Pooleli jäänud elu
Ühes väikeses külas elas noor naine nimega Agnes. Agnese kodukandi kohal laiusid tihti vihmapilved, mis tervitasid iga uut külla saabujat. Vanade laiaharuliste puude vahel valitses metsik tuul. Tuuleiilid jõudsid külapiirilit isegi linnavahele. Kui tuli talv, siis alati nagu välk selgest taevast. Maapind ja puud olid lumetormi meelevallas. Olenemata külakese halvast ilmast, armastas Agnes siin elada, kuigi see oli talle kahjulik. Agnes oli olnud sünnist saati nõrga tervisega, ta ei kannatanud isegi väikest tuuleiili. Ta ei tohtinud peale päikeseloojangut enam õues käia, sest kui ta kasvõi kõigest oma nina oleks välja pistnud, läinuks see talle saatuslikuks. Tihti, kui tütarlaps voodisse läks, tabasid teda suured värinad üle kogu keha, mis ei lasknud tal mitu tundi unehõlma vajuda. Alguses, kui need värinad tema üle võimust võtma hakkasid, oli ta väga hirmul ja ta soovis, et enne voodisse minekut keegi talle toeks oleks. Agnes kaotas pidevalt teadvuse ja lamas põrandal seni, kuni keegi ta leidis. Mida aeg edasi, seda leplikumaks ja sallivamaks ta oma haiguse suhtes muutus.
Agnes oli 22-aastane. Ta oli kenade näojoontega ja nõtke hoiakuga. Neiu oli alati olnud väga lummav ja võluv. Siiski oli tema keeruline haigus teinud oma töö ja seetõttu ka Agnese enesekindlust enese suhtes kõigutanud. Tema rind ja õrnad põsed olid sissevajunud. Agnes oli küll alati väga sale olnud, kuid nüüd oli ta selgesilmaliselt liiga õbluke. Tema nahk oli haiglaselt lumivalge, nagu ta oleks kummitus. Isegi naise silmad olid haigusest vaevatud. Agnes püüdis sellest kõigest mitte hoolida, ent kuidas ta ei saaks peeglisse pilkugi heita, kui ta on noor tütarlaps, kellel peaks olema kogu elu ees.
Agnese päevad olid enamasti kõik ühesugused, ei killukestki värvi. Ta oli väga põnevil, kui kord tõi üks päev midagi uut. Agnes lamaskles voodis ja luges ladina keele õpikut. Ta ei mõistnud raamatust sõnakestki, keskendumine polnud tema tugevaim külg. Peagi lajatas ta raamatu voodi kõrvale öökapile nii, et seal olevad pillid ja rohud suure mütsatusega ümber lendasid. Tilgad, mida Agnes köha vastu võttis, voolasid rohuklaasist välja otse raamatu peale. Agnes ei vaevunud isegi pudelit üles tõstma, seega valgus kallis ravim õpiku peale laiali. Ta tänas pigem õnne, sest nüüd ei pidanud ta enam oma väsinud pead raamatuga vaevama.
Agnes otsustas välja minna, päikeseloojanguni oli veel aega. Äkki märkas ta vanemate piinlikult puhtas aias midagi ebatavalist. Aeda sõitis omapärase välimusega tõld. Tõlla ees olid kaks musta friisi tõugu täkku. Polnud enam kahtlust, saabunud oli Agnese õde. Agnes oli väga üllatunud vanemat õde nähes. Punakate põskedega ja kurvikas naine astus väärikalt tõllalt maha, raputades saapaid lumest puhtaks. Näis, nagu ta polekski märganud, milline ilm õues võimust võtab.
