Tüdruk, kes seisis kuristiku serval
Raamatupoes uut lugemispala otsides püüdis mu pilku erksa kujundusega köide, mis kandis väga intrigeerivat pealkirja. Tabasin end mõttelt, kas tegu on järjekordse maitsetu ajaviitelooga või leidsin lõpuks mõne sisuka ja meelepärase noorteromaani. Otsustasin selle välja uurida.
Raamatu „Lucy Clark ei palu vabandust” autor on Margo Rabb, kes on pärit USA-st. Eesti keelde tõlkis raamatu 2021. aastal Reti Maria Vahtrik. Teose andis aga esmalt välja Quill Tree Books. Too kirjastus on trükkinud paljude noorte lemmikraamatuid. Rabbi sulest on noortele ilmunud seitse teost, kuid eesti keelde on tõlgitud neist ainult üks.
Rabb oli vaadeldava teose kirja pannud väga haaravalt ja ladusalt. Ta oli kõigi tegelaste tundeid veenvalt ja värvikalt kirjeldanud, mõeldes välja kirkaid võrdlusi ja kaasahaaravaid väljendeid, lisades vahetevahel ka killukest huumorit.
Nautisin ka väga raamatu minimalistlikke illustratsioone, mille kujutamise taga on Lisa Perrin. Polnud suuri ja värvilisi pilte, mis üle terve lehekülje ulatuks, vaid iga peatüki alguses oli kujutatud paari mustvalget lilleõit. Need lisasid täpselt õige meeleolu, arvestades, et toimuv polnud kogu aeg lust ja lillepidu.
Raamatu tegevusest saab lugeja teada peategelase Lucy Clarki vaatevinklist. 16-aastane Lucy Clark käib peenes tütarlastekoolis ja õpib karmide õpetajannade käe all. Koolis kehtivad väga ranged reeglid ning kasuks ei tule ka alalõpmata laitev ja teisi allasuruv direktriss miss Leery.
Lucyl pole sellist tüüpi koolis eriti kerge, aga nagu sellest veel vähe oleks, teda ka kiusatakse koolis. Õnneks on tüdrukul olemas armastav ja hoolitsev vanaema, kes alati Lucyle hubase ja koduse tunde tekitab ning tihti ka tüdruku mornist meeleolust päästab ja ta taas üles soojendab. Kahjuks kaotab Lucy üpris teose alguses oma vanaema ja tal tuleb edasi minna üksinda, sest olenemata sellest, et tema vanemad on täie elu ja tervise juures, pole neil oma tütre jaoks aega.
Lucy leiab endale lõpuks saatusekaaslase, kui tüdruk nimega Dyna oma ema vähile kaotab. Katkiste hingedega tüdrukud leiavad teineteist ja saavad südamesõpradeks, pakkudes üksteisele lohutust ja tuge.
Meie peategelane jääb taas üksinda, kui koolis toimub Lucy ja Dyna ning nende kiusajate vahel tuline vahejuhtum, mille tulemusel Dyna isa oma võsukese koolist ära võtab. Hiljem pagendatakse ka Lucy koolist New Yorki oma nõtke ja glamuurse nõo Nanette’i juurde.
Lucy uuteks ülesanneteks saab ühe vanaproua eest hoolitsemine ja tolle proua soovil aedniku ameti katsetamine. Lucy õnneks tuleb välja, et Edith pole üldse nii vana ja väeti, nagu esmapilgul võis tunduda, vaid tegu on targa ja kõbusa naisega, ent selle kõige juures on üks konks. Edith usub, et teda tahetakse tappa. Õhku kerkib paratamatult küsimus, kas Edith on dementne ja kujutab seda kõike ette?
Lucyle hakkab Edith meeldima ja tüdruk tunneb naises ära omaenese vanaema. Ta annab Edithile lubaduse aidata teda tema lopsaka ja pilkupüüdva iluaiaga, kuna Edith on aednik ja tema sulest on ilmunud mitu palavalt armastatud aiandusteost. Peale selle alustab Lucy ka väikest viisi detektiivitööd ning proovib aidata Edithil teda jälitanud isikut leida. Kahtlusaluseid jagub neil seinast seina, alustades Edithi kasutütrega ja lõpetades tema vana armastusega. Nende teele satub palju eksitavaid juhtlõngu, mida proovitakse eirata ja juhtumi lahendamine edukalt lõpuni viia.
Juhuslikult saabub New Yorki ka Lucy sõbranna Dyna. Taaskohtumisrõõm on ääretu. Lucy tutvustab Dynat Edithile ja räägib ka nende pöörasest müsteeriumist. Dyna kavatseb neid samuti aidata ja jätab kogu oma senise elu selja taha. Kas nad juhtumi ka lahendavad, see jäägu praegu saladuseks.
Raamatu tegi põnevaks see, et lõpp polnud etteaimatav. Teoses oli palju jahmatavaid keerdkäike ja valele teele suunavaid juhtlõngu. Jõudsin lugemise ajal mitu korda kahtlusaluse suhtes meelt muuta.
See on küll noortekirjandusele üsna omane, aga mulle see eriti ei istunud, et Lucy naabripoissi armus. Leian, et see ei sobinud sellesse krimitaustaga raamatusse kuigi hästi ja pealegi oli see väga etteaimatav.
Loetud raamatu tegelased olid toredad ja realistlikud, eriti Lucy. Usun, et maailmas on palju lapsi, kellel on temaga sarnane mõttelaad. Lucy hingeelu ja tundeid oli väga täpselt ja hästi kirjeldatud, seetõttu saavad paljud temaga samastuda ja lohutust leida. Sümpaatne oli ka Edithi tegelaskuju, sest olenemata sellest, et vanaproua arvas oma elu ohus olevat, oli ta väga elurõõmus ja optimistlik. Teda ei olnud kujutatud kui vinguvat ja hädaldavat vanainimest, nagu stereotüübi järgi võiks eeldada. Edithis oli midagi erilist nagu Lucy vanaemaski. Nad mõlemad olid väga vitaalsed ja alati heatahtlikud. Arvan, et sellepärast Lucyle Edith nii omane ja südamelähedane oligi.
Võib öelda, et see teos erines seni loetud noorteromaanidest. Tõsi, raamatus oli mainitud koolikiusamist, selle võimalikke tagajärgi ja keerulisi probleeme vanematega, mis on küll võib-olla liiga tavaline, kuid siiski väga eluline. Ometi on tegemist omalaadse krimilooga, millega käis kaasas pilkupüüdev lilleaed ja pentsikud kahtlusalused – seda ei kohta just iga päev. Eripärased karakterid ja ootamatud sündmused tõstsid selle teose minu silmis teistest noorteromaanidest kõrgemale.
Loodusesõpru haaraks ehk kaasa ka aiandus ja lillede maailm, millest raamatus palju juttu on.
Üks raamatu köitvamaid tsitaate on järgmine: „Kõik me seisame kuristiku serval. Ühel pool kaljut on meeleheide ja äng, tühermaa. Teisel pool on täisõites aed. Millise poole sa valid?” Ka Lucy seisis sellel teelahkmel. Tal oli küllalt põhjust, et murduda ja alla anda, ent ta võitis kõik raskused ja leidis alati tee lilleaeda.
Neile, kes tahavad sukelduda krimiloosse, kus pole verevalamist ja eneseohverdamist, on see lummav teos kindlasti õige valik. Aga miks Lucy Clark vabandust ei palu – selle peab iga lugeja ise välja uurima.
Kommentaarid
Postita kommentaar