See on meie punk(er)

Saba näis lõputu, mis sest et kontserdi alguseni oli tegelikult veel tund aega jäänud. Kuulsin, kuidas üks ekstravagantne ja kirev seltskond mu ees valjult reedeõhtu pingelanguses naerda lagistas. Neelatasin, hingasin sügavalt sisse ning üritasin näida nii loomulik ja külmavereline, kui vähegi oskasin. See toimis - pealtnäha karuse olemisega turvamees lasi mind üllataval kombel naeratades sisse ega küsinud tõestuseks isegi dokumenti. Minu võidukas ilme oli aga peagi kui peoga pühitud, mil nägin enda ees avanevat vaatepilti. 

Jõllitasin hämarat ja kõledat garaažitaolist ruumi, mille mustjatele seintele oli soditud aerosoolidega kaootiline graffiti. Hoone robustsus jäi mulle esialgu kaugeks ja tekitas pigem kõhedust, kui et lõi kutsuvat ja intiimset atmosfääri. Heitsin pilgu tagasi välisukse poole ja adusin ruttu, et mu kaaslane oli turvamehele hambusse jäänud. Aina suurenev karvalistest ja sulelistest koosnev rahvavoog haaras mu endasse ning ümbritses kurjakuulutavatest hõigetest. Kõik see andis tunnistust, et olin tingimata õigesse kohta jõudnud – Helitehasesse. 

Mida rohkem publikut kogunes, seda enam kimbutas lämb. Rihtisin eesrida lava lähistel, eirasin südamerahuga kripeldavat ebalust. Põikasin hoolimatult mööda vanematest, vägagi tõenäoliselt endast paadunumatest punkmuusika austajatest, pälvides seejuures ühelt erkroheliseks võõbatud juustega keskealiselt naiselt paar räpast ja hukkamõistvat pilku. Paraku ei saanud ma kuidagi erikülalisele Ajutisele Valitsusele ja sümpaatsele Allan Vainolale läbi sõrmede vaadata. Taolist kooslust laval näha on niivõrd harvaesinev nähtus. Pealegi polnud ma varasemalt Ajutisest Valitsusest midagi kuulnud, tahtsin teada kas ja millest olin ilma jäänud. 

Esmalt tõttas lavale kleenuke argise välimusega vanahärra nimega Peep Männil, kes paistis olevat solisti rollis. Piidlesin meest pisut skeptilisel ilmel – temast ei õhkunud erilist karismat. Peagi sain kinnitust oma esmamulje õigsuses. Laulja heietused lugude vahel tekitasid minus pigem trotsi, kui kiskusid kaasa. Tema jutuvadin koormas üle, pani pea ringi käima ja määramatus kogustes lausete tähendused jäid mulle tabamatuks. Kord kõneles ta süvenenult 1980. aastal asutatud Ajutise Valitsuse saabumata jäänud hiilgeaegadest, jutustas kruvikeeraja kindlast funktsioonist, siis luges peast ette enda kunagise õppejõu kentsakaid luuletusi. Sisemusse roomas salamisi mingisugune veider uim, mis meeli hurjutas. Tähelepanu hajus, kirgas valgus pimestas. Pilk rändas igatsevalt kitarri mängivale Vainolale, kes ei demonstreerinud suureks kurvastuseks eriti oma kähisevalt sumedat, justkui tervendava mõjuga vokaali. 

Tundsin juba esimese loo puhul, kuidas jõuline bass minust läbi tungis, nagu oleks ihaldanud maadligi suruda. Kõrvus kumises, ent see viis iselaadi hasarti. Muusikas peituv ootamatus ja äkilisus ei häirinud, see käivitas. Samas ei ütleks, et nende laulusõnade puhul tegu just erilise poeesia või mõttelennuga oli. Vennaskonna tasemele Ajutine Valitsus igatahes ei küündinud. Näis, et ma polnud publikust ainus, kelle jaoks Männili komejant vastunäidustatud oli. Nii mõnigi teine hõikas juba ustavalt Vennaskonna järele ega teinud oma pealetükkivusest numbrit. Mu kaaslane leidis, et Ajutise Valitsuse ainsaks heaks küljeks oli nende etteaste pikkus. Pöörasin muige varjamiseks pead. Repertuaar oli bändil tõesti lühike ja lööv. Isegi lisalugu võeti juba varem esitatud laulude seast. 

