Tšehhov ja tema ,,Kolm õde"

Kelle kirjutatud etendusi veel vaatama minna kui mitte Tšehhovi? Kes muu suudaks sõnastada nii hästi maailmavalu ja melanhooliat? Kõigis tema pealtnäha nii raskemeelsetes ja kurbades näidendites ning novellides peitub killuke tõtt. Elu ei lähe kunagi nii, nagu inimesed seda soovivad, ja vahel ei teatagi, mida elult tahta, ka see ajab marru. Kui inimene plaane teeb, siis Jumal naerab.

1900. aastal, kui näidend valmis, pidas Tšehhov etendust ,,Kolm õde” läbikukkunuks, sest enda arvates oli ta kirjutanud naeruturtsatustest pakatava komöödia, aga lugemisproovi ajal anti seda edasi kui valulist tragöödiat. Sellest hoolimata on ,,Kolm õde” üks tema mängituim ja kuulsaim näidend.

Ametilt oli Anton Tšehhov tegelikult arst. Kirjutama hakkas ta üldse ülikooli kõrvalt raha puuduse tõttu. Ta kirjutas ajakirjadele artikleid ja naljakaid pilalugusid. Tema annet märgati ning tal hakkas raviarstina hästi minema ning ka kirjutamine edenes. 1886. aastal jäi Tšehhov ise raskelt haigeks, põdedes tuberkuloosi. Aasta hiljem kirjutas autor sama haiguse sisse ühte oma dramaturgilisse teksti, kus selle all pidi kannatama väljamõeldud tegelane Anna Petrovna. 

Üks Tšehhovi teos lõppes enesetapuga. Näidendis ,,Ivanov” oli mees, kes ei teadnud, mis teda niivõrd pitsitab ja mis hinge kriibib. Ta oli omadega tõesti pahuksis, temas lõõmas viha ja põlgust iseenda vastu. Alles tol hetkel, mil ta revolvri päästikule vajutas, tundis ta tõelist rõõmu ning seda, kuidas ta vähemalt oma viimasel eluhetkel vabalt hingata sai. Tema silmis oli õnnele ligidale pääsemiseks ainuke võimalus surm. Olga, Irina ja Maria näidendis ,,Kolm õde” leidsid aga muu võimaluse, kuidas rahus edasi elada, kuidas oma soovimatu ja väljakannatamatu saatusega leppida. Hingerahu nad muidugi lõpuks ei leidnudki, rahu oli poolik. 

Mul avanes võimalus näha ,,Kolme õde” Endla Teatris, kenas ja suures teatrimajas nagu etendusele kohane. Näidendi tõlkis eelmisel sajandil vene keelest eesti keelde Otto Samma. Lavastas aga Ingomar Vihmar, kes oli samuti etenduse kunstnik ja muusikaline kujundaja. Ta tõstis ka ise oma jala lavale ja lõi etenduses osatäitjana kaasa. Kostüümid valis näitlejatele selga Jaanus Vahtra, tuues sisse ka tänapäevaseid riietusesemeid, ent unustatud ei olnud karvaseid muhve, venepäraseid soenguid 20. sajandist ja uhkeid paljude detailidega üleni valgeid kleite. 

Kolme õe rolli täitsid Carmen Mikiver (Olga), Kleer Maibaum (Maša) ja Kadri Rämmeld (Irina), kes elasid olematu seltsieluga surmigavas vene provintsis. Õed olid kõik üksteisest erinevad ja väljapaistvad isiksused, kes elu üle kurtsid ja siis jälle selle vimkadega leppisid. Nende suurim soov oli pääseda pärast pikki aastaid taas oma kauaigatsetud ja armastatud Moskvasse. Moskvasse, kus oli haarav seltskond ja kambavaim. Moskvasse, kus olid intelligendid ja peenetundelised inimesed. Moskvasse, kus nende meelest peitus hingerahu ja armastus. Moskvasse, kuhu oli jäänud kogu nende elu.

