Kiri Koidulale

 Austatud Lydia Koidula!

Loodan, et mõistate mu sõnu ja tahumatut käekirja, sest sulg mu käes väriseb kangesti. Mitte hirmust, vaid suurest lugupidamisest Teie vastu. Seda ei juhtu tihti, õigemini mitte kunagi, et mul avaneb võimalus teiesugusele rahvalaulikule kirjutada. Küll aga loodan, et ehk toob Teie hämarasse õhtupoolikusse minusuguse amatööri kirjutatud kiri veidi vaheldust või kui mitte seda, siis ehk saate südamest minu kohmaka sõnamängu üle naerda. 

Minul ja Teil on tegelikult nii mõndagi ühist, mida Te võib-olla aimatagi ei oska. Nimelt ka mina elan ühes karges kuurortlinnas mere ääres. Tõsi, minu kodulinn Haapsalu pole kaugeltki nii suur kui Teie Pärnu, aga miljöö on neil ehk üsnagi sarnane. Ma ei taha küll kiidelda, ent üks hubane kuurortlinn – väike või suur – on ju ometigi etem kui Tallinn. 

Haapsalus möödus minu lapsepõlv. Olen kõik need aastad näinud, kuidas Haapsalu areneb ja kasvab ning minul on võimalus kasvada koos temaga. Olen silmanud, kuidas mere äärde jahisadamad kerkivad ja aina uued inimesed siin end ankrusse heidavad, et kogeda romantilise väikelinna esteetikat. Palju nad selle linna ilu päriselt kohtavad, tuleb neilt endilt küsida, mina olen juba Haapsalu ja tema krutskitega liiga harjunud. 

Meil on Haapsalus luulemeelsetele rannapromenaad, kus võib silmi kinni pigistades tõesti end mõnesse teise ajastusse kujutleda, kus uhketes rõivastes daamid-härrad käevangus edasi-tagasi patseerivad. Suur inspiratsiooniallikas on meie promenaad tõepoolest. See on ainuke paik Haapsalus, kus olen näinud inimesi istumas ja maalimas või niisama raamatut lugemas. Kui liialdada, võiks promenaadi kohta öelda loominguparadiis. Eks pintsliga võõbata on seal ka põhjust: oma hiilguse jäädvustamist nõuab ju Haapsalu nii-öelda kroon Kuursaal, mis on vaieldamatult üks ajaloolisemaid ja pilkupüüdvamaid ehitisi meie muidu keskpärase arhitektuuriga linnakeses. Linna kuulsates lossivaremetes asub nüüd moodne muuseum, kus saab endise ajastuga lähemalt tutvuda – kõike saab ise puutuda ja omal nahal järele proovida. Mine tea, äkki olete linnust isegi külastanud? Ei? Ilmselt röövis Teie tähelepanu Kroonlinna ilu.

Kindlasti pakub Teile huvi praegune haridussüsteem. Loodate ilmselt suurt arenguhüpet? Kahjuks, austatud proua, pean Teid kurvastama – üldjoontes toimub kõik samamoodi. Koolipinki nühitakse endiselt ning peamisteks vahenditeks on ikka pliiats ja paber. Need ei kao ilmselt niipeagi. Ja ka paljud teemad on endised. Matemaatika ruutjuur ning kokku- ja lahkukirjutamine pole kuhugi kadunud. Vene ja saksa keelest pole ka pääsu. Ainult et väga viraalseks ja tehnoloogiliseks on koolid muutunud küll. Tavaline seinatahvel hakkab juba tolmu koguma, sest õpetajate lemmikuks on saanud nutitahvlid, kus saab toimetada paari sõrmepuudutusega ega pea kriidiga vaeva nägema. See on küll mugav, aga kui me juba nii väikestes asjades vajame tehnikalt tuge, siis kuhu edasi? Kas tehisintellekt ehk inimese väljatöötatud masinaju liigub edasi ka meie argipäeva? Vaevalt küll! Vaevalt küll…

