alguse eelmisel kevadel. See oli reedel, 24. mail. Marie teadis seda täpselt. Ülejäänud koolipäevast ei suutnud tüdruk midagi meenutada, kõik oli ähmane udu, ent enda ja õpetaja esimest pikemat jutuajamist mäletas kristallselgelt. Matemaatika tund oli just lõppenud. Marie mõtles pingsalt, kas oleks tark otsus jalaga üle tolle õpetaja klassi läve astuda või siiski parem lihtsalt kirjandusse minna. Paraku otsustas neiu esimese variandi kasuks, kuna lumepall oli juba varem pealiskaudsete vestluste näol koridoris veerema lükatud ja sama päeva hommikul pärast tolle naise tundi ots lahti tehtud, siis… Ühesõnaga leidis neiu end hoopis õpetaja seltskonnast ja kirjandusel oli nende jutuajamisega vähe pistmist. 

Marie mäletab endiselt, kuidas ta mullu sihitult koolikoridoris kõmpis. Vahetunnid olid ju tapvalt pikad ja ta ei osanud aega kuidagi teisiti surnuks lüüa. Tüdruk lonkiski siis edasi-tagasi, panemata tähele, mis tema ümber toimub. Marie nägi vist päris hajevil ja murelik välja, sest järsku tundis ta endal kellegi pilku ja kätt õlal. See oli üks õpetaja, kes korda valvas, neil tekkis silmside ja peagi lühike vestlus. Lühike, aga oluline. 

,,Mure?” 

,,Ei, kõik on hästi.”

,,Näost küll ei paista, et kõik korras oleks. Kas ma saan kuidagi kasulik olla?”

Marie raputas pead. 

,,Aga kahjulik?” 

Tüdruk muigas ja astus juba edasi, kuuldes veel õpetajat hellalt järele hõikamas: ,,Elus tuleb ikka muresid ette!”

Pärast seda jutuajamist lubas Marie endale, et ei räägi selle õpetajaga vähegi isiklikematel teemadel enam eal ega pühenda teda enda muredesse. Neiu ei tahtnud olla koorem. Pealegi kartis ta juba siis, et võib lõpuks õpetajast liiga palju sõltuma jääda. Tüdruk teadis väga hästi, mida see tähendab ja pelgas kohutavalt seda halvavat ning hingelämmatavat tunnet. 

Marie sõlmis endaga kokkuleppe, et jätab tolle õpetaja rahule ja mängust välja. 

Ei läinud kaua aega mööda, kui tüdruk pidi oma sõnu sööma. 

Mõned nädalad hiljem leidis Marie end taas vahetunnis selle sama õpetaja kõrval kõndimas. Ka seekord oli naine ise õpilasele ligi astunud. Naine rääkis tüdrukuga lustakal toonil ja oli võtnud käsile ühe oma lemmikteemadest - muusika. Mariele meeldis, kuidas õpetaja rääkis. Tema hääl. Kogu tema olek. Naine ütles, et tüdruk võib alati tema poole pöörduda, kui too mõnda head laulusoovitust tahab. Ja sellest Mariele piisas. Kell helises. Nad ütlesid headaega ja läksid tundi.

See õpetaja tuli Marie ellu ootamatult, koputamata. Neiul olid ühest endisest sõbrast veel paranemata haavad ja hinges valitses argipäeva piin. Ta ei saanud rahu, ent kui viibis koos selle õpetajaga, tundus talle, et oli selle viimaks leidnud. See tunne oli muidugi ajutine. Rahu kadus, kui õpetajagi lahkus. Naine püüdis Mariet siiralt aidata, ent tegelikult tegi tahtmatult tüdruku enesetunde kehvemaks. Marie valu asendus uuega. Vanad haavad kasvasid küll kinni, ent nende asemele tekkisid peagi uued. Kui neiu oli üksinda, tundis ta õpetajast suurt puudust ja oli pidevas pinges. Kui nad olid koos, kartis Marie seda hetke, mil pidi õpetajast lahkuma ja tema peamiseks kaaslaseks sai taas üksindus. Nõiaring. 

