Kolm tähendusrikast aastat

See oli metsik avameri, mille süngetes sügavustes peitus mäss ja isekus. Võiks öelda, et isegi ükskõiksus kaaslaste suhtes. Pealiskaudsus ja taktitundetus, need olid esimesed sõnad, mis mulle pähe tungisid, kui varbaga seda jahedat vett katsusin. Sisse ma kohe ei hüpanud, sest ei osanud ujuda. Kaheksajalad pritsisid pidevalt mürki ja demonstreerisid pisikestele kalamaimudele oma üleolekut, nad olid ju autoriteedid. Vahepeal võis ka mõni pealtnäha ohutu ja turvaline millimallikas oma iseloomu näidata ning vaenlast kõrvetada. Koridorides luusisid ringi haid, kes tabasid kalakesi alati ootamatult ja selja tagant. Suur vaen valitses samuti kalakeste endi vahel. Nad võtsid omavahel mõõtu ja üritasid alatasa üksteisele kohta kätte näidata. Mingisugune vimm vindus alati. Peale keskpäraste kalakeste pesitses avameres tasaseid ja rahulikke koralle, kes lihtsalt oma rada kulgesid ega tahtnud teistele mereelukatele ette jääda. Muidugi esines ka piltilusaid rifikalu, kes liikusid parvedena ja alatasa mulisesid, seades enda välimuse esikohale. Tõepoolest, see oli üks massirohke ja kirev avameri. Aga ei… tegu pole Atlandi ookeani piirialadega. See on hoopis Haapsalu Põhikool. 

Mäletan selgelt seda ebakindlustunnet ja kerget hirmu, aga samas elevust, mis mind valdas, kui esimest korda meie koolimajja astusin. Mina tulin põhikooli Haapsalu linna kodusest ja armast algkoolist, kus inimesi oli vähe ja iga nägu oli tuttav. Nüüd oli aga jälle kõik uus septembrikuus. Õnneks sain mõned kalakesed siiski HLA-st endaga kaasa võtta. Kuigi ilmselgelt olime kohastunud elama väikeses järves, mitte kõledas ulgumeres. Püüdsime kokku hoida, et kaheksajalad meid päris ära ei mürgitaks ja haid nahka ei pistaks. Võin ette ruttavalt öelda, et nüüd 9. klassi lõpuks on meie parves 26 õpilase asemel 21… 

Haapsalu Põhikool oli koht, kuhu pidime paratamatult tulema. Meil ei olnud valikut, kui ei tahtnud just iga hommik pool tundi Paliverre, Pangale või Taeblasse sõita. Olime sunnitud kohanema läbinisti uues keskkonnas. Mõned kohanesid aeglasemalt, teised jälle ei vajanud nii palju aega. Oli ka neid, kes ei harjunudki ära. Mina kuulun pigem selle esimese variandi hulka. HPK-s valitsev ükskõikne ja jahe õhkkond oli mulle võõrastav, nagu kõik ülejäänugi selle kooli juures. Ajaga aga minu vastumeelsus hajus. Sügis ja talv möödusid ning tuli kevad. Vesi muutus soojemaks. 

Nende rangete kaheksajalgade seas peitus ka leebemaid ja mõistvamaid kujusid, kes sappi ei pritsinud. Pealegi tundub mulle, et 9. klassi lõpuks olin kaheksajalgade mürgi vastu immuunseks muutunud. Millimallikate alusetud katsed mind kõrvetada ei jätnud enam nii hulle põletusjälgi. Olin saanud piisavalt nutikaks, et haidest mööda hiilida. Suutsin nad üle kavaldada. Mereelukad ei kujutanud mulle enam endast mingisugust ohtu. Olin nende korduvatele käitumismustritele jälile saanud. 

