Hell ja helge, valus ja nukker

Lavastust ,,Helluse keeles” läksin vaatama samal põhjusel nagu ,,Di ja Viv ja Rose’i” – mind mõjutas televisioon. Ja kuna etenduse peamised osatäitjad Carmen Mikiver ja Andrus Vaarik rääkisid sellest nii kaasahaaravalt ja põnevalt, oli võimatu sellele ei öelda. 

Kaili Viidase lavastus ,,Helluse keeles” on väga segadust tekitav. Tükile ei saa anda ühtset ja kindlat hinnangut, sest seal toimuv on kohati väga varieeruv. Kui etenduse esimene vaatus jätab kerglase ja veidi banaalse mulje, siis teine vaatus on kurvem ja sügavasisulisem. Lavastaja Kaili Viidas näeb selles aga eelkõige ema-tütre suhet, mis tõsi küll, on üks läbivamaid teemasid, ent minu meelest tuleb ema ja tütre tugev psühholoogiline side välja alles etenduse lõpus. 

Au tuleb anda kunstnik Arthur Arulale, kes on saavutanud väga mõtlemapaneva  ja kõneka lavakujunduse. Etenduse algul on taustal valged aiad, mille vahel toimub väga palju olulist ja leiavad aset märkimisväärsemad tegevusliinid. Lavapõrandal lebavad kaootiliselt värvilised lilleõied. Seina küljes ripub värvikirev reproduktsioon Renoir’ maalist, mis on perekonna reliikvia. Proloogi ajal seisab keset lava valge võrevoodi. Lavastuse lõpus, kui helge vaimsus on täielikult kadunud, oli võrevoodi asemel hoopis haiglavoodi. Heledaid aedu ega säravaid lilleõisi enam pole. On vaid raske ja tume tühjus, ainult videokunstnike Argo Valdmaa ja Antti Aalmaa lisatud pildid Carmen Mikiveri ja Fatme Helge Leevaldi perealbumitest on jäänud oma kohale. Fotodel on noor Carmen Mikiver, kes hoiab süles oma lapsekest, ja väike Fatme Helge Leevald võrevoodis. Etenduse kontekstis kujutavad fotod Aurora ja Emma Greenway’d.

Tegelikult oli ,,Helluse keeles” (,,Terms of Endearment”) algselt romaan, mille kirjutas 1975. aastal ameeriklane Larry McMurtry. McMurtry pälvis avalikkuse tähelepanu seetõttu, et ta oli lummatud naiste siseelust ja kirjutas nendevahelistest psühholoogilistest suhetest. Teosest on ilmunud nii film kui vändatud ka sarju. Eestis lavastati ,,Helluse keeles” esmakordselt. 

Tükis astuvad üles Endla Teatri näitlejad. Peaosades on Carmen Mikiver (Aurora Greenway), Fatme Helge Leevald (Emma Greenway) ja Andrus Vaarik (Garret Breedlove). Kõrvalosades näitlevad Priit Loog, Ireen Kennik, Sten Karpov ja Lilii Luusepp, kes on ka kostümeerija. 

Lilii Luusepp, kes on töötanud Endla Teatris alates 2021. aastast, on valinud tegelastele väga huvitavad kostüümid, millest kõigist õhkub isikupära. Ja kuigi tegevus toimub 70ndatel, ei ole tegelaste garderoob valitud tollele ajale vastavalt, vaid on pigem tänapäeva raamides. Aurora riided on tõepoolest väga šikid ja peened, mis tõestavad tema head maitset ja ostuhullust. Emma riietub pigem nii nagu tänapäeva nooredki ja mingit erilist vaeva ta riiete valimisel ei näe. Õnnetuseks jäi mul silma riivama Emma abikaasa Flap Hortoni (Priit Loog) hilbud. Flap Horton oli ametilt ülikoolis õppejõud, aga oma rõivastelt meenutas ta pigem ehitusmeest.

Carmen Mikiveri kehastatud Aurora Greenway on terava ütlemisega, upsakas ja jäärapäine naine. Ta peab väga lugu oma välimusest ja kannab enda eest hoolt, seda on ka tema väljapeetud ja maitsekast riietusstiilist märgata. Oma tütrest Emmast hoolib ta tegelikult väga, ent tütrele ei pruugi see ema otsekohese iseloomu tagant välja paista. Aurora ei olnud rõõmus, kui Emma abiellus. Ta pidas seda tütre elu suurimaks veaks. See pani Emma mõtlema, et ema ei suuda tema suurest õnnest rõõmu tunda ja soovib talle halba. Kuna aga Emma on Aurora liigse aususega harjunud, ei pidanud ta kaua viha. Tegelikkuses ei raatsinud Aurora oma tütrest veel lahti lasta, sest peale leseks jäämist oli Emma olnud talle kõik. 

