Õnnekillud

Elas kord üks mees. Ta oli varases keskeas, isegi tema pealagi juba kergelt hõrenes. Mehe näkku olid kibestunud jooned ilmunud, kuid need polnud tingitud  murest naise ega laste pärast, sest nendega polnud jumal teda õnnistanud. Mees kandis juudi nime Miikael, kuid juutidega polnud tal vähimatki pistmist. Kui tema nina välja arvata. Miikael elas kose kõrval väikeses talus, ihuüksi. Talu asus metsas. Ilmselt sellepärast külaelanikud sinna ei kippunudki – sünge metsatukk tekitas kõhedust. Miikaelile see vaikne paik istus, ta oli üksik hunt või vähemalt nii ta arvas. Ta oli lihtne mees, kes elas lihtsat elu. Ei olnud ta uhke ega ennast täis nagu enamik mehi. Üks pahe tal muidugi oli – Miikael oli vägagi keevaline ja temperamentne. Mehe süütenöör oli peaaegu olematu, aga kuna tal ei olnud seltsilisi, ei näinud keegi tema „tumedamat” poolt. Kõik teadsid Miikaeli kui tasast vanapoissi, sest külasse sattus ta harva ja jäi siis alati tsiviliseerituks. Muidu oli Miikael küll mees nagu muiste, ainult piipu suitsetas. 

Kord aga katkestas üks kummaline seik Miikaeli vaikset eluvoolu. Nimelt oli videvik saabunud, seega väljas oli juba hämaraks läinud. Miikael, kes muidu tavaliselt alati metsast pärastlõunaks koju jõudis, oli seekord hilja peale jäänud. Mees oli metsas õigelt rajalt kõrvale kaldunud, mis polnud tema puhul üldsegi mitte tavaline. Metsa tundis ta nagu oma viit sõrme. Alles hiliseks õhtupoolikuks õnnestus tal koju koperdada. Mees kirjutas selle aga lihtsalt oma hajameelsuse arvele ega osanud sellest midagi arvata.

Miikael süütas reheahju tule, sõi tüki jahil püütud liha, suitsetas piipu ja sättis magama. Oli ju ikkagi väsitav ja kurnav päev olnud. Otsemaid, kui mees pea padjale asetas, vajus ta unne. Ta magas sügavalt, aga nägi selle-eest kentsakat unenägu. Unenäos ei olnud Miikael oma kodus, vaid seisis talu kõrval kose juures. Ta polnud seal üksinda. Oma kulunud tööriiete asemel kandis mees peent musta ülikonda ja tema muidu sasitud juuksed olid seitlisse kammitud. Teisel pool koske seisid käevangus kolm verinoort daami. Kõigil kolmel oli seljas elegantne felt ja süsimustad villased mantlid. Peas kandsid nad sama tooni pitsäärtega kübaraid. Nende nahk oli valgem kui marmor ja käed olid siidkinnastesse ära peidetud, isegi huultel polnud värvi. Silmad olid kui kipsist voolitud. See pilt oli mehele kummastav ja seletamatu ning pani ta isegi kõhedust tundma. Aga õige hirm alles tuli. Järsku hakkasid kolm naist liikuma, sünkroonis, endiselt jäigalt üksteise käevangus. Nad suundusid kindlalt mehe poole. Vesi kandis neid, kuigi see polnud kaetud ka kõige õrnema jääga. Daamide nägudel võis märgata vaid kivistunud arhailist naeratust. Need kolm musketäri olid kui portselanist. Piltilusad, aga väga võikad. 

Kõigi kolme daami pilk oli suunatud otse, ükski neist ei kiiganud Miikaeli poole. Isegi siis, kui nad üle vee Miikaeli kõrvale olid jõudnud, ei pööranud nad pead. Samal ajal kukkus Miikaeli süda hirmust saapasäärde, ent naised sammusid surmarahuga temast mööda. Kaugele, kus metsa asemel oli uduloor. Daamid kadusid tühjusesse, jättes Miikaeli oma äsja ellu tärganud luupainajatega. 

Hommikul, kui Miikael ärkas, mäletas ta unenägu kristallselgelt, peensusteni välja. Tavaliselt mees unenägusid ei näinud või kui nägigi, oli hommikuks juhtunu juba ununenud. Seepärast tundus see mõistmatu unenägu Miikaelile pisut verdtarretav, ent söaka mehena ei hakanud ta end selle esoteerikaga vaevama ja otsustas selle unustada. Kose juurde vett tooma Miikael see päev ei läinud.