Neid õpetajaid oli mitu, kes teistest erinesid ja silma paistsid. Kindlasti tooksin välja eesti keele õpetaja Evelini. Mul on sügavalt kahju, et ta 9. klassis meile enam kirjandust ei andnud. Tema tunnid olid huvitavad ja vaheldusrikkad. Me ei pidanud kogu aeg vihikusse konspekte vorpima ja õpikutekste pähe tuupima. Evelini tundides toimus meil klassiga sageli mõne raamatu või etenduse üle sisukas ja sügav arutelu, milles kõik said oma arvamust avaldada, kui soovisid. Tänu Evelinile hakkasin ka rohkem loovkirjutamisega tegelema. Varem oli see samuti üheks minu hobiks, kuid kirjutasin vaid sahtlisse, iseendale. Ma ei olnud võtnud osa ühestki konkursist ega oma tekste HLA-s õpetajale näidanud. Nüüd aga leidsin oma raja. Ma ei tea, kas oleksin üldse kirjutamisega tõsisemalt tegelema hakanud, kui Evelin mu õpetaja poleks olnud. Olen südamest tänulik tema pühendumuse ja põhjalikkuse eest. Saksa keele õpetaja Triinu on samuti üks, kes vajab mainimist. Kui ta saksa keelt õpetas, oli õpilastel alati lõbus, sest ta oskas seda teha mänguliselt ja pingevabalt. Rühma- ja paaristööd, mis näiteks keemiatunnis oli haruharv nähtus, oli Triinu tundides tavaline. Peale keeleoskuse arenes ka õpilastevaheline koostöö. Muutusime seeläbi avatumaks ja julgemaks. Triinu ei teinud meile laviinina keskpäraseid sõnadetöid, ta oli loovam. Ta andis saksa keeles õpilastele väga tugeva põhja. Olen kindel, et Triinu-suguseid saksa keele õpetajaid Eestis rohkem ei leidu, vähemalt Läänemaal mitte. Mis seal salata, ei saa mainimata jätta ka meie linna kohalikku kuulsust muusikaõpetaja Ilonat. Ta räägib muusikast alati entusiastlikult ja rõõmuga. On kaugele näha, et see paneb ta silma särama. Ta on definitsioon sõnast lahe. Ilona on tõepoolest hingelt muusik ja melomaan ning kannab oma muusikaarmastuse (tahes või tahtmata) väga ülevoolavalt enda tundidesse üle. Pealegi oskas Ilona jätta muljet, et on oma õpilastest isiklikult huvitatud ja et nende käekäik läheb talle korda. Õpetaja osavõtlikkus tekitas tunde, nagu ta oleks meile tiivad andnud. Mina saingi oma tiivad õpetaja Ilonalt. 

Jah, nad polnud kaheksajalad. 

Ka sõpradel on koolimelus suur roll. Nemad muudavad üksluise koolipäeva nauditavaks ja aitavad pikki vahetunde sisustada. Sellepärast ütlengi mina aitäh oma õele Keirale. Muidugi pole ta tegelikult minu niiöelda perekondlik õde, ent 8. klassi lõpuks nägime elu vägagi ühtmoodi ja meie mõtted olid samuti läbi põimunud. Veetsime palju aega koos nii koolis kui ka mujal. Ka vaheaegadel liikusime teineteise seltsis ja rändasime sihitult mööda linnatänavaid või hämarat metsa. Tegelikult tunneme Keiraga lasteaiast saati ja oleme alati sõbrannad olnud, kuid eelmise kevade hakul saime veelgi lähedasemaks. Keira seltskonnas saan olla vaba ja öelda välja seda, mida päriselt mõtlen, ilma kedagi teist mängimata. Kui mu klassikaaslased leidsid HPK-st endale palju uusi kamraade, siis mina soojendasin selle asemel vanad sõprussuhted üles või tugevdasin neid lihtsalt veelgi. 

Peale loovkirjutamise leidsin enda jaoks veel ühe kutsumuse. Paralleelselt põhikooliga hakkasin õppima kunstikoolis. See ei sarnanenud kuidagi ulgumerd meenutava HPK-ga. Kunstikool meenutas rohkem oaasi või allikat, millest elujõudu ammutada. Algul, 7. klassis, käisin seal osalise õppeajaga, ent lõpuks hõivas see kogu minu vaba aja. Päevad, mis seal veetsin, olid küll pikad, ent produktiivsed ja täis töörõõmu. Tüdimust ja väsimust ma ei tundnud. Kunstikool oli hea võimalus, kuidas ennast pärast pikka kurnavat päeva põhikoolis välja lülitada ja millelegi loomingulisele keskenduda. Siiralt armastasin seda, mida tegin, ja neid inimesi, kellega seal olin. Mind valdas suur kihk ja janu areneda, hüpata üle enda varju. Emake Loodus ei olnud mulle kunsti vallas suurt annet kaasa andnud, seega pidin pingutama ja nägema rohkem vaeva kui minu kursusekaaslased. Päris alguses mängis minu jaoks rolli vaid töö lõpptulemus, peagi hakkasin hindama ka protsessi. Oli kosutav viibida särtsaka Aide, tasakaaluka Elise ja kõiketeadva Indreku seltskonnas. Mulle meeldisid need kolm hajameelset boheemlast. Tänu nende innustusele ja õpetusele ning konstruktiivsele kriitikale olen joonistamisele ja maalimisele nii pühendunud olnud. 