„Tere!” hõikas Agnese õde üle õue. Naine lasi pilgul üle õue käia. Kui ta lõpuks oma verandal kössitavat õeraasu märkas, jooksis ta lausa Agnese poole. „Agnes, milline rõõm, et ma just sind kohtasin,” pahvatas naine välja kaua peas haudunud sõnad, siis aga tasandas ta häält ja küsis, kartes õde endast välja viia: „Kuidas su tervis on? Kas sa tuppa ei peaks minema? Näed kuidagi loid välja!” Agnes tõstis oma väsinud silmad lumevaibalt ja lausus hädiselt: „Täna on samasugune päev nagu eile ja homme saab olema samasugune päev nagu täna, Eda.” Eda proovis ebamugavast vaikusest kõrvale hiilida ja tegi Agnese jaoks riskantse ettepaneku: „Kuule, Agnes, mis me siin ikka norutame! Lähme parem jalutame väikese tiiru metsas. Usu mind, me jõuame enne päikeseloojangut tagasi. Saad minu toodud raamatu lugemisega jätkata.” Agnes krimpsutas ladina keele õpiku peale mõeldes nägu, ent ahvatlevast ettepanekust ei suutnud ta kuidagi loobuda.
Agnes vinnas end veidra moega pingilt püsti ning vahetas vatiteki karvase palitu vastu. Eda võttis Agnese käevangu. Õed jalutasid rahulikus tempos metsa poole, mõeldes, et neil on aega küll. Peagi harutati jutulõng lahti ja hakati lobisema, nagu õed polekski vahepeal mitu kuud lahus olnud. Peaasjalikult rääkis Eda, mis oli talle omane, ja Agnes oli kuulaja rollis. Agnesel polnudki midagi erilist rääkida.
„Kas sa tead, kuidas Hildel läheb? Mul pole olnud mahti temaga lobiseda, kogu aeg läheb töö ja pere peale.” Eda oli ennast niivõrd ära unustanud, et tal lendas peast välja, kuidas sellised teemad õele mõjuvad. Agnes püüdis kõigest väest õe sõnadest mitte välja teha, aga need sööbisid ta pähe. Agnese arust käitus Eda vahepeal oma töö ja pere suhtes tänamatult. Eda töötas arstina, ta oli seda alati soovinud, tal oli kolm armsat last ja armastav mees, kuid temal - Agnesel, polnud mitte kedagi peale iseenda. Ta ei näidanud Edale oma haavatud olemust välja. Ta silmitses üksluiseid puid, mis neist möödusid, kui õed teosammul jalutasid.
„Ega ma ka väga hästi ei tea, kuidas Hildel on, aga ema rääkis, et ta pusib endiselt oma teadustöö kallal. Ema ütles ka, millest ta kirjutab, aga see on mul juba ununenud.” Agnes polnud üle pika aja midagi nii pikka ütelnud. Tavaliselt kostab tema suust ainult kahesilbilisi sõnu.
Õed sammusid mõnda aega täielikus vaikuses, ainult puud ja põõsad mühisesid kõrvus. Mets muutus juba hirmuäratavaks ja tekitas Edas kõhedust. Agnes hakkas vaikselt väsima, tundes, kuidas jalad nõrgenevad, ent tal ei olnud metsa ees mingit hirmu ja tahtmist lahkuda. Vastupidi, talle tundus pilkane pimedus ja kummalised hääled kodusena. Agnes tundis äkki, kuidas talle köhahoog peale tuleb ja kuidas tugev tuuleiil tahaks teda nagu ümber lükata. Järsku Eda seisatas, mõistes, et ta on oma kalli õe tervise sootuks unustanud ja sosistas õele paaniliselt: „Peaks koju tagasi minema! Ma olen ise arst ja unustasin su tervise. Oh, Agnes! Päike on juba ammu loojunud, peame kiirustama!” Ta haaras õel käest ja hakkas teda pimeduses tagasi kodu poole talutama.
Üsna pea selgus Edale, et nad olid õega rajalt kõrvale kaldunud ja kindlasti kusagil, kus olema ei peaks. Lumi krudises jalge all ja võpsikust kostsid öö hääled. Vaene Agnes ei pidanud enam õega sammu ja läkastas. Ta tundis, kuidas ootamatu külmahoog end tema ümber mässib.
