Iseenda eest

Taas oli kätte jõudnud see aeg, mil ma sihitult riiulite vahel triivisin, peas kumisemas sõna „noortekirjandus“. Minu sümpaatiad Dostojevski ja Tšehhov pidid jälle varju jääma ega saanud kuulutada kannatamises ja melanhoolias peituvat ilu. Olin üllatunud, kui üks raamat mulle teiste hulgast oma intrigeeriva pealkirja tõttu silma hakkas. 

Selle psühholoogilise ja elulise teose autoriks on Kristi Piiper, kes ongi pigem keskendunud noortekirjandusele. Ta on õppinud üsna erisuguseid alasid, mistõttu on tal mitmekesised teadmised, mis mõningal määral ka raamatusse edasi kandusid. Nimelt on Piiper õppinud õendust, võõrkeeli ja ärikorraldust. Oma loomingu eest on ta pälvinud palju preemiaid. Ka minu valitud raamat ,,Esimene kord” pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud noorteromaani konkursil I koha.

,,Esimene kord” on Piiperi 12 teosest viimane, mis ilmus 2022. aastal. Mulle meeldivad kirjastuse Tänapäev avaldatud teoste kaanekujundused. Need on alati väga iseloomulikud ja esteetilised. Tavaliselt on kaanel mingi detail, mis viitab ka raamatu sisule, andes justkui väikse vihje, mida võib alles pärast viimast lehekülge mõista. Teoses ,,Esimene kord” oli selleks neli tillukest punase katusega matkamaja, mis enne lugemist võivad tunduda täiesti tähtsusetud, ent omandavad alles pärast lugemist oma tähenduse. 

Raamatu peategelaseks on 15-aastane Anna Elisabeth, kes võitleb koolikiusamisega ja nagu sellest veel vähe oleks, kavatsevad tema vanemad lahku minna. Annale pole ka tema parimast sõbrannast Fränkist erilist tuge, sest temal on oma probleemid ja katsumused. Niisiis on Anna oma muredega enamasti üksi, sest kuigi Fränkit kiusatakse samamoodi nagu teda, on Fränkil paksem nahk ja see kõik ei mõjuta teda nii nagu Annat, kes on tundlikum ja võtab kõike südamesse. 

Siiski soovitab Fränki Annale üht omapärast moodust, kuidas oma murekoormat kergendada ja abi otsida. See viib aga Anna hoopis uute sekeldusteni ja kentsaka intsidendini oma kiusaja peol, mille ta eneseületamise eesmärgina ette võttis. Sel samal peol juhtub ka Fränki ja ühe poisi Alexi vahel – kes Annale salamisi meeldib –, midagi, mis Fränkil ja ka Alexil südame kiiremini põksuma paneb. See muudab Anna tahes tahtmata armukadedaks, kuigi tegelikult ei saa ta sõbrannale midagi pahaks panna ega ette heita, sest Anna polnud talle kunagi oma tunnetest Alexi vastu rääkinud. 

Kui Anna kaks kiusajat seda veidrat vahejuhtumit valesti tõlgendavad, õnnestub tal lõpuks ometi neile vähegi meele järele olla. Ta läheb isegi nendega koolitundide ajal välja alkoholi tarbima. Anna haarab võimalusest kinni ja proovib end aina rohkem vormida, et teiste hulka sobituda – ka siis, kui see tähendab oma suhtestaatuse kohta luiskamist ja alkoholi pruukimist. Oli väga huvitav ja samas kummaline, kuidas Anna inimestele, kes teda juba pikemat aega norinud olid ja alatut nalja visanud, nii kiiresti andestada suutis. Kuigi ega tema andestus polnud selgesõnaline ega raudselt kindel. Isegi n-ö sõbrana tabas Anna end tihti mõttelt, et ta ei mõista endiselt, millega ta sellise käitumise ära on teeninud. 

,,Ma loodan, et keegi ei ütle, et see pole päris või et selliseid asju ei saa normaalsete inimestega juhtuda. Sest saab. See juhtus päriselt. Ja see juhtus minuga,” on Anna sõnad, kui ta oma lugu räägib. Anna võitlus oma kiusajatega, mis lausa internetti välja jõudis, võttis märkimisväärse pöörde, kui muidu ara verega tüdruk enda kaitseks välja astus. Annal oligi vaid kaks valikut – kas klassiõe ähvardustele alluda või sellest olukorrast väärikalt ja sirge seljaga välja astuda. Tegemist on väga elulise mure ja eheda südamevaluga, mida nii mõnigi noor päriselus kogeb. Anna valitud tee on ka tegelikkuses võimalik, aga kas see samasuguse tulemuse toob, ei julge öelda. Maailm on karm ja inimesed ettearvamatud, aga lootus ei tohi kunagi kustuda ja väljapääs lihtsalt peab olema. Lihtsalt peab …

Teos oli väga hea ülesehitusega ja hõlpsasti loetav. Raamat ei olnud mahukas, ent sellest hoolimata tuli kogu mõte selgelt ja arusaadavalt esile. Puudusid mõttetud venitused ning ebaloogilised ja ebavajalikud tegevusliinid. Tekst oli sisutihe, aga samas mitte liiga sündmusterohke. Järge oli lihtne pidada. Samuti võttis lugu pöörde, mida ei osanud oodata, ja puänt oli meisterlik.

Raamatut ,,Esimene kord” iseloomustab lennukas ja vaba kirjutamisstiil. Sellega saab võistelda vaid teine värske kirjandusteos ,,Oodates Norra kuningat”, mille autoriks on Laura Evisalu ja mida samuti hiljuti lugesin. Mõlemat romaani oli väga raske käest panna ja piin oli argipäeva naasta. Need neelasid mind endasse, sest olid nii paeluvalt ja sujuvalt sõnastatud. Ka teoste süžeed olid sarnased – mõlemad kõnelesid tüdrukutest, kes on oma enesehinnanguga kimpus ja kes on elu keerdkäikude tõttu valedesse seltskondadesse sattunud. Lahkhelid vanematega ja arusaamatused eakaaslastega on neid palju mõjutanud ning tuleviku suhtes ettevaatlikuks muutnud. Nad on palju kõrvetada saanud ja  peavad leidma viisi, kuidas oma põletushaavu ravida. 

Parima teose tiitli võidab minu silmis siiski ,,Esimene kord”.  Kiusamine on paratamatu ja nii kurb kui see ka pole - see on alati aktuaalne. Iga inimene on väärtuslik ja eriline, väike osake meie hiiglaslikust maailmast. Me peaksime üksteist hoidma ja kaitsma. Me oleme tiim, üks liik. Kellelgi ei ole õigust teise tundeid riivata ega talle haiget teha. Vähemalt nii peaks see olema.