Sõpruse ahelad

Uus salapärane autor, kummastavad illustratsioonid, žanr yuri light novel, pilguheit võõrasse kultuuri  – lõpuks ometi midagi uut ja teistsugust! Aga kas see mulle ka meeldib? Ega muidu teada ei saa, kui ise pilk raamatusse heita. Oma silm on kuningas. 

Steven Eomois – autori võõramaine ja senitundmatu nimi mõjus samuti kui reklaamitrikk, mille eesmärgiks on huvilise tähelepanu püüda. Steven Eomoisist polnud ma varem midagi kuulnud ja paistab, et ka kirjandusmaailmas on ta uus nähtus. Tal on küll varem ilmunud pseudonüümi alt luulekogusid, ent ,,Nüüd on küll kõik!” on tema värske debüütromaan, mis ilmus 2022. aastal Hooandja toel. Eomois on õppinud Tallinna Ülikoolis muu hulgas ka jaapani kirjandust.

Nagu ma juba vihjasin, on tegu eestikeelse noorteromaaniga, mille tegevus toimub Jaapanis Chiba linnas. Teosest võib leida 23 Jaapanile omast mangastiilis illustratsiooni, mille autor on Ange Vari. Tegu on värvikirevate piltidega, kus on kujutatud inimesi iselaadsel ja stiliseeritud viisil – riietus on efektne ning naistegelastel on peene piht, siredad sääred ja rosinasilmad.  

  

Žanris yuri light novel pole Eestis kunagi varem ühtki raamatut ilmunud. See on kui värske veri Eesti kirjanduses. Iseasi kas see just hea on. Yuri light novel keskendubki naistevahelistele suhetele ja nende mõttemaailmale. Ja mis seal salata – vahel tõuseb nende suhtlus ka intiimsemale ja romantilisemale tasandile. Midagi sellist ei ole Eesti noorteromaanides varem esinenud. ,,Nüüd on küll kõik!” ei pruugigi mõnele inimesele üldse meeldida, ta võib seda koguni põlastada, ent see teos tuletab end talle ikka ja jälle meelde. 

Loo keskmes on kaks parimat sõbrannat, kes tunnevad teineteist kaua. Need kaks on enamasti ilma tülideta läbi saanud, ent ka nendevaheline side ei jää igavesti puutumatuks. Noorem ja kogenematum 18-aastane Miyako on naiivne, emotsionaalne ja väga eufooriline, ta on oma vanemasse sõbratari Namikasse ülimalt kiindunud ja ülistab teda pidevalt. Võiks öelda, et Namika on lausa Miyako ebajumal, kellest ta alati ülivõrdes räägib. 23-aastane Namika on aga enamasti tasakaalukas, rahumeelne ja kaine mõistusega, ent ka temal tuleb ette nõrkuse hetki, kus ta enda üle kontrolli kaotab. Namika aga ei salli Miyako taevani kiitvat kõnepruuki. Namika arvates hindab Miyako teda üle ning on kujundanud Namikast enda jaoks üliinimese, kes on kõigist kõige parem ja lahkem. 

Kindlasti mõjutas tüdrukute teineteise mõistmist ka nende sotsiaalne staatus. Miyako lõpetas 12. klassi, seega pidi ta sooritama põhjalikud eksamid, mis määrasid tema tulevikku. Kogu tema perekond ootas, et Miyako, intelligentne ja tark, saaks head tulemused ja astuks kõrgkooli. Namika oli aga baaridaam, kes oli pärast keskkooli lõppu võtnud vastu otsuse, et ta ei lähegi ülikooli. Ta jagas tillukest korterit oma temperamentse ja keevalise keskkooliaegse sõbratari Shimakoga. Kuigi Namika oli oma tööga rahul, painas ja kummitas teda aeg-ajalt mõte ülikoolist ning sõnad ,,mis oleks võinud olla, kui ...”. 