Põhikool on mulle palju andnud, aga ka võtnud. Olen kogenud selles koolis puhast õnnejoovastust. Mäletan, kui mullusel kevadel jäi meil ootamatult käsitöö ära. Õpetaja teatas üsna tunni alguses, et tal on väga halb olla ja ta lihtsalt peab koju minema. Tervis oli tema jaoks alati esimesel kohal. Kõik muu võib oodata, peaasi et tervis korras oleks. Niisiis panigi Siiri punuma ja vuras oma elektriautoga kodu poole. Enne käskis veel kududa nii palju edasi, kui vähegi oskasime. Meil oli parasjagu käsil Haapsalu sall. Muidugi ei tulnud ilma õpetaja Siirita mul sellest midagi välja, Keiral samuti mitte. Otsustasime temaga, et läheme hoopis poodi – polnud mõtet valesti edasi kududa. Jätsime vardad kus see ja teine ning peagi istusime juba, küpsised süles, muuli ääres. Silmitsesime seda sogast ja kõrkjates lahesoppi ning imetlesime sinist taevast. Päike soojendas meie palgeid ja paitas oma kiirtega selgi. Istusime määrdunud pingil ja korraga võttis meis mõlemas võimust rahu. Rohulibled kõditasid jalgu ning tundsime vahetut rõõmu. Meie õnnel polnud mingisugust kindlat põhjust, selgitust. Lihtsalt lust olemasolemisest. See oli kirjeldamatu ja heas mõttes ootamatu tunne, nagu kevade tervitus. See oli meile mõlemale märgiks, et kevad on lõpuks saabunud, et päriselt jääda. 

Olen meie HPK-d palju laitnud, korduvalt. 7. klassis ootasin pikisilmi, mil sealt ära maailma avastama saaks. Põhikool oli nagu üks suur takistus minu teel, mida soovisin seljataha jätta. Väike etapp, millele ma polnud nõus isegi oma eluraamatus ühte lehekülge pühendama. Nüüd võin panna selle peatüki lõppu rasvase punkti, aga ma ei tee seda – kirjutan veel viimast korda koma. 

Kätte on jõudnud aeg, kui tuleb päriselt langetada otsus, kuidas hakkab välja nägema minu tulevik. Enam ei saa seda edasi lükata, aega tagasi keerata ega linti pausile panna. Aeg lendab linnutiivul ja libiseb käest. Mind valdab elevus ja uudishimu eesoleva suhtes. Uksi, kust siseneda, on palju. Millist ust aga valida? Miskipärast vaatan pidevalt tagasi ja piidlen silmanurgast HPK-d. See uks tundub nii turvaline. 

Kõigele vaatamata jään põhikooli igatsema. Kui kolme aasta tagune mina oleks lõpetamise puhul rõõmust lakke hüpanud, siis praegu läheb mul isegi pisut silm märjaks. Ajaga harjub inimene kõigega. Ka mina harjusin. Harjusin inimestega, klassiruumidega, poistega, kes garderoobis salaja suitsu tõmbasid, kaheksajalgadega, kes regulaarselt asjatult pragasid, haikaladega, kes õiendasid. Olgugi et olen HPK-d ka kritiseerinud, ei valiks ma ühtegi teist paika, kus omandada põhiharidus. Ma ei kahetse mitte midagi. Seal on minu mälestused, minu inimesed. See on minu kool. 

Ma ei kartnud enam. Oskasin nüüd ujuda. Korraga oli saanud hirmuäratavast avamerest hubane kodutiik. Vesi oli soe. 

Parafraseerides laulu ,,Every Breath You Take” (The Police) sõnu:

,,How my poor heart aches with every step I take Every move I make And every vow I break Every smile I fake Every claim I stake I’ll be watching you.” 

Hüvasti, HPK!