Jooks vabadusse

Kirjutasin seekord ühe kirjandustunni raames filmiarvustuse, mida ma pole varem kunagi teinud. Enamasti kirjutan alati kas raamatu- või teatriarvustusi, seega oli huvitav käsitleda endale juba niivõrd tuttavat tekstiliiki teise nurga alt. Arvustasime klassiga juba 10 aastat tagasi esilinastunud filmi ,,Nullpunkt". 

Režissöör: Mihkel Ulk

Osatäitjad:Märt Pius, Epp Eespäev, Saara Kadak, Henrik Kalmet, Reimo Sagor, Külliki Saldre, Tambet Tuisk, Kärt Tomingas, Raimo Pass jt.

Stsenarist: Margit Keerdo-Dawson 

Originaaltekst: Margus Karu

Žanr: Draama

Esilinastuse aeg: 05.12.2014

Nullpunkt. Iga inimene on oma elus vähemalt korra nii madalal käinud, põhja ära puudutanud, aga see võtab aega. See ei toimu järsku. Mured on inimese pea kohal nagu tume loor, mis iga tuuleiiliga aina madalamale vajub ja inimest rohkem endasse tõmbab, või nagu ämblik, kes salamisi ja aeglaselt oma võrku ümber inimese koob, kuni see lõpuks ta vallutab ning inimene alistub. Elu koosnebki tõusudest ja langustest, vahel ka mõõnadest. Oluline on nendest mõõnadest välja ronida, et elu ei oleks lõputu kannatus. Me kõik oleme vahepeal katki ja meil endal tuleb iseennast päästa, sest keegi teine ei saa meie eest elada ega meie valu ära võtta. ,,Nullpunkti” peategelase Johannesega juhtuski nii, et ta pidi ise pimedusest välja murdma ja oma haavu ravima. Ta sai loota vaid iseendale. 

Johannes käis Noarootsi gümnaasiumis, kuhu ta põgenes oma koduste probleemide ja vaimselt ebastabiilse ema eest. Johannes on aga ambitsioonikas ja intelligentne poiss, kes tegeleb kirjutamisega, nii et 11ndaks klassiks oli ta oma kodulinnas Tallinnas tagasi ja valmis eliitkooli astuma. Uue kooliga kerkisid paraku taas esile vanad mured, mille eest Johannes oli aastaks pea liiva alla peitnud. Nüüd pidi poiss taas kandma hoolt raske depressiooni käes vaevleva ema eest, kes keeldub ravimeid võtmast, ja suutma end kehtestada Lasnamäe gangsterite ees. Johannese isa on tagasihoidlik ja argpükslik mees, kes ei taha või ei suuda oma haige naise eest hoolt kanda, jättes ta oma poja kantseldada. Johannese kaksikõde Kreete, kes oli ühtlasi poisile suur moraalne tugi, pages Taisse ning vanemal õel Egel on oma perekond ja korter. 

Kui algul tundub Johannesele, et elu nii koolis kui kodus sujub – ema on talutav ja klassikaaslased toredad, peab poiss peagi pettuma ning nägema eliitkooli salakavalaid varjukülgi alatu kiusamise näol ja seda, kuidas tema ema täiesti kontrolli alt väljub. Probleemid saadavad Johannest ka tema endiste Lasnamäe sõprade Bert ja Esko seltsis, kellel endal pole Johannese vastu midagi, ent kes ise lävivad n-ö Lasna liidri Zaiidiga. Zaiid oskab lahkarvamusi lahendada ainult vägivallaga, ja nii satub ka Johannes ühel peol isegi eluohtlikku olukorda. Ka loomemaastikul tuleb Johannesel ületada kive ja kändusid, enne kui tema tööd vääriliselt hinnata osatakse. See kõik aina kuhjus ja viis poisi lõpuks nullpunkti.

Filmis toimus palju, oli erinevaid liine ja tegelasi, ent sellest olenemata oli sündmuste kulgu kerge jälgida ning miski ei tekitanud segadust. Küll aga pani mind ennast mõtlema, et kas tõesti on gümnaasiumis õppivad noored nii lapsikud ja ebaküpsed, et langevad vahetevahel isegi madalamale kui põhikooli õpilased. Tahaksin siiski loota, et asjad nii hullud ei ole ja et see oli Margus Karu liialdus. Kui tehnilist poolt lahata, siis huvitavalt olid filmitud ka jooksustseenid, kus Johannes kas parasjagu enda hingepiinade leevenduseks treenis või mõne pätikamba eest pages. Filmi rikastas samuti see, et taustaks olid eri aastaajad. Kord võis näha lumevaipa ja jääd, siis aga juba rohelist muru ja lehtedes puid. 

Näitlejaid oli oma rollidesse küll õigesti valitud, sest iga tegelane tundus usutav ning osatäitjad ei liialdanud. Minu enda lemmikuks osutus näitlejatest siiski Epp Eespäev, kelle kehastatud mentaalselt haige ema tundus väga tõetruu ja reaalne, nagu oleks keegi Eespäeva päriselt taolisest perekonnast üles korjanud ja kaamerate ette toonud. Minu lemmik kõrvaltegelane oli aga Külliki Saldre mängitud Irina Popova, kes oli Johannese klassijuhataja. Popova roll oli küll väike, ent Johannesele vajalik, sest ta andis poisile kindlustunde, et sellel eluperioodil, kui kõik on pealtnäha tema vastu, on keegi tema poolt. Irina Popova oli lahke ja toetav õpetaja, kes märkas, kui tema õpilastega oli midagi lahti ja neil oli mingi mure. Ta esindas seda väikest protsenti õpetajatest, kellele oma õpilased tõesti korda lähevad. Popova mõistis, et õpilaste ainuke ja peamine probleem ei ole tingimata mõni vene keele kontrolltöö, vaid õpilaste elus ja nende sees toimub ka palju muud. 

Soovitaksin seda filmi kõigile, mitte ainult õpilastele. Filmist ,,Nullpunkt” joonistub väga hästi välja, kui meeleheitele võivad aina kuhjuvad raskused inimese viia. Samuti näitab see, kuidas võivad inimest mõjutada kõik probleemid, ka pisemad neist, kui tal pole ühtegi inimest enda kõrval ega kedagi, kellele toetuda. Noored ei armasta oma probleeme jagada, ometigi nad teavad, et vestlemine kergendab nende koormat. Lõppude lõpuks rääkimine ei murra inimest. Pikaaegne vaikimine murrab.