Ajutine Valitsus mõjus vaid kui soojendus Vabariigi kõige paremale bändile – Propellerile. Jõulise ja omanäolise Peeter Volkonski, kelle seljatagust valvas raudne tugi, saabudes taaselustus kogu rahvas. Laulja pisut põdurast tervisest hoolimata oli mees sama karismaatiline ja teravmeelne nagu talle kombeks. Nägin, kuidas Volkonski pilk hindavalt ühelt näolapilt teisele libises. Põlvist võttis nõrgaks. Kuulasin pinevalt tema iga sõna ja kogu minu tähelepanu koondus Volkile. Tema kärisevalt sügav ja teatraalselt ilmekas hääl ei jätnud lihtsalt valikuvõimalust, see sundis vaikima ja lummas ka kõige kärsitumat kuulajat. Mees rääkis teatava iroonilise ja suurustleva alatooniga, rõhutas selgelt iga viimast kui silpi. Ta täitis oma intelligentse, ent samas mässumeelse loomusega kogu ruumi. Avar silmaring ja suurepärane ülevaade klassikalisest kultuurist on talle vaid vahendid raamide lõhkumiseks ja iseenda tõe kuulutamiseks. Tema provokatiivsus ja otsekohesus, mõningane üleolek muutsid ta justkui puutumatuks ja kättesaamatuks, ent see paradoksaalsel kombel hoopis täiustas tema ligitõmbavat ja aukartust äratavat maneeri. Volkonski oli domineeriv selle sõna parimas tähenduses. Ta vallutas oma intensiivsusega inimeste hinged, lõi meid seeläbi uueks. 

Pean tõdema, et Propa loomingut ma nii läbi ja lõhki ei tunne. Nelja-viit lugu võisin vabalt kaasa laulda, aga ülejäänute hoomamiseks pidin rohkem kõrvu teritama. Volkonski suutis muuta iga laulu omaette tähtsündmuseks, mida ihaldati kogeda täiel rinnal. Sujuvalt sidus ta ,,Talvelaulu” Liina Tennosaare ja oma pluusiga, mis tal Propelleri T-särgi alt paistis ja millel ilutsesid papagoid. Volki sõnul oli Tennosaar selle Paavli kaltsukast ostetud isemoodi särgi talle kunagi kinkinud kartuses, et mehel hakkab külm. Kui järg jõudis palani ,,Veel üks Linda”, pidi Volkonski tingimata publiku hulgast Linda nimelise naisterahva leidma ja ta lavale kamandama. Peagi ruttaski üks linalakk neid tihedalt kokku surutud rahvasummast läbi, et Volki juurde pääseda. Ei saa ju laulda ,,Lindat” ilma Lindata. ,,Mona Lisa naeratuse” eel mainis mees veel ühe punapäise daami nime – Tanja Mihhailova. Ilusatest naistest tehti tol õhtul üldse palju juttu, üle ega ümber ei saadud ka alkoholist ja teadagi millest…

Propa esinemise ajal toimus murdepunkt – võimust võttis heas mõttes minnalaskmise tunne ja teatud vabanemine. Tajusin Propelleri muusikat teisel, hoopis sügavamal tasandil. Pakitsev barjäär, mille Ajutine Valitsus rajanud oli, varises Propa ,,Helinälja” ajal kokku. Võisin tõsta poolehoiu väljendamiseks käed, laulda ja end segamatult muusika meelevalda anda. Alandlikkus rauges. Tagasihoidliku ja väljapeetud koolitüdruku mask langes. Propa oli mind oma järskuse ja toorusega üles sulatanud. Korraga ei tekitanud räämas ja getolik Helikas enam õudu, vaid mõjus turvalise ja isegi koduse pelgupaigana. Olin sel hetkel vastuvõtlikum ja avatum kui kunagi varem. 

Minu ind suurenes veelgi, kui Trubetsky end koos Vennaskonnaga ilmutas ja Vainola naasis. Nad olid ju ikkagi õhtu nael ja peamine põhjus, miks end kohale vedanud olin. Selle bändi puhul saan uhkusega öelda, et teadsin iga lugu sõna-sõnalt. Pole sellest ju kaua möödas, kui mõned kuud tagasi ERM-is sama tulihingeliselt lava ees Vennaskonnale kaasa elasin. Truba polnud repertuaari vahepeal karvavõrdki muutnud, see oleks nõudnud temalt liigsuurt pingutust, seega nagu Tartu kontserdil, jäid ka sel õhtul Vennaskonnal minu siiramad meelislood esitamata. Niivõrd sügavale naha vahele olid mulle pugenud ,,Mul oli üks plika” ja ,,Tuled öös”, mõlemad pärinevad 1996. aastal ilmavalgust näinud albumilt ,,Mina ja George”. Palad on mängleva, õhulise kõlaga ega mõju pealesuruvalt. Agressiivsust ei leidu neis mitte üks raas ning nad puudutavad kuulajat nii õrnalt ja pehmelt just nagu läbi häguse vine. Lood jätavad õhku, vajalikku hingamisruumi ega koorma liigselt, sütitades hoopis teisest vaatevinklist. Igatsuselembene melanhoolia jõuab kuulajani ka sumeda ja varjunditerohke meloodia saatel, ajades edukalt läbi ilma punkrokile omase intensiivsuse ja häiriva jõulisuseta. 