Suvi oli, aga vihma tibutas. Marie ja õpetaja olid selle eest kultuurimajja varju pagenud. Naine tundis siin iga nurgaalust ja peidukohta. Nad istusid all saalis, kus muidu toimuvad tantsuproovid ja etendused. Seal kiskus lämbeks. Tüdrukul olid jopehõlmad lahti. Naise jakk lamas kusagil laua peal. Ometigi ei riskinud nad kuhugi kohvikusse istuma minna, kuna arvasid, et mõni tuttav võib teha nende koosviibimisest valed järeldused. Üks Marie klassiõdedest oli juba kevadel tüdrukut sellepärast nöökinud, aga ta ei hoolinud karvavõrdki. Õpetajale Marie seda ei maininudki. Nad vestlesid teistel teemadel. 

Marie oli nende koosviibimiste ajal peaaegu alati norgus ja surmtõsine. Õpetajale jäi siis ülesandeks talle kuidagi naeratus näole tuua. Naine sai sellega alati suurepäraselt hakkama. Tüdruk oli napisõnaline ja vaikne, tihti, kui õpetaja temalt midagi küsis, ei vastanudki Marie naisele. Mõnikord ei osanud tütarlaps siiralt midagi öelda. Sageli oleks ta tahtnud suu avada, ent oli liiga arg, häbelik. Sõnad ei tulnud kuidagi välja või tundusid lihtsalt mõttetud. Tüdruk lootis terve aeg, et ehk lõpuks tema ülemäärane vaoshoitus kaob ja ta saab vabalt rääkida. Ootas nagu mingisugust õiget hetke, millal suu päriselt lahti teha, ent seda hetke ei tulnud. Selle tõttu tunnebki õpetaja vaid pessimistlikku ja tõrksat Mariet. Tüdruk tahaks talle öelda, et tegelikult pole ta üldse selline, ent see kõlaks ebausutavalt. Marie võib olla särtsakas ja vaba, naerda laginal ning huvitavalt vestelda, aga seda külge neiu õpetajale endast ei avanudki. 

Kõige rohkem häirib Mariet see, et õpetaja ei näinud teda kunagi nii, nagu tema õpetajat nägi. Selles oli Marie muidugi ise süüdi, et ei suutnud end naise seltsis kunagi lõpuni vabaks lasta ja rääkis minimaalselt. Tema suust pritsis sappi isegi siis, kui ta ei tahtnud päriselt nõelata. Õpetaja aga rääkis (peaaegu) alati palju. Ta rääkis huvitavaid, vahel nukraid seikasid oma elust. Naisel oli suurepärane sõnavara, eneseväljendusoskus ja mõnikord terav ning omapärane huumor. Tüdruk isegi kadestas teda veidi selle pärast. Mariet jäi igast vestlusest mõni naise öeldud fraas või mõte kummitama. Õpetaja jutt saatis tüdrukut pidevalt. Naine oli konkreetne ja otsekohene, üdini aus. Marie ei pidanud tema lausetes kahtlema. Mõnikord tekitas see tüdrukus heameelt, teinekord jälle tuska. Sellest hoolimata oli too õpetaja fantastiline vestluskaaslane ning tüdrukul on siiralt kahju. et ta ei saanud olla tema vääriline. Nad oleksid võinud rääkida kultuurist, muusikast, kirjandusest, filmidest… Neil oli selleks kümneid (kui mitte sadu) võimalusi. Tagant järgi Marie kahetseb, et ta ei pärinud, ei uurinud. Tüdruku valikul olid neil hoopis teised teemad, mis ei teinud kummalegi head.