 Meie hiiglaslik naaber Venemaa on aga taas sõjajalal. Seekord kiusab ta Ukrainat. Võiks ju arvata, et aeg on edasi läinud ja ajaloost on õpitud, aga ühe mehe arusaam ajaloost on küll väga väär, et ta 20. sajandil jõhkrutsenud Stalini jälgedes käib. Üldse taotleb Putin Nõukogude Liidu taastamist, aga praegu tal küll selleks piisavalt jõudu pole. Ukraina on tugevam vastane, kui Venemaa arvas. Niisiis on Venemaa praegu igas mõttes üsnagi nõrk või vähemalt nii tahaksin ma loota. 

Ukraina loodus on küll suurtes piinades, aga Eesti floora ja fauna lokkavad endiselt. Enamikku Eestist katab paks mets, mis näeb praegu – sügisel – välja nagu hullu kunstniku palett. Tõsi, nii mõnegi eestlase arvates on metsa liiga vähe ja lageraie rohke, aga palja silmaga vaadates seda küll näha ei ole. Endiselt tegeletakse ka põlluharimisega, kuid mitte hobujõul, vaid selle töö teevad ära traktorid ja kombainid. 

Ma ise naudin samuti väga loodust ja sügavaid hämaraid metsi, mis on nii tihedad, et vaid mõni üksik päikesekiir suudab sellest tihnikust läbi tungida. Käin metsatukkades sageli jalutamas, sest seal külastavad mind parimad mõtted ja kunstilised visioonid. Lisaks jalutamisele oli minu hobi üsna pikka aega ka hiphop. Teie, proua, muidugi pole sellest kuulnudki, see tantsustiil tekkis alles üsna hiljuti. Ent hiphopil pole hingeliste valsside või tundeliste serenaadidega midagi ühist. Tantsitakse üksinda või siis koos suurte gruppidena – tantsijate vahel füüsiline kontakt puudub. Liikumine toimub tänapäeva tüüpilise tümaka järgi ja ka pigem vabamas vormis. Kindel definitsioon selle tantsu kohta puudub. 

Üks minu hobisid on aegumatu kujutav kunst. Tegelen andunult arhitektuuriga ja armastan just nimelt hoonete disainimist. Minu õpetaja arvates on aga iga pilt, kust puudub inimene, mõttetu. Ma ei saa temaga nõustuda! Minu meelest annab just iseloomulik ja tähendusrikas taust taiesele isikupära. Linnavisand võib olla palju sisukam kui inimese kujutis. Viimase kontseptsioon on minu jaoks piiratum. Ehitiste puhul on loomevabadus palju suurem.

Kunstiga puutun ma küll peaaegu iga päev kokku, ent sellest hoolimata ei saa ma öelda, et oleksin eriti andekas. Ma olen töökas, seda küll. Nagu Teie, austatud proua, ka seda vana tõde ise teate, siis tihti just need, keda on õnnistatud suure andekusega, on laisad ega pole pooltki nii pühendunud, kui need, kes on kinnise käega. Seega… on mul veel lootust või mida ütlete Teie? 

Kui on midagi, millesse olen rohkem kiindunud kui kunst, siis on see kirjandus ja luule. Ilu, mis peitub ridade vahel, ja kellegi mänguliselt varjatud salamõtted – kas see pole mitte hämmastav? Piiritlemata sügavus ning õhkõrn sein reaalsuse ja sürrealismi vahel, mis tasapisi meid endasse haarab. Teie olete seda kindlasti ise kogenud ja olen kindel, et igaüks, kes Teie luuletust ,,Mu Isamaa on minu arm” loeb või kuuleb, on sellest võlutud ja jätab hetkeks tegelikkuse selja taha. Kui see oleks nende kätes, ei naaseks nad siia lihtsurelike juurde enam kunagi.

Palavate tervitustega sügisesest Haapsalust

Teie alandlik

M.M Siimut

Haapsalus rehekuu 5. päeval 2023. a