Kui Männil ja Volkonski armastasid lugude vahel üle kõige juttu puhuda ning publikuga pidevas suhtluses püsida, siis Trubetsky oli nende täielik vastand, antisotsiaalsuse ja introvertsuse etalon. Mees rääkis nii napilt kui vähegi võimalik ja kohati tundus ta isegi laulmast tõrkuvat. Mõtted laiali, sobras solist peale iga loo lõppu pintsakutaskust mingi paberilehe järele ja piidles seda mõne hetke süvenenult, et tulevast pala aduda. ERM-is esinedes oli tal laulude järjekord veel meeles. Trubast voogas okkalist vastumeelsust, tõenäoliselt oleks ta palju parema meelega veetnud enda õhtupooliku kusagil mujal. See kontsert polnud Vennaskonna jaoks, erinevalt eelnenud bändidest, aasta või kümnendi peasündmus. See oli vaid killuke nende tüüpilisest argipäevast, töökohustus või vähemalt sellise mulje Truba oma külmalt hoiakult jättis. Siiski laulja sõnaaherus ja stoiline ükskõiksus hoopiski hurmasid mind, mitte ei peletanud eemale. Väärikas distants kütkestas, surmtõsine ilme kõditas närve. Absurdsel moel sümpatiseeris mulle mehe eemaletõukav ja komplitseeritud natuur. Minu arvates oli Trubetskys pesitsev vaikne, ent riuklik mõjuvõim tema trump. 

See salapärane emotsionaalne jäisus oli omane ka Trubetsky kumedale vokaalile, mis kõlas pooleldi jutustavalt. Oli kummastav kuulda, kuidas laulja enamasti monotoonne hääl kohtus niivõrd tunderikaste paladega, ent see teatav ebakõla või sobimatus lõi meeliköitva kontrasti. Üksluisus mõjus hüpnootiliselt ja kutsuvalt, eriti selgelt ilmnes see näiteks lauludes ,,Subatlantiline kohtumine” ja ,,Maailma lõpus on kohvik”. Truba ja Vainola vokaalid on radikaalselt erinevad. Ajal, mil Vainola voolab muusikaga kaasa, serveerib Trubetsky jahedat romantikat. Nad moodustavad kaks äärmust, kes on ühendanud jõud. Vainolaga kaasnev soojus ja intiimsus vastandub Truba külmusele. Lõõmavat publikut võlusid nad mõlemad. Otseloomulikult nõuti ka Vennaskonnalt lisalugu, ent kui Propeller ja Ajutine Valitsus piirdusid vaid ühe palaga, siis mängis Vennaskond veel kolm laulu. Üks neist oli hitt ,,Insener Garini hüperboloid”, mille ajal Truba suu vaevu liikus, sest tüdimatu rahvas laulis andunult tema eest. 

Kontsert oli lõpule jõudmas, Vennaskonna viiulimängija Hedwig Allika tõmbas suursuguselt viimase akordi. Publik juubeldas, nõudis kordust. Helitehase räämas seinad olid täna kõike näinud ja minu kõrvad kuulnud. Punk rock võttis kolm erinevat kuju ja vormi, ilmutas end eri külgedest: Ajutise Valitsuse koletu otsekohesus ja sirgjoonelisus, Propelleri intellektuaalsus ning Vennaskonna ühtaegu sünge anarhism ja romantiline melanhoolia.

Silme ees terendasid jäiselt kumavad tänavalambid, aprillikuine karge õhk sasis juukseid. Jalanõud kleepusid õllest, mille keegi ülevamas meeleolus onkel Helikas põrandale pillanud oli. Silmad kipitasid laiali valgunud ripsmetuššist. Pea kohal hõljus teadmatus, kus selles võõras metropolis saabunud öö veedan. Roidumus vajus vägisi kaela, ent see ei morjendanud üldse. Minus hingitses endiselt ereda leegiga Volki mahlakas väljendusviis, Truba tõtt paljastavad laulusõnad ja Vainola sametine tämber. Olin väsinud, aga õnnelik. Ja sellest õnnest mulle piisas.