Tütarlaps kuuseokstega

Riiulil sillerdas safiirsinine raamat, mis kandis pealkirja ,,Tähevärav”. See sõna võlus mind oma poeetilisuse ja salapäraga. Mis kerkib mu silme ette, kui mõtlen täheväravale? See on midagi kauget ja kättesaamatut, ent midagi väga ihaldusväärset – nagu maagiline portaal, mis viib õndsuse juurde. Värav maa ja taeva vahel, mis lahutab patused üdini puhastest hingedest. See on midagi ülevat, mille poole kõik püüdlevad, et pääseda maisest hingevalust ja pahedest. Väravani jõuavad vähesed, sest see nõuab ränka tööd iseendaga, ranget distsipliini, et murda välja inimeste endi tekitatud painetest. See on värav, mis viib sinna, kus on rahu ja kus inimeste piinad saavad vaigistatud – tähtede juurde. Vähemalt mina arvasin nii.

Nimi Ingvild H. Rishøi ilutses valgete tähtedega selle kütkestava pealkirja all. Ka autor püüdis oma eriilmelise nimega mu tähelepanu. Tegu on Norra kirjaniku ja ajakirjanikuga, kelle sulest ilmuvadki peamiselt noorte- ja lasteraamatud. Ma ei olnud varem ühegi norralase romaane lugenud, küll aga nende naaberriigi Rootsi klassikut Astrid Lindgreni. Selgus, et ka Rishøi oli Lindgrenist ,,Tähevärava” kirjutamisel inspiratsiooni ammutanud. Minu valitud teos on üks tema värskemaid, see ilmus 2023. aastal. Ühtlasi on see Rishøi teostest ainus, mis on eesti keelde tõlgitud. Tõlkijaks on Lea Reitel Høyer, kes ongi Põhjamaade kirjandusele spetsialiseerunud ning töötab Norra Ülikoolis norra keele ja kirjanduse õppejõuna. 

Romaani kandev roll on 10-aastasel Ronjal, kes elab koos 16-aastase õe Melissa ja isaga ühes Oslo kõige vaesemas linnaosas. Neile kuulub tilluke räämas korter, mille kasimisega tema isa sugugi mitte vaeva ei näe. Mees ei saa iseendagagi õieti hakkama, või kui saab, siis jääb see aeg üürikeseks ning ta libastub taas. Tüdrukute isa on nimelt juba aastaid võidelnud alkoholisõltuvusega, seega miski Ronja elus pole püsiv. Tema isa vahetab töökohti ega pea kusagil kaua vastu. Siiski ei kaota tüdruk seda siirast usku oma isasse, mis Melissal juba ammu kadunud on. 

Loo tegevus toimub talve hakul, seega Ronja üheks suuremaks unistuseks on tuua nendel jõuludel tuppa päris oma kuusepuu, mida ehtida ning mille ümber isa ja õega kakaod rüübata ja tagasihoidlikke kingitusi vahetada. Seda, mis inimestele pühade ajal nii tavaline ja loomulik tundub, soovis Ronja üle kõige. Ühel päeval kooliõues ringi lonkides leidis Ronja seinalt kuulutuse, kus otsiti jõulupuude müüjat. Laps viis kuulutuse koju, lootuses leida isale nii uus töö kui ka täita enda suur soov. 

Mõnda aega Ronja kodune elu tõepoolest sujus. Isa sai selle töö, ta nägi vaeva ja pingutas oma laste nimel. Ta rääkis kuusesortidest ja sügavatest metsadest, ta jõi kohvi ja jalutas hommikuti köögis oma heledas kampsunis, ta tuli peale tööd koju, keetis spagette ja harutas voodiveerel Ronja juuksed pusadest lahti. Jah, need olid head päevad. Ronja, süütu ja siiras lapsehing, lootis ja arvas tõeliselt, et ehk nüüd jääbki nii. Tüdruku lapselikud fantaasiad ei vaibunud. Ta mõtles pidevalt tulevastest pühadest ja jõulukuusest. Ta kujutas ette, kuidas selle ära ehib ning sinna küünlad külge riputab. Ronja meenutas pidevalt isaga veedetud ilusaid hetki. Melissa üritas aga oma väikest õde säästa ning proovis teda veenda, et need ilusad päevad lõpevad peagi. Ta oli seda kõike juba varem näinud. Melissa oli ratsionaalne ja tegus, kindlasti oli tal oma noore ea kohta tekkinud isaga elades teatav varajane küpsus ja ettevaatlikkus. Ta ei unistanud enam.

