Mina ja teater - ,,Di ja Viv ja Rose"

Ma ei käi tegelikult teatris eriti tihti, olen rohkem kinoskäija. See, et ma üldse sellist etendust nagu „Di ja Viv ja Rose” vaatama sattusin, on paras juhus. Vaatasin parasjagu televiisorist kultuurisaadet „OP”, kui seda etendust tutvustati ja peategelasi kehastavad näitlejannad rääkisid. Alguses olin küll kahtlev ja mõtlesin, et tegu on järjekordse komöödiaga, kus puudub sügavam mõte, aga pidin tunnistama, et etenduses toimuv tundus huvitav ja lootsin saada hea kõhutäie naerda. 

Lavastuse „Di ja Viv ja Rose” autor on inglane Amelia Bullmore, kes alustas oma teatriteed näitlejana, ent hakkas 1995. aastal peale näitlemise ka ise tekste kirjutama. „Di and Viv and Rose” on siiani tema viimane näidend. Eestis on see esimene Amelia Bullmore’i teos, mis teatrilavale jõuab. Eesti keelde on selle tõlkinud Triin Tael, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli inglise keele ja kirjanduse eriala cum laude. Lavastanud on etenduse Peeter Raudsepp, kelle sõnul räägib lugu sõpruse olulisusest ja sellest, kui tähtis see on, et ka rasketel aegadel on su kõrval inimesed, kelle peale saab lõpuni loota. 

Etenduse tõi Haapsalu kultuurimajja Rakvere teater, külalisena Elina Reinold. Etendus rääkis naiste sõprusest kolme aastakümne vältel. Üht tegelast tabas küll kurb saatus, ent sellest hoolimata ei võtnud maad rusuv meeleolu. Etenduse ajal võis juba esimese viie minuti jooksul kuulda saalis valjusid naerupahvakuid, ent teise vaatuse lõpuks olid nii mõnelgi silmad märjad. Inimesed, kes lootsid terve etenduse naerda ja komöödiat nautida, pidid paraku pettuma. Ka mina arvasin, et kogu aeg saab nalja, kuid olin pigem meeldivalt üllatunud, sest olenemata loos toimuvast raskemeelsusest, oli selline sündmuste käik isegi köitvam. 

Selle tegevusrikka loo peategelasteks on poisilik, ustav, lepitav ja sportlik Di, kes jõlgub tüdrukute, mitte poiste sabas. Ta on väga toetav ja kaitsev sõber, keda mängib Ülle Lichtfeldt. Elina Reinold kehastab eufoorilist, kergemeelset, lahket ja empaatilist Rose’i. Rose on üdini positiivse mõtlemisega ega juurdle pikalt asjade üle, selle jätab ta Vivile. Õpihimulise, nõudliku, sihikindla ja targa Vivi tõi lavalaudadele Tiina Mälberg. Viv püüab Rose’i ja Did mõtlematutest tegudest säästa ja proovib neid kahte indu täis hinge kontrolli all hoida. Loos kohtuvadki 80ndatel ülikoolis kolm pealtnäha täiesti vastandlikku tudengineiut, kes aegamööda sõpradeks saavad. Energiline Di ja eufooriline Rose hakkasid kohe üksteist armastama, ent ratsionaalne Viv võttis endale aega. Peagi kolitakse aga Londoni ülikoolis õppides ühte majja elama, kus suur nali alles algab. Juttu tuleb poistest, lesbidest, korsettidest ja muust tavapärasest.

 

Paraku ei kesta see üürgavate makkide ja poistega amelemise jant kaua, kui üks naistest kodus vägistatakse. See võtab suuresti hoogu maha, kuid ega nali veel sellepärast lahku. Viv näeb koolis palju vaeva, sest ihaldab cum laude diplomit. Rose käib poistega väljas ja teeb nendega veel paljut muudki, mille tagajärjel ta lapseootele jääb. Di, kes on lesbi, on armunud ühte tütarlapsesse, kuid kardab esimest sammu astuda. Esimeses vaatuses oli näha palju kirkaid värve ja kuulda 80ndate hitte. 