Eda hakkas juba pead kaotama, kuni ta märkas ees üht talu. Talust paistis kutsuv kollane tuli. Ta hakkas sinnapoole rühkima, õelt kõvasti käest kinni hoides. Ta mässis oma sooja salli Agnesele ümber, proovides teda veidigi säästa.
Eda koputas kindlalt uksele. Tema sõrmed olid külmad nagu jää. Õnneks ilmus peagi ukse taha üks noor neiu, kes nägi välja vaevalt 16-aastane. Neiu oli lühikest kasvu ja mürkrohekate lahkete silmadega. Eda palus tüdrukult peavarju, seletades paaniliselt Agnese tervislikust seisundist. Preili ei teinud suudki lahti, vaid saatis Agnesele kaastundliku pilgu, noogutas ja tegi ukse pärani lahti, lastes õed sisse. Kohe ukselävelt sisse saades täitis Agnese sisemuse soojus. Vanas kaminas põles praksuv tuli ja keset väikest elutuba seisis raske tammepuust laud, mille taga seisis kuus käsitsi nikerdatud kaunistustega tooli. Ühel toolil istus üks mees, ta oli neiust tunduvalt vanem, mees oli ilmselt 30ndates. Tema pilk oli tõsine ja kauge. Tema hülgehallid silmad ekslesid toas rahutult ringi. Tema tumepruunid juuksed ulatusid õlgadeni. Mees hoidis käes sigarit, millest ta aeg-ajalt mõne mahvi tõmbas.
Neiu aitas Edal Agnese istuma seada ja proovis mehe tähelepanu püüda: „Vend, ukse taha sadasid metsahädalised. Nad veedavad öö siin, kui sul just midagi selle vastu pole.” Tüdruk ei hakanud oma venna vastust ära ootamagi, kui ta juba teevee sooja pani. Salapärane mees vaevus lõpuks teele jäänute poole vaatama. Tema näoilmes muutus midagi, kui ta taastuvat Agnest märkas. Oli see kaastunne või midagi sügavamat, seda ei teadnud noorhärra veel isegi. Ta saatis oma õele poolnaljaga kriitikanoole: „Adina, mis jutt see ometi on! Väljas pole ammu nii karget ilma olnud, ma ei saadaks kaht noort tütarlast sellise ilmaga välja!” Oli mõista, et ta ei keskendunud eriti oma sõnadele, vaid piidles paokil silmil Agnest. „Too neile teed, Adina! Ära lase külalistel oodata!” kamandas mees. „Kuidas ma küll saaks teid tänada! Te päästsite mu kalli õe elu!” teatas Eda suurelt ja väga ülevoolavalt. Agnes tõstis lõpuks pea õe õlalt ja vaatas ettevaatlikult mehe poole. „Ma ei usu, et see nüüd nii hull ka oli,” naljatles mees ja päris kohe õdede nimede kohta. „Minu nimi on Eda,” teatas Eda uhkelt ja meelitatult. Mees noogutas tänutäheks pead ja vaatas küsival ilmel Agnese poole.
Adina tõi tee ja valas igaühele kruusitäie ning istus teiste juurde. Ka tema soovis teada, mis Agnese nimi oli. Noor naine oli Adinas juba mingil seletamatul põhjusel sümpaatsust äratanud. Agnes avas suu ja lausus oma heliseval häälel: „Agnes.” Mehe suust kõlas kohe vastus: „Tere, Agnes.” Agnes silmitses meest usaldamatul pilgul ega lausunud terve õhtu jooksul enam sõnakestki. Kui Adina temalt midagi küsis, ta kas noogutas või raputas pead. Mees ei pildunudki enam Agnest oma küsimustega, vaid seiras Agnese kenat näolappi.
Eda aina rääkis ja rääkis. Ta oleks vist võinud öö läbi uute võõrustajatega tee kõrval lobiseda. Ainult et Agnese haigusest ei räägitud tol õhtul sõnakestki.