Õed Ronja ja Melissa olid väga vastandlikud. Ronja oli naiivsem ja nägi kõike läbi roosade prillide. Siiski suutis kahe jalaga maa peal seisev Melissa need prillid temalt aeg-ajalt eest rebida, et õeraas näeks elu, nii nagu see päriselt on ega hellitaks asjatuid lootusi. Enamasti suutis Ronja aga need prillid tagasi silme ette lükata ja oma fantaasiates edasi elada. Ta ärgitas ka Melissat rohkem unistama ja mängima mõttega ideaalsetest jõuludest pere keskel. Õed hakkasid koos jõuluturul tööle, ohverdades unetunnid ja vabad hetked. Nad tegid seda kõike oma unistuse nimel, kuid paradoksaalsel kombel täitsid hoopis teiste jõulusoove. Ronja müüs kuuseokstest kaunistusi ja  tegi nii tasa oma isa tegemata jäetud tööd. 

Autori väljendusstiil oli väga omapärane. Ta oleks end justkui kirjutades tagasi hoidnud. Rishøi laused olid vaoshoitud ja lühikesed. Sündmustiku ja tegelaste kirjeldused peaaegu puudusid. Peatükid olid napid, sageli lehekülje ja vahel vaid lõigu pikkused. Autor eelistas lihtlauseid, ent nendes oli sügav tähendus ja tarkuseterad, mis muutsid Rishøi pealtnäha hõlpsalt mõistetava teose mitmekoeliseks ja andsid mõtteainet. Ta väljendas ennast pehmelt, läbi udupilvede, nagu ta ei söandaks ootusärevat lugejat liigselt koormata või kirevate sündmustega üle ujutada. Autori otsekohesus ja napisõnalisus, mis olid algul mõnevõrra häirivad, sulatasid mind lõpuks üles, nagu lume, mis on kevadel liiga kauaks maha jäänud. 

Silma paitas ka romaani kujundus, mis oli väga minimalistlik. See  oli sama tagasihoidlik nagu autori kirjutamisstiil, seetõttu sobisid need nagu valatult. Väikesed sümbolid lisasid teosele harmooniat ja salapära. Illustratsioone raamatus ei olnudki, mõnel lehel võis lihtsalt kohata hõbehalli taevatähte, mis tekitas jõulust ja hubast meeleolu. Romaanile andis näo Angelika Schneider, kes on teisigi Tänapäeva kirjastuse teoseid illustreerinud. 

Olen ka varem lugenud noorteraamatuid, kus peategelase isa on alkohoolik. Enamasti on autorid kujutanud isa närvilise ja äkilise loomuga tegelasena, kes ringi laamendab ja oma laste kallal vägivalda tarvitab ning oma perekonnast karvavõrdki ei hooli. Selles teoses oli olukord teistsugune. Ronja isa oli vägagi rahumeelne ja tasase loomuga mees, isegi siis, kui ta purjus oli, ei teinud ta oma tütardele füüsiliselt liiga. Ta väljendas hoolimist ja armastust omal moel, püüdes tütarde eest hea seista. Isa suust kostsid suured ja üllad sõnad, ent tegudeni ta ei jõudnud. Raamatus oli mainitud, et ühel suvel viibis mees ravil, seega võib arvata, et tegelikult ta adus ja tunnistas oma probleemi ning soovis sellest võitu saada. 

Seda raamatut võiks lugeda jõuluajal, sest nende pühade ümber kogu tegevus keerlebki.  See oleks hea vaheldus üdini õnnelikele ja rõõmust pakatavatele jõulumuinasjuttudele, kandes endas küll kerget piparkookide hõngu ja glögi aroomi, ent paneks meid mõtlema ka sügavamatele teemadele. Just tänu oma lühisõnalisusele õhutan seda teost kätte võtma ka neid noori, kes muidu võib-olla nii suured raamatusõbrad ei ole. Mõnes õdusas talveõhtus oleks see imehea kaaslane. 

,,Imesid võib juhtuda. Mõnikord pole lihtsalt teisi pääseteid ja siis juhtub ime.” Sellise  tarkusetera puistas Ronjale üks pealtnäha täiesti kõrvaline tegelane, kuid ometi mängisid nii need sõnad kui ka too mees Ronja elus väga olulist rolli. Vahel tundub, et imed ei juhtu iseenesest – kus pole unistusi ja tegusid, seal ei sünni ka imed. Ronja uskus ja tegutses ning ka tema elus sai teoks üks ootamatu ja omamoodi ime. Tema enda tähevärav avanes.