,,Palun vabandust!” Raske kokku lugeda, kui mitu korda neid sõnu Marie õpetajale lausus. Vahel oli selleks põhjust, kui ta taaskord liiga pealetükkiv oli või sundinud naist endaga rääkimiseks oma kohustused nurka viskama. Seda on korduvalt juhtunud, kui õpetaja on Marie pärast hilinema pidanud. Samas oli neiu temalt andeks palunud ka siis, kui selleks mingisugust tegelikku sügavat põhjust olnud pole, pisiasjade pärast. Tüdruk kasutas sõna ,,vabandust” sama palju nagu ,,tere”. Vabandamine kaotas tema käes oma väärtuse ja jõu. Õige tähenduse ja siiruse. Marie palus andestust, aga ei muutunud. Sõnadele ei järgnenud tegusid. Lubadused olid tühjad. 

Marie on korduvalt kahetsenud, et end päris alguses, eelmisel kevadel, ei kuulanud. Tüdruk teadis sisimas, et nende suhtlus lõpeb halvasti ja pikemas perspektiivis teeb hoopis haiget. Ometigi lootis neiu naiivselt, et nii ei lähe ning ehk piirduvad nad vaid ühe-kahe vestlusega. Paraku kasvas sellest midagi suuremat ja pikemaajalisemat. Marie ei oska panna sõnadesse seda, kes naine talle oli. Muidugi oli ta midagi enamat kui ,,lihtsalt” õpetaja, kelle tunnis neiu istus. Ka sõbra staatusest õpetajale ei piisaks, sest mitte ükski sõber polnud tema jaoks nii palju teinud. Ta oli Mariele nagu vanema õe eest. Ja see, et Marie nii tundis, oli esimene ohumärk. 

Õpetaja püüdis Mariesse süstida positiivset ja entusiastlikku ellusuhtumist. Naine ei tea seda, ent see läks tal korda, kuigi teatav kalduvus melanhooliale ja küünilisus jääb tüdrukusse ilmselt elu lõpuni ning seda on võimatu välja juurida. Õpetaja tahtis panna Mariet nägema kõiges alati head, kuid samas ei lubanud halba eirata, vaid käskis sellele vastu astuda. Samuti püüdis naine neiule tõestada, et ka Mariest, ,,väikesest tavainimesest”, sõltub palju ja tema arvamus on oluline. Neid inimesi, kes end ei väärtusta ja alahindavad, on niigi palju. Tuleb elada lõbusalt ja julgelt, mitte igavalt või rumalalt. Kõige tähtsam siin elus on olla lihtsalt hea ja empaatiline inimene. Kui alustada endast, muudame ka maailma paremaks. Vähemalt nii õpetaja rääkis. 

Marie teadis, kui imelik ja mõistetamatu nende läbikäimine teistele inimestele võis tunduda. Inimestel oli igasuguseid arvamusi, kentsakaid ja vale arusaamaga tõlgendusi. Miks peaks üks õpilane ja õpetaja oma vabast ajast suhtlema? Mida nad teevad, millest räägivad? Tüdruk mõistab isegi, et see tekitab küsimusi ja võib intriige põhjustada. Vahetevahel näis talle, et nad olid õpetajaga nagu filmitegelased, keda kõik kiivalt ja põnevusega jälgisid. Marie pidas end üsna tundlikuks ja teiste arvamustele vastuvõtlikuks inimeseks, aga kummalisel kombel ei läinud talle see, mida teised mõtlevad, üldse korda. See polnud korraga tähtis. Marie tajus ja nägi maailma hoopis teistmoodi ning teiste arvamusel polnud selles maailmas enam kohta.

