Kunstikooli tagahoovis

-


 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

-
Kujutis
* homme on hilja täna ei saa kohtume siis eilses nagu alati * ma mäletan sind küll läbi härmatunud klaasi unustasin sind unustada * see oli meie viimane (päev) aga ainult ma tean et  see oli (viimane) *                                                                   ma kirjutan sa loed ma laidan sa kiidad ma ootan sa tuled ma kaeban sa lohutad ma kardan sa julgustad ma kihutan sa aeglustad ma jään sa kaod aitäh (et olid) *                   ...
Lisateave

Kolm tähendusrikast aastat

-
See oli metsik avameri, mille süngetes sügavustes peitus mäss ja isekus. Võiks öelda, et isegi ükskõiksus kaaslaste suhtes. Pealiskaudsus ja taktitundetus, need olid esimesed sõnad, mis mulle pähe tungisid, kui varbaga seda jahedat vett katsusin. Sisse ma kohe ei hüpanud, sest ei osanud ujuda. Kaheksajalad pritsisid pidevalt mürki ja demonstreerisid pisikestele kalamaimudele oma üleolekut, nad olid ju autoriteedid . Vahepeal võis ka mõni pealtnäha ohutu ja turvaline millimallikas oma iseloomu näidata ning vaenlast kõrvetada. Koridorides luusisid ringi haid, kes tabasid kalakesi alati ootamatult ja selja tagant. Suur vaen valitses samuti kalakeste endi vahel. Nad võtsid omavahel mõõtu ja üritasid alatasa üksteisele kohta kätte näidata. Mingisugune vimm vindus alati. Peale keskpäraste kalakeste pesitses avameres tasaseid ja rahulikke koralle, kes lihtsalt oma rada kulgesid ega tahtnud teistele mereelukatele ette jääda. Muidugi esines ka piltilusaid rifikalu, kes liikusid parvedena ja ala...
Lisateave

Armastus jt

-
xx Alati on natuke kahju, kui teine ei saa sõnadest aru ega loe ridade vahelt seda sügavamat mõtet, mis kaalub üles pelgalt tähtede udusulgede taolise kaalu. Jah, teisi ei huvita mu valus tõde, nad peavad seda melodramaatiliseks naeruks. Siiski, seisad sina seal ja meie vaheline telepaatia pole sulle vaev.  Suitsuvines ja udus komberdavat melanhoolikut saab ikka mõista ainult tema sarnane. Me mõlemad oleme tehtud murdumatust tammepuust, ent meie hingekoed on haprad nagu niit. Need niidid on õmmeldud ühte, punutud igihaljaks lumehelbeks, mida isegi suvine päikeselõõsk ei sulata.  Sumpame läbi nostalgialume üheskoos, aeg-ajalt halastamatu oleviku tõukel kummuli lennates. Ent tõuseme uuesti püsti ja plagame läbi jääkristallidega kaetud okastraadi mineviku poole.  Hea on pageda omasuguse ebastabiilse hüsteeriku käevangus. Kui kukume, siis ühes.  xx Kui pojengi kroonlehed närbusid, tajusin ka sinu lõplikku lahkumist. Sinu varasemast ligiolust jäi sahtli põhja ainult paar ...
Lisateave