Fermaadiga paus

 ,,Olla või mitte olla – see on küsimus.” Nii mõtiskles Hamlet mitmeid sajandeid tagasi elu väärtuse üle. Teda vaevasid eksistentsiaalsed küsimused, mis saatsid printsi nagu paineuni. Omal moel püüdis Hamlet leida elu mõtet ja sügavust. Ta soovis saada selgust, mitte ulpida sogases vees, mille põhja pole jalge all tunda. Ta otsis lahendusi, väljapääsu. Vastuseid. Pidev raskus Hamleti hinges oli siginenud sinna teadmatusest. Prints ei adunud, kuhu tema elu lõpuks välja võib jõuda, ning see tõik hirmutas teda ja paiskas ta tundmatusse. 

Ilmselt on Hamlet liiga traagiline näide, ent tema mõtted, tunded ja kahtlused elu suhtes on ka tänapäeval aktuaalsed ning närivad endiselt noorte hingi. Need on aegumatud ja jäävad inimesi alatiseks kimbutama. Taolisest eneseleidmise teekonnast ja oma koha otsimisest elus kõneleb tabavalt ka Meel Paliale loodud film ,,Pikad paberid”, kus lahatakse taolisi küsimusi noortele väga omasel moel. 

Linateoses ,,Pikad paberid” on ,,Hamleti” roll usaldatud Mihkel Kuusele, kes kehastas peategelast Sebastianit. Sebastian polnud leidnud oma kutsumust ja töötas leiva lauale toomiseks kassapidajana. Tema teed ristusid aga boheemlasliku ja vabameelse Siloga (Karl Birnbaum), kellega neil on palju sügavaid vestlusi elust enesest ja selle ootamatutest keerdkäikudest. Silo ärgitusel jätab Sebastian oma töö, sest tuleb ju tegeleda sellega, mis päriselt hingekeeled nagu harfi helisema paneb. 

Filmis puudub pealtnäha kindel sündmustekäik ja näib, nagu oleksin lihtsalt mõni juhuslik kõrvaltvaataja tänavalt, kes jälgib eemalt pisikese muigega võõraste noorte katsumusi ja tasast jõena kulgemist. Silol ja Sebastianil pole endi silmis mingeid kohustusi ega tingimusi. Oluline on olla vaba, kõigist maistest ahelatest (näiteks töö) prii. Leidmata veel oma kindlat rada ja kirge, triivivad nad sihitult elumere lainetel, ühelt peolt teisele. Ühel järjekordsel seltskondlikul istumisel kohtub Sebastian Noraga ega tea veel, kui suurt rolli see neiu tema elus mängima hakkab. 

Filosoofilised ja elulised vestlused leiavad aset öistel Tallinna tänavatel või eredalt neoontoonides valgustatud klubides. See näib pisut irooniline ja ebatavaline, aga samas jätab väga eestiliku mulje – me ei ilusta, me oleme tõelised. Režissööril on võttepaikadega isiklik side ja kaasnevad mälestused. Iga filmis nähtud pealinna tänavanurk omab Paliale silmis mingisugust sügavamat tähendust ega ole lihtsalt visuaalselt esteetilisel eesmärgil valitud. Autor lähtus isiklikust kogemusest ja see tegi filmi ka vaatajale eriliseks. Paliale jäädvustas need paigad filmilindile, sest maailm on ju pidevas muutumises ning meeliskohad võivad aja möödudes hääbuda.

Kõik ,,Pikad paberid” stseenid on visuaalsest küljest väga autentsed ja realistlikud, ent samal ajal elab neis omapärane võlu ja salapäraselt helkiv värvide virvarr, mida päriselus kohtab harva. See film on ääretult siiras ja päris, käsitledes peenelt ja taktitundeliselt noorte haavatavust ning ebakindlust tuleviku suhtes. Kindlasti võib üheks linaloost kiirgava soojuse põhjuseks olla see, et filmi võttegrupp oli omamoodi sõpruskond, seega rõhuvat konkurentsi ja pingeid ei esinenud. Meel Paliale sõnul oli käsikiri teatud ulatuses nende ühislooming. Kõik said anda väikese panuse endast, tilluke improvisatsioon oli igati omal kohal. Sama käis ka muusikalise kujunduse kohta, mida mõned osatäitjad üheskoos lõid. Muusika aitas kindlasti vaatamise ajal oma mõtteid seada ja stseene tõlgendada, rõhutades kindlaid kohti, ja lõi meeleolu. Mõnikord oli muusika lihtsalt taustale mängima seatud, ent oli ka stseene, kus see oli domineerivaks elemendiks ning täiustas tegelast ja andis vaatajale uue vaatenurga, kuidas teda mõista. 