Mida aeg edasi läks, seda rohkem lahku nad kasvasid. Elu mattis julmalt laviinina sündmuste ja kohustustega mõlema vaba aja ning õpetaja ja Marie teed koolis ristusid aina vähem. Ilmselt poleks nad ka siis enam eraviisiliselt kohtunud, kui aega jätkunud oleks. Nende kiindumusse tekkisid mõrad, mis Marie sinna oma impulsiivse käitumisega tõmbas. Nende ,,sõprus” ammendus, hääbus. Võib-olla tegi see hoopis head, sest Marie võis kindlalt öelda, et kui tema ja õpetaja läbisaamine oleks olnud endiselt sama soe ja siiras nagu suvel, poleks tüdruk suutnud naisest kunagi lahti lasta. Neiu ei tea praegugi, kas ta seda on, sest kuniks õpetajat koolis regulaarselt kohtab, kõigub endiselt kahe äärmuse vahel. Suhelda või mitte suhelda. 

Marie on püüdnud mõelda, et koolivahetusega kohtub ta paljude uute inimestega ning too õpetaja jääb selja taha, vajub unustusse. Kogu keskkond neiu ümber muutub ja elul on palju üllatusi varuks. Üks etapp lõpeb, teine algab. Marie ei oska öelda, kas see talle meeldib, ent tegu on paratamatusega ja muuta seda ei saa. Ta võiks ju enda trööstiks olla õnnelik, et tal selle õpetajaga üldse midagi nii erilist tärkas ja et vähemalt mõnda aega oli nende läbisaamine suurepärane. Ometigi oli Mariel tunne, et terve selle aasta jooksul, kui nad lähedasteks olid saanud, libises naine tüdrukul justkui läbi sõrmede ja sügaval sisimas olid nad nagu Koit ja Hämarik, kes ei saanud kunagi kokku. Veetsid küll palju aega koos ja rääkisid elust, ent lõpuni teineteist ei mõistnudki. Marie ei avanud talle üht kõige olulisemat osa endast ning naine oli niikuinii neiu jaoks üks suur mõistatus, mida ta lahendada ei osanud. Üks on paraku kindel - võõraid neist ei saa. Aga tüdruk laseb õpetajal nüüd lõpuks minna. 

Siiski, olles midagi sellist läbi elanud, võis Marie öelda, et ta ei soovi seda kellelegi. Õpilased ei peaks oma õpetajatega kooliväliselt lävima, nendega sõbrustama. Lõppude lõpuks ei tee see kummalegi osapoolele head, kuigi algul võib teisiti tunduda. Tuleb suhelda omavanustega. Muidugi on vanema inimesega huvitavam vestelda - ta on intelligentsem ja elukogenum, ent temast ei tohiks saada noore peamine kaaslane, elu mõte. Marie pani tahtmatult naise enda eest vastutama, toetudes temale liiga palju. Tüdruk ei adunud, et neil pole mitte mingisugust seost, neid ei sidunud tegelikult miski. Too õpetaja oli võõras. Marie ei tähendanud õpetajale kunagi sama palju kui tema tüdrukule. See oli loomulik. Nii pidigi olema. Ometigi tegi mõte, et päriselt on õpetajal Mariest ükskõik, lapsele rohkem haiget, kui oleks pidanud. Neiu habras hing oli kui klaasist, mis kildudeks purunes, kui naine temasse jahedalt suhtus.

Võib-olla on õpetaja ja õpilase vaheline sõprus võimalik, kuid Marie lihtsalt ei osanud seda. Selles on süüdi tüdruku kalduvus inimestesse liigselt kiinduda, nende külge klammerduda ja neid lämmatada. Ta ei teinud seda sihilikult, kuid lõpptulemusena kurnas ikkagi teist inimest, motiivid pole olulised. Tüdruk oli muidugi oma ahistavast ja lämmastavast käitumisest teadlik, kuid ta ei olnud võimeline seda muutma. Süütu kiindumus arenes patoloogiliseks sõltuvussuhteks. Marie ,,moto” oli kõik või mitte midagi, tasakaal ja vahepealsus polnud tema loomuses. See saigi saatuslikuks. Alles nüüd, peaaegu aasta hiljem, tunnistab neiu endale, et õpetajaga sõbrustamine oli viga. Ja ta ei soovita seda viga teha mitte kellelgi, sest sellest üldjuhul ei õpita. Õpetaja oli nagu nuga, mida Marie enda sees keeras.