 ,,Saaks ometi juba Moskvasse!” õhkas Irina, lootuses pühkida väikelinna tolmu jalgadelt. Mulle tundus, et tema elas seda ootusaega Moskvasse pääsemiseks kõige sügavamini üle. Irina oli õdedest noorim. Tema peene kondiga ninal seisid alati kitsaste klaasidega päikeseprillid. Ta oli ka tundelisem ja romantilisem kui Olga ja Maša. Irina elas elu läbi oma südame, ta unistas piiramatult.   

Olga, kõige vanem, oli ratsionaalsem ja rohkem kahe jalaga maa peal. Ta polnud abielus, ent ta oli ju õdedest vanim, see oli tema jaoks omaette traagika. Tal polnud vahet, kes oleks kosja tulnud, ta oleks ikka mehele läinud. Nii suur oli Olga janu abielunaise tiitli järele… või oli see hoopis ravi üksinduse vastu? Ühest küljest ei erinenud ta oma õdedest sugugi, teda tõmbas nagu magnetiga Moskva poole, ent ta elas oma valu sissepoole, koormamata teisi. Just Moskvas peitub õnn, kui pole Moskvat, pole õnne. Umbes nii nägi õdede meelest välja õnnevalem. ,,Te tulete Moskvast?” päris Olga poolsosinal äsja külla saabunud Veršininilt (Jaan Rekkor). 

25-aastane Maša oli tujukam ja negatiivsemalt meelestatum kui tema õed. Ta pani provintsirahvale pahaks nende rumalust, sest tema ja ta õed olid ju palju ,,haritumad”. Ta jagas pidevalt teistega oma halbu tundeid ning näitas välja tüdimust oma abikaasa Kulõgini (Andrus Vaarik) vastu. ,,Ma olen tüdinud. Ma olen tüdinud. Ma olen tü-di-nud!” rõhutas Maša selgelt ja valjult oma abikaasale, mil too naisele väitis, kui rahul ja õnnelik ta on. Olenemata Maša keerulisest karakterist ja pidevast halvast tujust, oli Kulõgin talle truu ja ütles pidevalt: ,,Maša on hea naine.”

Kummalisel kombel köitis Maša mind kõige enam. Jah, ta oli tujukas ja keeruline inimene, kes vajas vahepeal hingamisruumi ja üksiolekut, aga Maša oli neist kolmest kõige elulisem ja realistlikum. Pealegi oma õdesid ja kalleid inimesi ei solvanud ta kunagi isiklikult, ta palus tihti oma halva tuju pärast andeks. Oma abikaasa vastu näitas Maša küll välja teatavat põlgust ning ta leidis ka sümpaatia Veršininis. Maša oli õdedest kõige emotsionaalsem, kui Irina elas rohkem tulevikus ja tal oli kui siht silme ees, siis tema jäi olevikku ning tõmbas kogu vaeva ja kannatused endasse. Maša näitas kõige enam välja viha ja raskemeelsust elu korrektuuride vastu. Selle erisuguse käitumismustri oli Kleer Maibaum oma näitlejatööga väga hästi välja toonud. Kontrast õdede vahel oli väga hästi näha. 

Õdedega elas koos nende vend Andrei (Priit Loog) ja tolle mõrsja Nataša (Jane Napp). Õdedele nende vennaraasu pruut ei istunud, kuna naine kaebles pidevalt ja korraldas elu majas oma tahtmise järgi, unustades ära teiste vajadused ja soovid. Andrei armastab oma naist ja kaitseb teda, aga ka tema tõdes ühel hetkel, et ta ei mõista, miks ta Natašast nii väga hoolib. ,,Ma armastan Natašat, see on nii. Ainult vahepeal tundub ta mulle harukordselt labane. Ma kaotan pea, ma ei tea, miks ma teda armastan või vähemalt armastasin,” rääkis Andrei oma kõhklustest ja kahtlustest enda sõbrale Tšebutõkinile (Märt Avandi).