Edasi kulges Miikaeli päev vanaviisi. Ta tuias metsas ringi, jahipüss kaenla all – iial ei tea, kui mõni isuäratav loom peaks sihikule jääma. Mees mõtles omi mõtteid ja tõi kaugemalt pangega allikavett, sest olgugi et ta kose juurde minna ei söandanud, oli joomiseks ja pesemiseks vett ikkagi vaja. Lõpuks hakkas ta lõuna paiku koju tagasi kõmpima, seekord veel ekstra hoolikalt teerada jälgides. 

Kui Miikael eemalt oma talu märkas, tundis ta kergendust, et oli ilma viperusteta kodutallu jõudnud. Mees rõõmustas liiga vara, sest kui ta lähemale astus, märkas ta taluukse ees lamavat musta kogu. Tema sisetunne ennustas halba. Alles kogu kõrvale kükitades mõistis mees, et tegu on tapetud märaga. Süsimust mära, kellele oli pistoda südamesse löödud. Vaesel Miikaelil ei jäänud muud üle, kui mära ukse eest ära tassida ja metsa alla maha matta. Sellega ühele poole saanud, astus mees lõpuks alles õhtuhämaruses tuppa. Surnud mära ei andnud talle rahu.

Miikaelil oli halb eelaimdus, et ka sellel ööl ei jäta paineuni teda omapäi. Ta pesi end allikaveega puhtaks ja jõi kangemat kraami peale. Õõvastav mälupilt märast oli tema söögiisu minema läkitanud. Mees heitis alles südaöö paiku sängi ja uinus taaskord nagu lapsuke. Muidugi polnud mees oma unenäomaailmas üksi. Miikael seisis taas justkui paigale naelutatult kose kõrval, ülikond seljas ja peen soeng peas. Jälle jalutasid mööda vett hirmilusad daamid, ent seekord oli naisi kaks. Üks, kõige vasakpoolsem, oli õhku haihtunud. Sellest hoolimata, et üks sõbrataridest oli kadunud, säilitasid kaks daami oma arhailise tundetu naeratuse. Naiste välimuses polnud vähimatki muutunud ja nagu eelmiselgi ööl, ei tundnud nad ka nüüd mehe vastu huvi, vaid vaatasid klaasistunud pilguga kaugusse. Ja nagu eile, sammusid eevatütred kui sõdurid kauge uduloori taha. Vaevatud Miikaeli jäi aga kummitama naiste jäik ja puine naeratus. 

Hommikul äratas Miikaeli puuokste vahelt välja pressiv päikeselõõsk. Hirmuunest tõusta oli pingelangus, kuid  teadmine eelseisvast ööst kustutas mehe hingerahu. Ta otsustas seekord tallu jääda, sest kõik judinaid tekitavad sündmused olid leidnud aset metsas. Kuigi Miikael teadis, et ega see kolmas kordki tulemata jää. 

Miikael istus tammepuust laua taga, tegi piipu ja luges vahelduseks üht kulunud köidet. Ta mõtles sellele, mis oleks võinud olla. Esimest korda pelgas mees oma senist elu ja kodukohta. Alles nüüd ta mõistis külaelanike õudu metsa ees, varem oli mees külarahvast lihtsalt argpükslikuks pidanud, aga praegu oli ta sunnitud tõdema, et ka tema hinge oli hirm pugenud. 

Miikaeli filosofeerimine ei kestnud kaua, sest ootamatult kukkus hobuseraud välisukse kohalt põrandale kildudeks. Miikael ehmatas ja tõusis järsult toolilt. Mees ei mõistnud, kuidas see võimalik oli. Kuidas saab metall kildudeks kukkuda? Ja see hobuseraud oli seal ukse kohal juba aastaid rippunud ning midagi polnud juhtunud. Nüüd oli mehel villand saanud, see oli viimane piisk karikas. Kogu jant, mis Miikael viimase paari päeva jooksul läbi pidi olnud elama, ajas ta niivõrd marru, et ta korjas hobuseraua killud kokku, jooksis õue ja viskas need südame täiega mära matmispaigale. Auru välja lasknud, mees rahunes ja läks sisse tagasi. Ta läitis vahaküünla ja närvide rahustuseks jätkas teose lugemist. Vaid üks küsimus ei lasknud Miikaelil rahus raamatule keskenduda – mis tema õnnest sai?

Õhtutund terendas ja kuigi Miikaelil polnud mingit soovi uinuda, sai väsimus temast jagu. Jälle kordus unes kõik varem nähtu, ainult selle vahega, et nüüd oli daame alles jäänud vaid üks. See keskmine. Naine polnud enam kellegi käevangus, nii et tema käed olid surutud sügavatesse mantli taskutesse. Daami muidu tõsises pilgus võis märgata isegi kübekest nukrust, ent ta ei lasknud sel välja paista. Mees seisis jätkuvalt paigal, kuid tema hirm oli kahanenud. 