Õpetaja ja Marie sõprus halvenes märgatavalt just tüdruku pärast. Nagu juba mainitud, siis nõudis neiu naiselt liiga palju ja ütles või tegi nii mõndagi, mis oleks võinud olemata olla. Sellest hoolimata uskus Marie, et ta polnud ära teeninud seda, kuidas õpetaja teda viimased nädalad enne lõpetamist kohtles. Võib-olla oli neiu lihtsalt ülitundlik ja õrnake, ent vägisi näis talle, et naine tegi talle meelega liiga. Kõigepealt muutus õpetaja suhtumine Mariesse. Ehk kujutas neiu seda endale ette, ent naine oli külm ja kalk, igast üksikust sõnast, mis ta tüdrukule poetas, õhkus ükskõiksust ja tüdimust. Samal ajal vaatas naine teisi õpilasi heldinu ja hella pilguga, rääkis nendega soojal ning lustakal toonil, viskas nalja. Marie oli talle täiesti tühi koht. Õpetaja oli saanud samuti meistriks tüdruku vältimises. Peaaegu alati, kui ta neiut koridoris endale vastu jalutamas nägi, tegi naine kõike, et Mariega mitte kokku puutuda. Mõnikord õpetajal see siiski ebaõnnestus, siis sai tüdruk tervituseks surmtõsise ja raske ,,tere”, kui sedagi. Varem ta lausa et jooksis Marie juurde, kui õpilast kuskil silmas. Nüüd oli tal aga Mariest villand saanud. Õpetaja teadis, et tüdrukule läheb tema arvamus ning suhtumine väga korda, see mõjutas neiut tõeliselt palju. Ebatervislikult palju. Ometigi jätkas õpetaja südamerahuga Marie eiramist.

Meenub kord, mil naine Marie vastu järjekordselt kuiv ja huvitu oli olnud, ei pidanud neiu lõpuks enam vastu ning lasi hiljem enda tunded välja. Õpilase nägu oli pisaratest märg ning kleepuv, kurgus kipitas. Kõike oli liiga palju. Marie oleks eelistanud pigem seda, kui naine oleks ta peale karjunud. Õpetaja tõrksus ja eimidagiütlev vaikus häirisid tüdrukut hoopis enam. Klassiõde küsis temalt pärast, nähes neiu punaseid silmi, mis juhtus. Marie ei osanud vastata, sest tõtt rääkida ju ei saanud. Tüdrukul oli sel hetkel endast nii kohutavalt hale, lausa piinlik ja ta mõistis korraga, kuivõrd palju ta end alandas. Neiu soovis kogu südamest. et õpetaja puine hoiak ei läheks talle enam korda. Marie tahtis nii väga, et kõik oleks nii nagu varem ja et ta poleks kunagi end tollele naisele avanud. See oli ränk madalseis, tõepoolest tundis tüdruk põhja jalge all. Marie mõtles, et kui naine teda sellisena oleks näinud, kas ta oleks end kuidagi halvasti tundnud või tema arvates oli neiu selle ära teeninud. Ilmselt oli õpetajal, nagu viimasel ajal ikka kombeks, - ükskõik. Siiski ei kaotanud Marie õpetajat - ta ei saanud kaotada seda, mida tal kunagi olnud polnud.