Muidugi pole aga otsustusvõimetul Miyakol aimugi, millisele elukutsele võiks ta oma tuleviku pühendada. Majandus ja õigusteadus, mida soovitasid vanemad, ei mõju Miyakole kuigi kutsuvalt. Ka selles olukorras nõuab ta vaeselt Namikalt liigselt tuge, ise seda aru saamata. Samuti ei mõjunud nende sõprusele hästi see, kui Miyako oma sõbranna Namika lihtsat ja tavalist tööd mõõdutundetult kiitis. Namikas tekitas see ängi ja paiskas ta segadusse, sest ka temal olid suuremad unistused.

Sõprus võib olla ka koormaks, nagu Namikale see paraku oli. Kuigi sõbrad otsivad üksteiselt tuge ja hoiavad kokku, on vaja igal ühel aeg-ajalt hingamisruumi. Õhku. Sõprus peab olema sümbioos – kord on ühel truu kuulaja roll ja seejärel teisel. Rollid peavad vahetuma, ainult üks ei tohi raskust kanda.

Mis neid kaht siis ometi koos hoidis? Namika ja Miyako sõpruse alustalaks oli kindlasti see, et nad olid koos kasvanud. Neil oli ühine minevik ja palju ilusaid mälestusi. Miyakol ei olnud õdesid ega vendi, Namika oli talle vanema õe aseaine. Kõigest sellest oli raske ühe hingetõmbega loobuda ja lahti lasta. Kas neil õnnestub oma sõprus päästa või ongi nüüd kõik, see jäägu praegu saladuseks.

Kuigi autor on väga vaeva näinud ja teda tuleb selle eest tunnustada, ootan lugejana teoselt kunstilist väärtust ja sõnaosavust, et saaksin raamatust mingi sügavama elamuse. Teoses esinevad lõputud dialoogid, kohati tehislikud väljendid ja napid kirjeldused, mis pikapeale hakkasid häirima. 

Mind paneb ka mõtlema tegelaste omavaheline suhtlus. Kas päriselt on ka selline üliviisakus selle žanri või üleüldse Jaapani puhul kombeks ning pidev vabandamine ja komplimentide tegemine tavaks? Või on see lihtsalt Steven Eomoisi enda liialdus, kuidas ta naisi ja nende läbikäimist kujutab? Kui tegu on viimasega, siis jääb mulje, et tema arvates on naised õhkõrnad, väga emotsionaalsed ja naiivsed. Muidugi oli tal ka teine äärmus – Miyako kooliõde Rumikot ja Namika korterikaaslast Shimakot on kujutatud tujukate ja kapriissetena. Tema raamatust võibki kohati välja lugeda, et naisi ongi ainult kahesuguseid. Lõpuks hakkas nendevaheline suhtlus mind lugemise ajal veidi häirima, sest see oli ülimalt võlts. Miyako, 18-aastane, oli puhas ebaküpsuse ja lapsikuse võrdkuju. Üsna pea sai temast tegelane, kes tekitas minus võõristust, kuigi tegelikult oleksin pidanud talle kogu hingest kaasa elama, sest ta oli ju ometigi peategelane. Päris elus võib küll selliseid ,,raskeid” juhtumeid ette tulla, ent see on siiski erandiks.

Tulevikus oleks tore lugeda ka Steven Eomoisi  katsetusi teistes žanrites. Raske öelda, kas ta hea on, aga intrigeeriv kindlasti. Kõigil on koht päikese all – nii kummalistel raamatutel kui ka kummalistel inimestel. Sest eks me kõik kohtame varem või hiljem oma teel inimesi nagu Namika ja Miyako. 

Parafraseerides inglise kirjaniku Huxley sõnu: ,,Keskpärase raamatu kirjutamine nõuab täpselt sama palju vaeva nagu hea raamatu kirjutamine.” 

Ps. See arvustus pälvis 2024. aastal arvustusvõistlusel Kapsas 8.-9. klasside vanuserühmas I-II koha.