Agnes ärkas öösel suure valu peale seljas. Ta avas ettevaatlikult silmad ja märkas, et Eda oli ta kogemata voodist alla lükanud. Agnes upitas end jalule, tundes, kuidas valu seljas lõikab. On ikka hea arst küll, ta peaks ravima, mitte vigastama, mõtles Agnes marus olles.
Agnes lonkis kööki, sest tal oli vaja hädasti janu kustutada. Tema halvaks üllatuseks istus seal juba keegi ees. See omapärane mees, mõtles Agnes ja soovis õe juurde naasta, ent noorhärra oli talle juba silma peale pannud. Mees märkas Agnest kohe. Mehe pilku püüdsid tema õrnalt sassis ja lainelised kirsipunased kiharad ja silmad, mis näisid samal ajal niivõrd unised, kuid ka niivõrd ärkvel. „Tere, Agnes,” lausus mees magusal toonil ja tõusis oma toolilt, astudes täpselt Agnese ette. Agnes tundis taas teravat valu ja üritas valutorkest tingitud ohke ära hoida. Tema pingutused olid aga asjatud. Agnes langes toolile. Mehe küsiv pilk jälgis teda. Ta kükitas tema juurde ja sosistas Agnesele kõrva: „Rääkige mulle palun endast,” Agnes tõstis oma longu vajunud pea ja vaatas esimest korda mehe hallidesse silmadesse. Agnese reageering sellele oli ootamatu. Ta purskas naerma, ta polnud niiviisi väga pikka aega naernud ega teadnud ka ise, mis tema sees murdus. Ka mehe suu tõmbas irvaikile, ent ta ei mõistnud, mis naisele nii väga nalja teeb. Agnes märkas mehe juhmi nägu ja ütles kõiketeadjalt nagu Edagi: „Vaadake, tavaliselt, kui keegi minult midagi sellist pärib, lähen ma väga tujust ära, muutun lausa tõredaks. Teiega on hoopis teine lugu. Te panete mind naerma, sest te ei mõista, mis minuga toimub või te lihtsalt ei näita seda välja, sest te olete selleks liiga lugupeetud ja viisakas mees.” Mees oli segaduses ning Agnes oli sunnitud oma tihke monoloogiga jätkama: „No kuulge! Kas see pole siis siililegi selge, et ma haige olen!” Agnese avaldus lõi mehe hetkeks tummaks, ent ta kogus end kiiresti ja võitis oma endised käitumismaneerid tagasi. „Kõike muud, kui seda, oleks võinud arvata,” iitsatas mees siiralt.
Agnes jõllitas meest ammuli suul, olles kindel, et mehe lugupidamine ja külalislahkus on vankumatu. Mees põimis oma käed peaaegu märkamatult Agnese piha ümber. „Rääkige endast,” kordas mees, aga seekord palju malbemal toonil. Agnes rääkiski, aga oma haigust ta enam ei maininud ja ega armuline härra palunudki. Agnese suust kõlasid asjad, mida ta polnud varem mitte kellelegi rääkinud ning kummalisel kombel, tundis ta end pealtnäha keerulise mehe seltsis mugavalt. Agnes nautis mehe kuumi käsi oma jaheda piha ümber..
Mees tegi nalja, see oli tema esimene kord. Agnes lõkerdas siiralt naerda. Mees kuulas teda, koondades kogu oma tähelepanu Agnesele. Naine hakkas tundma mehe vastu midagi sellist, mida oli seni pidanud väljamõeldisteks või võimatuks. Millest need kaks üksikut hinge rääkisid, ei saa me ilmselt kunagi teada.
Hommik oli Edale ja Adinale paras üllatus. Eda oli juba Agnese pärast mures, leides voodi tühjana. Kui talle aga avanes vaatepilt Agnesest elutoas noorhärra embuses, mehe maskuliinsed huuled Agnese õrnal läbikumaval kaelal, pidi ta kanna pealt kokku kukkuma. Eda ei uskunud oma silmi, kuidas sai see võimalik olla, et Agnesel oli ühe ööga romaan tekkinud ja veel sellise mehega. Ta ei äratanud Agnest, teades, et kui õde peaks pabistama, ei mõju see tema tervisele hästi. Ta lihtsalt seisis keset vana palkmaja ja mõtles kas tema habras õde võis tõesti leida midagi ühist selle temperamentse mehega. See tõik paiskas Eda pähe palju vastuolulisi mõtteid. Mõnes mõttes oli ta ehk Agnese peale kadegi. Olla noor, värske ja armunud, kas see pole siis puhas õndsus?