See eelnimetatud madalseis ei jäänud ammugi viimaseks. Marie ei saanud temast üle ja iga kokkupuude, kuigi ise neid otsis, tegi aina rohkem haiget, sest nägi, et õpetaja tõesti enam ei hooli. Neiul oli veider mõelda, et inimene, kes varasemalt tal alati silma särama oli pannud ja naeratuse näole toonud, pani ta nüüd kibedaid pisaraid valama. See, mida Marie oma sisemuses läbi elas, oli kohutav. Talumatu. Tüdruk tegi selle kõik üksinda läbi, sest tal oli enda hapruse ja nõrkuse pärast meeletult häbi. Pealegi kogu see situatsioon, kuhu neiu end mässinud oli, kõlas täiesti naeruväärselt ja lootusetult. Mariel ei olnud enam kellegi najale toetuda. Ta oli oma painava murega ihuüksi. Neiu korrutas endale järjepidevalt ,,mantrat”, et talle ei lähe enam õpetaja ükskõiksus korda. Muidugi oli see vale, varem või hiljem Marie libastus. Ta ei suutnud end kuidagi sealt välja tõmmata. Võib-olla tegi õpetaja seda taotluslikult, et tüdruku enesetunne niivõrd madalale langeks või oli ta tõepoolest naise jaoks unustusse vajunud. Raske öelda. Naine lülitas Marie oma elust välja. Ta oleks võinud neiule seda öelda, mitte teda tuimalt eirata ja halvemini kohelda kui teisi. Tegi, mis Marie tegi, ent tüdruk ei väärinud seda. Lõppude lõpuks oli ta kõigest laps. 

Marie soovis ülekõige, et kõik oleks nii nagu varem, kui too naine oligi tema jaoks lihtsalt õpetaja. Kogu, kes juhuslikult koridoris mööda vilksatas. Keegi, kes lausus vaid pealiskaudse, ent naerusuise ,,tere”. Tüdruk igatses tagasi aega, mil nad teineteist sügavuti ei tundnud ja õpetaja temast veel endiselt kõrgel arvamusel oli. Ei midagi enamat. Marie tõepoolest kahetses kõike, mis juhtus, sest usaldus ja headus, mis nende vahel olnud oli, ei kaalunud üles halba ja kurbust, mis nende ,,kõrgajale” järgnes. Kõige vähem talub Marie mõtet sellest, millistes värvides õpetaja teda nüüd nägi. Mis naise peast läbi võis käia, kui ta õpilast juhuslikult mõnes koolikoridoris kohtas. Marie teadis, et rõõm taaskohtumisest see kindlasti ei olnud. Suurepärane maine, mis tüdrukul kunagi õpetaja silmis oli, hääbus jäädavalt. Oligi kõik. 

See õpetaja on kõige halvem, ent samalajal parim, mis Mariega juhtunud oli. Naine tõmbas neiu kuristikust välja, aga kui nende tutvus süvenes, kukkus ta sinna tagasi ja veel sügavamale. Suuremas osas oli Marie muidugi ise süüdi, et sinna tagasi langes. Tüdruk oleks saanud palju teistmoodi teha ning nende läbisaamine oleks vast praegugi hea. Tegelikult oleks muidugi veel parem olnud, kui seda kõike poleks üldse kunagi õpetaja ja õpilase vahel aset leidnud. Minevikku pole võimalik muuta või minema pühkida, kustutada. Ainus asi, mida Marie teha saab on eemale hoida ja eluga edasi liikuda. See ka vältimatult juhtub. 

Kõigest hoolimata jääb too õpetaja Mariele refrääniks. 

See laul jääb tüdrukut kummitama. 

Ja laulu nimi on Ilona. 

***

Viimane tund oli lõpusirgel, klassis valitses vaikus. Vaid Marie lobises pooltasasel häälel oma sõbrannaga, kes hoidis naeru summutamiseks kätt suul. Ka Marie itsitas enda iroonilise märkuse üle. Mõlemad unustasid, kuidas klassikaaslased ümberringi tüdinult töötasid ja õpiku teksti vihikusse kribasid. Tüdrukud olid oma jutuga hoopis mujal. Eksamid tehtud, polnud neil õppetööst enam sooja ega külma. Sõbratar kummardus Marie kõrva äärde, et midagi vaimukat lisada. Neiu muigas. Õpetaja märkas tüdrukute liigset lõbu. Tema kergelt noomiv, ent pigem leebe pilk rändas nende peale.

Marie aga ei vaadanud enam õpetaja poole. 

Laul katkes.