Filmi üheks kandvamaks teemaks oli Sebastiani ja Silo suur iha reisida Brasiiliasse, mis oli justkui nende maiseks Taevariigiks. Seal pidid leidma nende küsimused maagilisel kombel vastused ja elu saama sügavama, mõtestatud tähenduse. Kogu pimedus ja jahedus, mis neil Eestis kannul käib, saab seal leekivkuumal maal seljatatud. Silo ja Sebastian rõhusid pidevalt sellele tüüpilisele hülgehallile ja pakaselisele Eesti ilmale, nad pagesid noaga lõikava külma, kimbutava D-vitamiini puuduse ja kohmakate üleriiete eest. Tüüpiline Eesti aastaring, mil suvi ikkagi lõpuks talve jõuab, oli noorte jaoks ängistav tõik. Ka film ise näitas, kuidas Sebastiani ja Nora suvine armuseiklus talveks mandus, kaotades oma romantilisuse ning teatava vabameelsuse. Ulmest sai olme, mängu tuli hall argipäev ja reaalsus jõudis pärale. 

Mina aga näen poiste Brasiilia armastuses midagi enamat kui lihtsalt janunemist kuuma liiva, siniste ookeanivete ja päikeselõõsa järele. Nad otsisid hingerahu ja selgust, mõistmata, et tegelikult võib selle leida ka siitsamast Eestist, otse oma jalge eest. Tuleb lihtsalt otsida osata. See on tüüpiline paradoks, mida usutakse – kusagil mujal on alati parem. Kuigi Brasiilia reis võis sümboliseerida poiste silmis ka kindlust. Kuna Sebastian ja Silo ei osanud arvata, mis tulevik toob ja poistele näis, et neil pole selle üle kontrolli, siis Brasiilia oleks olnud nagu nende meelevallas ja käsutuses. See oli justkui tõestus, et nad ei lebanud kaitsetult ettearvamatu ja häguse tuleviku käte vahel. 

Pean tõdema, et filmi esimene pool mind kohe ei köitnud. Vaatasin ja mõtisklesin, üritades aduda, kuhu see pealtnäha paigalseisev ning kaootiline süžee võib välja viia. Olin pisut skeptiline ja umbusklik, sest filmi motiiv (õigemini selle puudumine) ei jõudnud mulle kohe kohale. Pealegi tavaliselt on olnud vastupidi – alguses olen linateosest lummatud ja üdini kaasas, ent teises pooles kaotab see oma võlu. Kui filmis ,,Pikad paberid” jõudis järg suvest talve ning pidu ja pillerkaar oli otsa lõppenud, tärkas minus suur huvi ja hindasin filmi enda silmis ümber. 

Selle eest võib tänada Norat (Maria Helena Seppik), kes tõi filmi teatavat selgust ja konkreetsust, rõhutades andestamatut päriselu ja aja kulgu. Tema oli filmi liikumapanev jõud, tänu kellele hakkas süžee selgemat ja struktuursemat ilmet võtma. Sebastiani ja Nora suhte kaudu joonistusid välja kõige aktuaalsemad elufilosoofia küsimused, millele nad üritasid üheskoos vastuseid otsida. Nii palju on ju neid, kellel pole kooli lõpuks veel kindlad huvialad välja kujunenud. Nad ei ole selleks hetkeks oma elus leidnud, mis neid ereda leegiga sütitaks ja toidaks. Kui Nora püüdis oma rada leida ülikoolis õppides, siis Sebastian tammus lihtsalt ühe koha peal ega söandanud astuda järgmist sammu. 

,,Pikad paberid” läheneb erinevalt mõnest teisest Eesti filmist noortele hoopis uut laadi nurga alt. Kui näiteks ,,Klass”, ,,Fränk” ja ,,Mina olin siin” lahkavad noorte hingeelu justkui läbi mingisuguse tumeda söestunud filtri, siis Paliale linateos pakatab edasi ärgitavast elu innust ja vabadusest. Muidugi on ka sellel filmil oma mõjusad kurvad hetked, ilma nendeta ei saakski, ent need stseenid omavad päriselt olulist rolli ega mõju tehislikena. Film ei ürita vaatajast mingisugust emotsiooni välja pigistada, süžeeliinid kulgevad loogiliselt ja omas rütmis. Linalugu ei proovi vaatajat õpetada ega töödelda. See ei võta publikut nagu väikest last käekõrvale, püüdes talle moraali lugeda. Film ei vaja seda, selles peitubki tema fenomen, et on ilma otsese pealesurutud sõnumita terviklik. 

Filmi lõpp ei anna meile ühest vastust ega selgust. Teatav katarsis küll esines, ent millise suuna tegelaste elu võtab, jääb vaatajale teadmata. Sebastian koges vaimset vabanemist ja tuleviku surve kerget taandumist nagu Hamletki. Lihtsalt selle vahega, et kui Hamleti vabastas surm, siis Sebastiani päästis tema enda mõtteviis. See oli fermaadiga paus.