Mis puudutab lavakujundust, siis tegu oli bläkkboksiga. Näitlejad liikusid esimese rea toolidega samal tasapinnal. Väike saal tekitas vägagi intiimse ja õdusa meeleolu. Näitlejad olid publikuga lähestikku, seega paistsid väga hästi kätte osatäitjate näoilmed ja kehahoiakud. Etenduse algul tundusid osa repliike elutud ja emotsioonitud, kui aga kostis mõni jõulisem või temperamentsem lause, võis märgata saalis ootamatusest õlaraputusi või võpatusi. Omapärane dekoratsioon laval oli ka taustaks olev tahvelsein, kus oli kirjutamiseks kutsuvalt palju ruumi. Paraku kasutati seina vaid kolmel korral. Üks kord siis, kui Irina esimese vaatuse lõpus kaks eri moega tooli kokku lükkas ning nendele ronis ja seejärel tahvlile valge kriidiga suurelt ,,Moskvasse” kirjutas, pannes Moskva järele numbri kolm. Alguses olin ma segaduses, mida see ,,3” seal tähendas. Varsti aga mõistsin, et see ,,3” tähistab nagu matemaatikas sõna ,,kuubis”. Moskva korrutatud kolmega, kolme õega. Kolme õe igatsus ja armastus Moskva vastu kuubis. 

Ka valgusemäng oli valguskunstnikul Iiris Purgel omapäraselt lahendatud. Etenduse algul hämardusid tuled, aga kohe kui näitlejad lavale astusid, muundus lava eredaks ja valgeks nagu nutitelefoni ekraan. Nii mõnigi vaataja tõstis tõrjuvalt käe näo ette. Kui aga esimene stseen lõppes, saabus õdus ja soe valgus lavale tagasi. Kuulsin vaheajal, kuidas üks vanaproua oma kaaslasele naljatlevalt ütles, et ta arvas, et see tuledemäng oli näpuviga. Ehk tähistas see siiski ainsat tõelist õnnelikku hetke kogu loos, mil tähistati Irina nimepäeva ja õhulossid näisid päris. Sellele järgnes hall argipäev sõneluste ja tülidega ning tuled hämardusid.

Tegelased elasid ideaalis, tulevikus. Olevik näis neile nii tühine ja olematu, võiks lausa öelda, et tülikas. Joosti ajast ette. Kes nägi end juba elavat Moskvas ja kes arvas, et tõeline õnn tabab maad alles mitmesaja aasta pärast. Alles lõpus jõuti järeldusele, et miks ei võiks elada siin ja praegu. Miks peab end vaevama või lohutama tulevikuga, kui on olevik, mida siin ja praegu muuta saab.

 ,,Inimkond läheb kõrgema õnne, kõrgema tõe poole, mis maailmas üldse võimalik on ja mina lähen esimestes ridades,” kirjutas Tšehhov näidendis ,,Kirsiaed”.  Minu silmis läbib see fraas ka ,,Kolme õde”. Nad ,,ostsid” pelgalt tahtejõuga endale pileti õnne juurde, esiritta, aga ju nad ei näidanud õiget suunda, sest nad langesid viimastesse ridadesse, hoopis teist laadi õnne juurde. Õnn, mis oli kellegi teise õnn, mitte nende. Õdedel tuli aeg haarata oma elu enda kätesse ja teha sellest õnnest õnn, mis aitaks neil edasi elada. 

,,Tahaks elada, meie elu ei ole veel läbi. Muusika mängib nii rõõmsalt ja tundub, et veel natuke ja me saame aru, milleks see kõik. Milleks elame, milleks kannatame,” ütles Olga siiralt ja kindlalt. 

Ps. See oli esimene kord, kui ma Endla Teatris käisin ja üleüldse üks mu esimesi kirjutatud teatriarvustusi.