Minu Korfu

See päev oli erakordne. Hommikusel kooliteel kiusasid mind vali uluv tuul ja külmad vihmapiisad. Peitsin näo jope varju ega osanud aimatagi, et juba õhtul võtab mind vastu lõunamaine leitsak ja soe briis. Meie pere lendas Korfu saarele, muud loomad jäid koju.

Suundusime lennujaamast hotelli poole. Buss sõitis läbi linna, kõikjal tervitas mind Kerkyra kihav ööelu ja tuules rappuvad palmid, mis näisid nii võõrad ja harjumatud. Silmasin enda kõrval istuvaid kohalikke, kes igavlevalt bussiklaasi piidlesid ja kannatamatult oma peatust ootasid. Neil kõigil olid kodus pered või sõbrad ootamas, mina aga soovisin, et see bussisõit kunagi ei lõpeks. Tahtsin jõuda märgata igat detaili ja imekauneid mägesid. Öö oli paraku komistuskivi, sest ta varjutas kõik kenad vaated ja isemoodi tänavakesed. Mu silmad proovisid kogu seda looduse ilu hoomata, kuigi tegelikult oli mul päikesepaistelise ja rohelise Korfu avastamiseks veel üks pikk nädal ees. Jõudsin vaevu märgata, kuidas mõned üksikud autod mööda tuhisesid, gaas põhjas, sõitjatel turvavööd lahti. Istusin kramplikult bussis, helesinine jope käte vahel, ning tundsin, kuidas buss keerama hakkas ja me peagi hotelli juurde jõudsime. 

Bussist välja astudes kostitas Korfu mind oma sooja ja pisut niiske õhuga, mil Eestis valitses külm  ja rõske ilm ning kõik mu klassikaaslased end paksudesse jopedesse mässisid. Astusin vaikselt edasi, vasakul pool oli kiviaed, mille taga kõrgusid oliivipuud. Kahju ainult, et ma oliive ei sallinud, muidu oleks see aiake olnud minu jaoks tõeline paradiis. Puud olid risti-rästi, võttes erinevaid kujusid, see tekitas hetkeks tunde, nagu oleksin kusagil safaril. See miraaž kadus, kui nägin eemal palmide all ja lamamistoolide keskel olevat basseini, milles seisis kristallselge türkiissinine vesi, mida valgustasid selle all olevad lambikesed. Vesi oli nii kutsuv ja soe, et oleksin tahtnud oma varba sinna sisse pista, kuid läksin siiski hotelli poole. Hotell oli kena ja lihtne, aga samas nii elegantne. Oli vaikne, sest võõrastemaja jäi linna äärde, mitte vallatu ja värvikireva Kerkyra keskmesse. 

Võtmed käes kõlisemas, jalutasime oma toa poole. Peagi märkasime, et me peame toani jõudmiseks õuest läbi minema. Minuni kandus taas soojamaa õrn ja habras briis. Kõndisime mööda kivist platvormi, mis sarnanes kõige rohkem ilmselt ühele pikale ja kitsale verandale. Meie võõrastemaja oleks olnud nagu vabaõhulava – iga toa ukse tagant oli õu paari sammu kaugusel. Soe õhk silitas mu paljaid sääri ja nügis vaikselt toa poole. Meie toake polnud midagi erilist, selline nagu tavaline hotellituba ikka – voodid, väike kirjutuslaud brošüüridega, televiisor, seinakapid, peegel ja vannituba. Aga see polnudki eriti oluline, sest enamiku ajast veetsime niikuinii saart avastades. Meil oli ka rõdu, ent kuna oli öö, ei hakanud keegi meist sinna kippuma. Olime õnnelikud, et suutsime pika ja kurnava lennureisi üle elada ning kavatsesime juba tuleval hommikul näha rahulikumat ja päevavalguses Kerkyra linna. 

Hommikul rõdule astudes nägin erepunast päikesetõusu. Kogu taevas oli seda täis. Päike juba kõrvetas ja kõikjale paistis kuum valgus. Nägin kõike, mis eile õhtul oli jäänud pimeduse varju. Avastasin Korfut justkui uuesti. Tundsin, kuidas kehasse hoovas salamisi elurõõm ja soontes voolas päikeselõõsk. Kusagilt eemalt paistis tilluke mägederiba. Ringutasin end pikaks-pikaks, nagu proovides päikesekiiri püüda. Täheldasin eemal sillerdavat merd ja märkasin hotelli taga tillukest kaktusepuud, mille lehtede küljes olevad okkad olid nagu väikesed teravad mõõgad. Üllataval kombel kuulsin isegi kuke kiremist, mis tõi mulle meelde varahommikud vanaema juures, kus kaks kukke võidu leegutasid. 

Olin tagasi tuppa astunud ja sirvisin laual seisvaid ingliskeelseid brošüüre, mis rääkisid Kerkyra linnast. Kerkyra oli Korfu pealinn ja ühtlasi ka selle tillukese saare suurim keskus. Seal pidavat olema rohkem itaalia kui kreekapäraseid jooni. Meil oligi plaanis hüpata taas bussile, et seda tõelist Kerkyra linna uurima minna. 