Kui Miikael hommikul ärkas, uskus ta siiralt, et nüüd, kui kolmest daamist järele jäänud vaid üks, saab ta rahus edasi elada. Kogu päev mööduski ilma ootamatusteta. Mees ei eksinud ära, asjad tema majapidamises jäid terveks ja ta ei leidnud oma uksematilt ühtki laipa. Kui mees aga oma hiliseks jäänud jahiretkelt koju saabus, näljane ja janus, märkas ta tuppa jõudes, et kõik tema allikast toodud joogivarud olid muldpõrandale laiali voolanud. Mees oli jälle sama naiivne nagu alguses, uskudes, et unenäoga kaasnev õud oli lõppenud ja ta läks kose juurde vett võtma. 

Õhk oli karge, Miikaeli hingeõhk muundus auruks. Ta läks mööda kitsast ja muldvana, ent tuttavat rada mööda madala ja tagasihoidliku kose juurde. Mees silmitses kose lakkamatut tööd ja vee kukkumist. Ta kükitas veesilma kõrvale ja kastis kodust kaasa toodud pange vette. Mees oli niivõrd keskendunud, et tema mõistus ei haaranudki seda, kui ta polnud enam kose juures üksinda. Kose tagant jalutas välja süsimust mära, mehe silm eristas teda vaevu öisest pimedusest. Õnneks oli taevas  täiskuu, mis uustulnukatele külma valgust heitis. Kabjalist saatis noor naine, kes kohati samastus välimuse poolest Miikaeli unenäos olnud eevatütrega. Algul mõtles mees, et too naine oli viirastus, silmapete, ent mida kauem ta naist silmitses, seda rohkem ta mõistis, et neiu oli ikkagi lihast ja luust. Noor daam, kes mära najale toetus, oli jumekam ja kurvikam, tema pähklipruunid silmad olid soojad ja helged. Eebenipuu karva juuste asemel olid naisel punakad kiharad. Vaid tema tugevad näojooned ja kõrged põsesarnad sarnanesid mehe unenäos kohatud naisega. Pealtnäha ei kujutanud noor daam endast ohtu, seega ka mehe taastärganud hirm vaibus. 

Neiu, mitte vanem kui 20-aastane, astus veesilmast välja, sääred märjad, ja toetas oma käevarre truule suksule. Naine paistis ootavat, et mees suu lahti teeks ja tema kohta päriks, kuid Miikael oskas vaid vaikida. Mära jõi otse kosest vett ning daam avas samal ajal oma väikese suu: ,,Täpselt 35 aasta eest siinsamas talus, kus praegu elate teie, pesitsesid kolm hulljulget meelevaba õde. Neil oli nimelt metsik kirg hobuste vastu. Õed jooksid pidevalt siinses metsas ringi, verinoores lolluses lootes leida metsikut hobust. Ükskord, kui õed jälle mänguhoos metsatukas jagelesid, tuligi üks hobune. Suur ja ilus mära, ainult et see hobune oli kohutavalt külmavereline, lausa jõhker. Ainult üks õdedest pääses põgenema — minu ema. Aga tema, olgu muld talle kerge, on ka juba viimased viis aastat surnud,” viimase lause peale naise tuju silmnähtavalt langes, kuid Miikaeli köitis arusaam. 

Noor eevatütar õhkas kurvalt ja tema häälest kostus läbi nukker alatoon. Miikael suutis aga senise ebaõnne, mis tema elus oli valitsenud, siduda oma kodukoha minevikuga, ja ta tundis veidral kombel, kuidas ta suudab lõplikult sellest võõrast vanast taagast lahti lasta. Miikaelile tundus, et ta leidis nüüd lõplikult hingerahu…. ja oma teise poole.

Ajapikku leidsid Miikael ja noor Joanna ühise keele ning neis tärkasid tundmused. Nendevaheline side muutus lausa nii tugevaks, et nad tollest ratsionalismi ajastust hoolimata otsustasid oma abielu sõlmida. Miikael jumaldas Joannat, seda oli näha. Vaid Joanna suutis Miikaeli keevalisust ohjeldada. Nad olid tõeline armastuse ja usalduse etalon, olenemata nendest kummalistest asjaoludest, mis neid kokku olid toonud. 

Paraku oli Joannal oma emalt päritud noorelt suremise geen ja ta haigestus raskelt. Ta ei tervenenud, ei paranenud. Joannal ja Miikaelil oli vaid üks aasta, siis oli mees taas üksinda, Miikaeli jaoks oli see aasta kõige täisväärtuslikum ja õnnelikum aeg tema elus. Nüüd said mehe kaaslasteks jälle luupainajad ja õudusunenäod. Nagu vahepeal poleks midagi muutunud. Ta pidi oma naise matma… või oli Joanna vaid illusioon? 

Ent kosk talu kõrval oli kuivanud.