Kui esimeses vaatuses, olenemata rasketest hetkedest, sai korraliku kõhutäie naerda, siis teine vaatus tõi kaasa meeleolu muutuse. Rõõmsad värvid hakkasid hajuma ja asemele tuli äng ja valu, sest Rose oli lastekasvatamisest kurnatud ja Di tööelus põrunud. Rohkem rõõmu pakkus Viv, kes tundus päriselt oma eluga rahul olevat. Võin öelda, et etenduse lõpp tõi endaga kaasa palju jahmunud ilmeid ja pisarmärgi silmi. 

Mulle meeldis väga vaadata naiste sõprust ja omavahelist läbisaamist, tülisid küll oli ja isegi päris tõsiseid, ent üksteise jõul saadi neist üle. Selle kolme aastakümne jooksul oli näha sõpruse muutumist ajas, kus paratamatult üksteisest natuke kaugeneti, ent oma mõtetes oldi alati koos. Üksteises küll pettuti ja vahepeal isegi vihastati, päris teravmeelselt, aga sõprus jäi ikkagi kestma. Usaldus jäi alles. 

Olin alguses natuke skeptiline, sest 18-aastaseid tudengeid mängisid ju keskealised näitlejad, aga see ununes veel enne, kui Rose oli oma esimesed sõnad öelnud. Märkamatult muutusid näitlejatarid noorteks ja vallatuteks õpilasteks, kes tempoka muusika saatel laval ringi keksisid. Osatäitjad tõesti sobisid oma rollidesse ning neist saidki kaheks ja pooleks tunniks Di ja Viv ja Rose. Nad jätsid nii tõetruu mulje, et vahepeal leidsin end mõtlemast, ega nad pole märkamatult lavastuse ajal 20 aastat nooremaks muutunud. 

Väga nautisin ka muusikalist kujundust, mille autor on Malle Maltis. Kõik valitud muusikapalad sobisid süžeega ja leevendasid tekkinud nukrust, tuletades uuesti meelde, et tegu on 80ndatega. Mul on endiselt väga teravalt ja eredalt meeles stseen, kus Rose pidi pesumajja minema, aga selle asemel otsustas ta maki põhja keerata ja laulu „Wuthering heights“ järgi tantsu vihtuda.

Minu lemmikuks osutus kahtlemata Elina Reinoldi kehastatud Rose. Rose oli tõesti selles loos väga vajalik, ilma temata oleks nii mõnigi hetk väga masendav olnud. Isegi paar stseeni, kus teda laval ei olnud, tundusid üksluise ja nutusena. Ta muutis selle etenduse väga särtsakaks ja kaasakiskuvaks. Temast voolas välja lahkust, rõõmu ja sümpaatsust. Isegi lavast kõige kaugemal istuv publik sai tema soojust ja entusiasmi käega katsuda. Kogu saal oli teda ja temaga kaasnevat helgust täis. 

Ma tean, et seda etendust on üsna palju kritiseeritud, aga mina ei oskagi millegi üle nuriseda. Võib-olla on asi selles, et ma ei käi eriti tihti teatris ja pole seetõttu kõigega kursis. Kindlasti mängib siin ka rolli minu vanus, aga ega ma ju ei peagi igas asjas midagi halba või poolikut välja tooma, ega ma kriitik ei ole. 

„Di ja Viv ja Rose” pakkus mulle kindlasti ühe hea teatrielamuse, mille tulemusel hakkan hoopis rohkem teatris käima. Ja mis seal parata, eks ma näen nüüd mõnda aega Rose’i oma unenägudes ringi tantsisklemas.

 Oleksin õnnega koos, kui mul oleksid sellised sõbrannad nagu Di ja Viv ja Rose.

Ps. See on kõige esimene minu enda kirjutatud teatriarvustus.