Emma Greenway on mõtlematu, põikpäine, kohati labane ja isepäine. Juba peale keskkooli abiellub ta õppejõu Flap Hortoniga. Alguses tundub kõik ideaalne, ent peagi mõistab Emma, et Auroral oli õigus. Olenemata sellest, et neil on kolm last, ei klapi Flap ja Emma üksteisega sugugi ning juba pool aastat pärast abiellumist terendavad nende elus probleemid. 

Andrus Vaariku etendatud endisest kosmonaudist Garret Breedlove on veetnud aega paljude tüdrukutega, kuid ei soovi end kellegagi siduda. Ta kasutab ära oma tööalaseid saavutusi, et naistele muljet avaldada ja laseb oma kunagise edukuse najal liugu. Garret on Aurora naaber ja kuigi nad olnud naabrid juba üle kümne aasta, pole nad sõnagi vahetanud. Kentsaka juhuse tõttu on aga kosmonaut just see, kes Aurorale meelde tuletab, kuidas elu nautida ja hetkes elada. Lavastuse lõpus mängib Garret ka Emma elus suurt rolli ja annab olulise panuse. 

Mulle meeldis, et etenduses oli palju paralleele, need olid küll väikesed ja vahel vaevumärgatavad, aga need andsid näitemängule jumet. Igal esemel oli omamoodi sümboolne tähendus. Huvitav oli märgata, kuidas tegelased aja jooksul üksteise kombeid üle võtsid ja nende uskumused muutusid. Näites tavatses Aurora endale närviliselt vastu pead lüüa, kui ta ärritunud oli, ning Emma oli see, kes teda takistada püüdis. Hiljem pidi hoopis Aurora hoidma Emmat endale liiga tegemast. Või kuidas Emma ja tema sõbranna Patsy (Ireen Kennik) naise vastse abiellumise puhul Emma lapsevoodi juures pidutsesid ja suitsetasid, pärast tegid nad sigarette viimast korda Emma surivoodil. Kui Emma läheb haiglasse, paneb ta selga Aurora kingitud siidist helerohelise pidžaama. Sama komplekti võis tähele panna ka varem, kui Aurora seda Emmale sünnitushaigla jaoks kokku voltis, ent tookord Emma seda ei kandnud. 

 

Näidendis ,,Helluse keeles” paistis eriliselt silma Carmen Mikiver. Kahtlemata oli dramaturgiline tekst ka suurepärane materjal ja jättis väga palju eri mänguvõimalusi. Selle toel oli Mikiver leidnud Aurora Greenway’na täiesti oma miimika ja liikumise. Ka temal tuli koos Andrus Vaarikuga frivoolseid stseene ette, ent kuna nad mõlemad näitlesid nii meisterlikult, olid need pigem vaimukad kui nilbed. 

Carmen Mikiver ja Andrus Vaarik on mänginud koos läbi aegade. Üks nende esimesi etendusi, kus nad abielupaari kehastasid, oli lavastuses ,,Mees, naine ja kontsert” 1996. aastal. 1998. aastal tükis ,,Kuningas Richard III” toimus tolleaegsel Eesti teatri maastikul Vaariku ja Mikiveri vahel üks kirglikumaid suudlusi. Üldse on laval nende kahe vahel väga hea klapp, nad sobivad kokku ega jäta võltsi muljet. 

Muusika, mis videoklippe saatis, oli muretu ja ameerikalik õhuline estraad. See ei lasknud etenduses toimuval väga masendavalt mõjuda ning tõi koos Eestis filmitud klippidega näitemängu värskust ja innustas lavastust edasi vaatama. 

Etendus tekitas kahetisi tundeid – ühest küljest keerukate inimsuhete huvitav käsitlus, meisterlikud näitlejatööd ning tabav ja analüüsima kutsuv lava- ja muusikaline kujundus, teisalt liiga ohtralt labasusi, mis minu jaoks üldmuljet rikkusid. Aga ilmselt see ongi elu ise, mis pakub nii heledamaid kui ka tumedamaid toone. Suurepärased karakterid ja huvitav süžee on siiski need, mis kõlama jäid, ja väärivad teekonda Pärnusse.