Kui Agnes oma silmad avas, kuulis ta eemalt Adina ja Eda jutuvadinat, ta ei suutnud nende sõnu eristada, tema mõtted ja keha olid justkui hoopis teises universumis. Ta võttis toolilt Adina antud öökleidi ning libistas selle selga. Mees saabus tagasi elutuppa ning prantsatas Agnese kõrvale istuma. Naise suust kõlasid ebakindlad, ent lootusrikkad sõnad: „Mis meist saab?” Mees vaatas Agnest kogu pühendumusega ja lausus saatuslikult toonil: „Ei tea.” Siis aga küsis mees kiindunult: „Kas ma näen sind veel kunagi?” Ta tundis juba põletavat igatsust Agnese järele. Naine vaatas meest pilgul, kus oli segamini vihkamine ja armastus. „Sul veab,” sõnas Agnes saladuslikult ja mehe küsimust täielikult eirates. „Siinkohal olen sunnitud nõustuma, aga mida sina silmas pead?” küsis mees, kelle näole ujus kaval muie. „Sa tunned päris mind - kelmikat ja mitte midagi lubavat, mitte seda alandlikku või tõreda loomuga mind,” seadis Agnes sõnad ritta. Mees võttis Agnese peopesa, mis näis mehe kõrval nii väike, enda kätte ning asetas oma huuled naise käele, tõstes siis pea ja lausudes aristokraatlikult: „Mul on au.” Agnese näole ilmus hetkeks väike naeruvine, aga see hajus praktiliselt kohe, kui tema õde tuppa naasis.
Tagasiteel koju ei poetanud õed sõnagi, kuni Eda uudishimu lõpuks otsad andis. „Mis tundeid ja lootusi sa ta vastu hellitad?” päris Eda. Sellise jutu peale tõmbas Agnes õelt oma käe ära. Mõistes kohe, mida Eda silmas pidas. Ta kiirendas sammu ja eiras Edat täielikult. Agnes ei hakanud oma õele valetama, aga ta ei kavatsenud ka temaga midagi jagada.
Eda kiirustas Agnesele järele, ent õde oli väle nagu jänes. Ta enesetunne oli endiselt kehvavõitu, aga vajadus varjata andis talle jõudu. Ta tahtis koju oma sängi, eemale oma õest, eemale loodusest, eemale kõigest. Agnes tahtis pugeda voodisse, panna pea teki alla ja puhata, ent ülekõige soovis ta olla hoopis kusagil mujal, olla taas teises universumis.
Tagasiteel kostitas Agnest lumesadu. Ta oli sunnitud oma sammu aeglustama. Ta surus käe oma rinnale ja lõõtsutas tuule käes. Samal ajal lumesadu aina tihenes ja mattis kogu maa paksu lumevaiba alla. Agnes tundis pistet südames ja võõrast valu alakõhus. Agnes langes aeglaselt lumele. Ta nägi, et lumel oli punane veri. Tema veri. See oli Agnese jaoks midagi uut. Ta ei saanud aru, mis toimus, ega saanudki seda kunagi teada. Talle kostsid viimasena veel kõrva õe anuvad, kuid mõttetud sõnad: „Jää minuga.” Agnese pea vajus ta õlale.
Mees vaevles põrgulikus südamevalus. Ta uskus, et Agnes kaotas ta vastu huvi ja leidis kellegi meeldivama. Ta ei kuulnud Agnesest enam kunagi. Agnes oli ja läks.
See oli Agnese uue elu viimane päev.
Kommentaarid
Postita kommentaar