Kiri küüditatule

Kallis Margot!

Me pole kunagi kohtunud. Sa ei tunne mind, oleme kui võõrad. Me ei ole käevangus sammunud ühte männiokastega kaetud metsarada. Pole vaadanud taevatähti, kui üle õue sünkjas pimedus laotub. Me pole käinud üksteise sünnipäevadel ja soovinud palju õnne. Me pole koos tähistanud jõule ega nääre. Ei ole teineteise seltsis kartuleid niiskest mullast üles võtnud, mil päike veel suvele omaselt taevas lõkendab. Me pole puid külmaks talveks valmistudes riita ladunud. Jah, me ei ole koos midagi teinud. Sa mõtled ilmselt praegu, et mida ma ometi räägin. Iga viimne mu mainitud tegevustest näib sulle unelmana, nagu kättesaamatu sõõm hõrku vabadust. Minu jutt tundub sulle nii kauge, tiheda udulooriga kaetud. Aga ma luban, kallis vanavanaema, juba varsti teed sa seda kõike. Lihtsalt ilma minuta. 

Minu ja sinu eluteed ei ristunud kunagi, aga meil on sama veri. Mina saabusin siia ilma, kui sina lahkusid, just nagu oleksin su välja vahetanud, nii et sina saaksid lõpuks väljateenitud puhkust nautida. Nüüd on minu kord rügada, kuigi minu ,,vahetus” siin elus on võrreldamatult kergem ja lihtsam kui sinu oma. Tean, see on ebaaus, aga las mu kiri valgustab sind ja on ehk kui ere tuluke pimeduses ja ängis, mis sinus praegu valitseb. 

Sa ei pea varsti enam nägema mundris mehi, punased riidetükid ümber käe, püssid selga vinnatud ja suurtükid käekõrval. Mitte ükski askeetliku moega nälginud hobune ei riiva su silma ja loomad ei sure enam sinu ees, vähemalt mitte nii verdtarretaval moel. Pole põhjust korjata külmunud õunu ja karta soldatite viha. Ei pea võitlema Siberi karmi pakase ja lõikava külmaga, halastamatute talvedega, mis kestsid südakevadeni ja võtsid tervise. Valge lumi, mida katab eestlaste veri, sulab üles ja süütud tapetud hinged hajuvad kõiksusega ühte. Võid rahus unustada hingerööviva vaesuse, tumeda ja pimeda maa. See barbaarsuse ajajärk sinu elus möödub. Elu läheb edasi. Alati läheb.

Eestisse naastes ei ole sul kerge, aga oled jõhkrast ja rusuva meeleoluga Siberist prii. Näed lõpuks jälle oma koduseid, kellest pidid nii palju aastaid eemal olema ning kelle käekäigu kohta andsid aimu vaid üksikud pealiskaudsed kirjad. Sa ärkad sellest paineunest ja leiad end taas Eestist, oma isatalust. Sinu pojad saavad lõpuks rahus kodus uinuda ega pea enam nälga kannatama. Nende surmahirm vaibub. Sinu vaist, sisetunne ei vedanudki alt. Sa tuled koju.

Kodus ootavad sind vanemad, Tallinnas õde ja maal vend. Ehitad oma elu Eestis uuesti üles ja oskad leida rõõmu väikestest asjadest. Sinu kalk ja külm pilk muutub elujaatavaks ja rõõmsaks. Melanhoolia kaob ja naerad taas laginal. Hingemattev raskus haihtub, kuigi mingil määral jääb see sind alatiseks saatma. Tänu oma perekonnale ja tööle, mida armastad, saad taas iseendaks, avatud ja naerusuiseks Margotiks, keda kõik tunnevad ja kelle seltsis tahetakse viibida. Sinu naer on nakkav ega jäta kedagi külmaks, vahel leidub sinus ka  haprust ja ebakindlust. Inimesed armastavad sind sellepärast, milline sa oled. 

Sinu varateismelised pojad kasvavad jõudsasti sitketeks ja tarkadeks noormeesteks, kes teavad, mida nad tahavad ja kuidas seda saada. Oled toeks oma vanematele ja aitad neid igal võimalikul moel. Sinus saab neile suur pidepunkt, kalju, mille taha tormi korral varjuda.

Kahjuks on aga Venemaa veel mitu aastakümmet Eestis domineeriv, on haaranud võimu ja käib nagu kass ümber palava pudru. Okupatsioon üritab lämmatada Eesti kultuuri ja kustutada sellest iga vähimagi jälje. Proovib rahval meelest pühkida, et see üldse olemas oli olnud. Eestlased aga ei unusta ning peidavad oma kultuuri ja aated ridade vahele ning paberlehtede ja pildikeste näol põranda alla, et need sealt taas ühel paremal homsel välja kaevata.

Paljudel pole usku, et meie riik võib taas iseseisvaks ja inimesed päris vabaks saada. Arvatakse, et nii jääbki. Tundub, et isamaalisi laule peabki vaid salaja kuskil kitsas sõprade ringis poolvaikselt ümisema, poelettidel laiuv tühjus on jäädav ja midagi pole saada ning lapsed õpivad koolis ebatõdesid. Eestit katab justkui tume vari, ometigi kinnitavad võimuorganid, et oleme õnne tipul. Ajalehtedes ja meedias on pidev infosulg ning tegelikkusest on vähe aimu. Kõik see tundub nii lõplik, nii igavene. Eesti Vabariik näib võimatu, aga 1991. aastal ta tuleb. Ja sina näed seda ka. 

Sa elad vabas Eestis pikki aastaid. Kõik maad ja metsad, mis võõras võim sinult röövis, antakse tagasi. Kingid need oma pojale ja pojapojale, kes hakkavad esiisade kombel talu pidama ja põldu harima. Sulle läheb see väga korda. See, mis kord kaduma läks, jõuab tagasi sinuni. Oled kodu ja looduse keskel õnnelik. 

Kirjutan neid ridu 2025. aasta märtsikuus. Jälle valitseb nii Euroopas kui ka Eestis ärev aeg, mil ida poolt ähvardab kurjus. Meie vabariigi kohal hõljub sünge murepilv, mis tuleviku ohtu seab. Euroopa on siiski ühtsem kui kunagi varem ja on lootus, et ajalugu ei kordu… 

Sina oled ikka meie mõtetes ja vestlustes, kui vanaisa juures kokku saame. Sa naeratad meile raamitud fotolt, mis ema kummutil seisab. Meis kõigis on killuke sinust.

Andku need kirjaread sulle jõudu ja lootust!

Soojade tervitustega Eestimaalt

Maria Mai

2025. aasta paastukuul