Kui ma õue astusin, oli kogu loodus nagu oma värvid tagasi saanud. Kõik oli muutunud roheliseks. Lopsakad palmid olid tumerohelised ning nende küljes rippusid isegi kuldpruunid kookospähklid. Nägin selgelt piltilusaid veidi üksteise ette ulatuvaid mägesid, millest tagumised õhukese uduloori taha peitusid. Kui hotelliesisele tänavale minna, oli näha kullakarva rannaliiva ja helesinist merd. Inimesed sagisid rannal ringi, osadel paistis ainult peanupp veest välja, mõned aga päevitasid ja nautisid tulikuuma päikest täiel rinnal. Tänaval oli erinevaid poekesi ja kohvikuid, kust sai vajadusel endale meelehead osta. Mäletan, et tegin igal sammul pilte, sest tahtsin, et see ennenägematu ilu minuga veel pikaks ajaks jääks. 

Kui bussist maha astusin ja järjekordne soojamaa kuuma pahvak mu nägu tabas, olin hetkeks Kerkyra tulikuumast päiksest pimestatud. Teravad kiired kriipisid mu kastanpruune silmi ning Kerkyra omapära ja kena lihtsus jäi algul varju. Alles natukese aja pärast tabasin ma Kerkyra veneetsialikkust. Sinna olid jätnud oma jälje ka Bütsants ja Rooma impeerium. Üldse olid veneetslaste ehitatud kindlused Korful väga väärtustatud ja olulised – need tõmbasid inimesi oma arhitektuuri ja ajalooga. 

Üks paik, mida külastasime, kandis nime Sissi palee. Elisabeth, hüüdnimega Sissi, oli 19. sajandil Austria-Ungari keisrinna. Talle läks ääretult palju korda oma välimus ning ta tegi kõike, et püsida saleda ja kaunina. Praeguse ajastu järgi võiks öelda, et ta oli anorektik ja buliimik. Sissi käis paljudes kuurortides oma vaimset tervist ravimas, kõikjal ootasid teda suursugused ja uhked paleed. Üks neist oli ka Kerkyras. Tänapäeval on tegu muuseumiga, kus on uhked kunstiteosed ja keraamika. 

Tänavatel siblis rohkesti inimesi. Vahepeal lipsas üle tee mõni kodutu kass või koer, see oli siin tavaline. Tänavad ise olid kitsad ja looklevad, mõlemal pool ääres seisid oranžid, kollakad ja helepruunid elumajad. Majade küljes olid kliimaseadmed, mis lämbe õhu ringlema panid. Akende ees seisid helesinised luugid, mis tänavatele särtsu ja kirgast värvi lisasid. Kahe maja vahele oli tõmmatud pesunöör, millel inimesed vaba õhu käes oma riideid kuivatasid, selline kliima oli ju selleks ideaalne. Paljudel-paljudel tänavatel oli see harilik vaatepilt. 

Üldse olid kitsad tänavad omavahel vägagi identsed. Kõikjal torkas silma see natuke räämas ja hoolitsuseta jäänud koha imidž. Kardan, et kui mina oleksin pidanud Kerkyras elama, oleks mul oma kodutänava üles leidmiseks läinud terve päev. 

Kohvikuid ja restorane oli seinast seina. Leidus väga peeneid ja suursuguseid restorane, kus kriitvalgel linal polnud ühtegi kortsu ja kelnerid olid šikkides ülikondades, kuid oli ka täiesti tüüpilisi kõrtse, kus purjus inimesed laua ümber kätest kinni hoidsid ja laulu lõid. Esines isegi tagasihoidlikke kodukohvikuid, mille mõni pere või noor abielupaar oli püsti pannud ning pakkus menüüs kreeklastele koduseid ja lihtsaid toite. Olenemata sellest, et söögikohti oli paari meetri tagant, olid kõik kohad pilgeni täis ja kuhugi korralikku kohta sööma pääseda oli võimatu. Kerkyra linn haaras meid endasse mitmeks päevaks.

Mind võlus väga ka Korfu piltilus loodus. Armusin helesinistesse laguunidesse, pruunidesse oliivipuudesse ja kaunitesse mäevaadetesse, mida võis kohata peaaegu igas saarekese nurgas. Nautisin Korfule omast rohelist loodust ja järske mäenõlvu, millel sõites tekkis kõhtu mõnus kõditunne. Üks selliseid kohti oli mägi Pantokratoras, mille kitsastel ja looklevatel teedel sõites segunes uudishimu, hulljulgus, imetlus ja hirm. Samuti ei suuda ma unustada siniseid mererandu, mille äärest leidsime õnnekombel kirjanik Gerald Durrelli majamuuseumi. Kõik oli nii, nagu peab.

Korfu saar pakkus unustamatu elamuse. Selle lõunamaine soojus, lopsakas loodus, imelised vaated ja lahked inimesed jäävad mind veel kauaks saatma.