*

homme on hilja

täna ei saa

kohtume siis eilses

nagu alati


*

ma mäletan sind küll

läbi härmatunud klaasi

unustasin sind unustada


*

see oli meie viimane

(päev)

aga ainult ma tean et 

see oli

(viimane)


*                                                                 

ma kirjutan

sa loed

ma laidan

sa kiidad

ma ootan

sa tuled

ma kaeban

sa lohutad

ma kardan

sa julgustad

ma kihutan

sa aeglustad

ma jään

sa kaod

aitäh

(et olid)


*                                                                 

kirjutan neid ridu

mõeldes sulle

vaid kirjutada saangi

sest sa ei kuulu enam mulle


*                                                                 

keset tuba

linnuse ääres

valkjal pingil

sinu juures


seekord jääb viimaseks

eks?


*                                                                 

otsin sind tema silmist

sõnadest

lausetest

kõneviisist

aga pean ikkagi tõdema

et pole kedagi

sellist


* 

mind närib üks tõbi

painavad salamõtted

minevikuhetked

hingevärin

sellele ei leidu rohtu

ega abi


sinutus.


  



     


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tema oligi see

Fiktsioon.  Väljas ulus tuul, oli novembrikuule omaselt masendav ja hämar ilm. Kool oli lastest tühi ja ka suurem osa õpetajaid oli jalga lasknud. Kõigi esimene mõte peale väsitavat päeva oli kojuminek. Siiski oli Marie endiselt siin ja ta ei mõelnudki majast lahkuda. Mitte veel.  Sees oli õõnes tunne, mis sinna ärevusest või elevusest alati sigines. Marie ei osanudki öelda kumb see neist tol hetkel oli. Äkki nende tunnete kummaline kombinatsioon, mis teda tagant utsitas ja rahule ei jätnud, vaid muudkui kripeldas ning oma ,,eesmärgi” poole küündima sundis. Igatahes ei leidnud tüdruk asu ega ühtegi rahukübet. Marie püüdis end tagasi hoida - lootusetult nagu alati. Ikka sai kiusatus temast võitu. Ja sellel ,,kiusatusel” oli nimi.  Oli juba hiline, kui Marie klassi astus. Ta teadis tol samal hetkel, et poleks pidanud sinna üldse minema, ent nagu juba mainitud, ei suutnud neiu end ohjeldada. Tüdruk seadis arglikud sammud klassi poole ega pööranud ümber, nagu oleks pidanud. U...
Lisateave

Kolm tähendusrikast aastat

See oli metsik avameri, mille süngetes sügavustes peitus mäss ja isekus. Võiks öelda, et isegi ükskõiksus kaaslaste suhtes. Pealiskaudsus ja taktitundetus, need olid esimesed sõnad, mis mulle pähe tungisid, kui varbaga seda jahedat vett katsusin. Sisse ma kohe ei hüpanud, sest ei osanud ujuda. Kaheksajalad pritsisid pidevalt mürki ja demonstreerisid pisikestele kalamaimudele oma üleolekut, nad olid ju autoriteedid . Vahepeal võis ka mõni pealtnäha ohutu ja turvaline millimallikas oma iseloomu näidata ning vaenlast kõrvetada. Koridorides luusisid ringi haid, kes tabasid kalakesi alati ootamatult ja selja tagant. Suur vaen valitses samuti kalakeste endi vahel. Nad võtsid omavahel mõõtu ja üritasid alatasa üksteisele kohta kätte näidata. Mingisugune vimm vindus alati. Peale keskpäraste kalakeste pesitses avameres tasaseid ja rahulikke koralle, kes lihtsalt oma rada kulgesid ega tahtnud teistele mereelukatele ette jääda. Muidugi esines ka piltilusaid rifikalu, kes liikusid parvedena ja ala...
Lisateave