Arhitektuur – ilu ja võlu
Arhitektuur on teadupärast kõikjal meie ümber, ainult et keegi väga ei süvene sellesse ja võtab meie ümber kõrguvaid maju enesestmõistetavalt, nagu see kõik oleks siia ise tekkinud.
Huvitav on see, et paljusid kunstiteoseid imetletakse, aga sellele kunstiliigile ei pööra keegi suuremat tähelepanu, kuigi see on samuti midagi, millega inimesed ennast väljendavad ja oma loomingut teistele edasi annavad.
Ka mina ei arvanud arhitektuurist enne just palju, kuni ühes eelmise aasta ajalootunnis meile Babüloni rippuvatest aedadest pilte näidati. Need püüdsid mu pilku. Mind tõmbasid need kogu oma hiilguses ja mulle meeldis ka nende mõte. Rippuvad aiad polnud ju tegelikult eluks vajalikud, vaid see oli tolle aja kuninga Nebukadnetsar II žest tema kodu igatsevale naisele. Paraku on praeguseks kogu see ilu hävinud, millest on väga kahju, sest oleksin soovinud seda ka oma silmaga näha.
See oligi aeg, mil arhitektuur ja selle stiilid mulle rohkem huvi pakkuma hakkasid ja soovisin teada rohkem n-ö arhitektuuri köögipoolt. Tahtsin arhitektuuri ajaloo kohta rohkem teada saada, mind huvitas hoonete ülesehitus ja arhitektide täpne töökorraldus. Uurisin veel teisigi ajaloolisi ehitisi, kust mulle jäid silma Vana-Kreeka templid.
Eriti tõmbas mind arhitektuuri ajalugu, kõik eelnevad stiilid ja ehitised. Laenutasin raamatukogust teoseid, kus räägiti ajaloost ja mainiti ka praegust arhitektuuri. Eri arhitektuuristiile leidus väga palju, igas riigis olid neil oma väikesed nüansid.
Minu isiklikuks lemmikuks osutus rokokoo, mis oli kasvanud küll välja barokist, aga polnud enam nii range ega nii kindlatesse raamidesse surutud. Mulle meeldiski rokokoo juures see, et see oli ajaviitekunst ning kõike võeti vabamalt ja mänglevamalt. Rokokoo pole muidugi ka ainult arhitektuuristiil, vaid see oli ka eraldi aeg maalikunstis, sisekujunduses ja moevaldkonnas.
Pean veel ütlema, et arhitektuur on minu jaoks midagi enamat kui lihtsalt kunsti osa. Lisaks kenale ja pilkupüüdvale välimusele on minu arust igati oluline see, mis tunde või meeleolu hoone inimeses tekitab, kui ta seal viibib. Ka see on tähtis, kas see hoone antud kontekstis töötab, näiteks kas haiglana ehitatud maja täidab oma eesmärki nii, nagu peaks.
Ja just selle tunde ja meeleolu saab tekitada arhitekt, keda minu meelest peaks rohkem hindama, sest see amet on äärmiselt spetsiifiline ja mitmekülgne. Arhitektiamet koosneb mitmest eri elemendist ja tahust, oskusi peab olema üsna eri vallas. See on muidugi ka päris suur pluss, kuna see amet pakub pidevat vaheldust ja kätt saab proovida mitmesugustel maastikel. Arhitektide töö laias laastus ongi klientidega suhtlemine ja majade projekteerimine. Paraku on seal ka palju miinuseid, sest tihtipeale peab töötama nädalavahetustel, ei saa teha kõike omamoodi, sest peab kuulama klienti, ja mõnikord, kui ei jõuta ühisele nõule, võib tekkida ka lahkhelisid. Samuti peab olema tehnilist taipu ja korralik matemaatiliste teadmiste baas ning tuleb tähele panna ka ümbritsevat keskkonda, et sellele kõigele toetudes esmalt eskiis kavandada.
Kui keegi peaks kunagi minult küsima, kas sooviksin arhitektiks saada, siis pean tõdema, et aus vastus oleks ei. See on küll vajalik ja prestiižne amet, ent edukaks ja heaks arhitektiks saamiseks peab nägema ränka vaeva ja õppima üsna palju aastaid ülikoolis. Arhitektiamet nõuab ka häid matemaatilisi teadmisi, aga arvude maailm on üks mu nõrgimaid lülisid üldse. Pealegi peab hoonete disainimiseks olema rohkesti põnevaid ideid, kuid pean tunnistama, et minul neid napib. Eks võib veel leida mõned põhjused, miks ma arhitektiks ei sobi, aga need on peamised tegurid.
Kui aga mul tuleks võimalus kujundada ja projekteerida iseendale maja, siis teeksin selle ilmselt üsna lihtsa ja mitte eriti suure, aga samas oleks see siiski omapärane ja teistest majadest erinev ning silmapaistvam. Ta võiks olla paar tooni heledam kui indigosinine, ent samas mitte ka nii helesinine kui näiteks meri Kreekas. Majahoov võiks olla piisavalt suur, et saaksin sinna lilli istutada ja väikese, kuid see-eest mugava terrassi paigutada. Aknad võiksid olla suured ja neid võiks olla võimalikult palju, et saaksin alati enda ümber olevat loodust imetleda. Ideaalis võiks olla kaks korrust ja avar köök, mis oleks elutoaga koos. Köögimööbel võiks olla hele, aga siiski mitte päris kriitvalge. Elutoas võiks seista väike tagasihoidlik laud ja selle taga hülgehall nurgadiivan, ka seinad võiksid olla hallid, ent tillukese sinise alatooniga. Akende ees ripuksid mahedad helepruuni tooni maani ulatuvad kardinad. Seintel ripuksid Eesti kunstniku Navitrolla pildid, aga mitte kõige tema värvikirevamad teosed, eelistaksin midagi rahulikumat. Igapäevaelus on nii värviliste piltide nägemine väsitav ja pealegi ei lähe see ka seinte värviga hästi kokku. Vannituba võiks olla nii esimesel kui ka teisel korrusel, ent esimesel veidi väikesem. Teisele korrusele viiks lumivalge trepp, et majja natuke rohkem helgust tuua. Esimesena oleks näha pikk koridor, kuhu viib hele puitparkett. Seinu kaunistaksid Navitrolla pildid, kindlasti võiksid seal olla pilt pealkirjaga ,,Hobused”(see on mul kusjuures praegugi kodus olemas) ja lisaks ,,Oravapojad vaatavad” ning pilt ,,Pilves” .
Nagu näha ongi arhitektuur segu kunstist ja päriselust, millest me kõik tegelikult osa saame. See on valdkond, mis peidab endas kõiki tahke, ning kus peitub lisaks keerulisele ja tõsisele poolele ka loomingulisus ja eneseväljendamise vabadus. See ongi arhitektuuri ilu ja võlu.
Kommentaarid
Postita kommentaar