l o o m e p e s a

 

Riiulil sillerdas safiirsinine raamat, mis kandis pealkirja ,,Tähevärav”. See sõna võlus mind oma poeetilisuse ja salapäraga. Mis kerkib mu silme ette, kui mõtlen täheväravale? See on midagi kauget ja kättesaamatut, ent midagi väga ihaldusväärset – nagu maagiline portaal, mis viib õndsuse juurde. Värav maa ja taeva vahel, mis lahutab patused üdini puhastest hingedest. See on midagi ülevat, mille poole kõik püüdlevad, et pääseda maisest hingevalust ja pahedest. Väravani jõuavad vähesed, sest see nõuab ränka tööd iseendaga, ranget distsipliini, et murda välja inimeste endi tekitatud painetest. See on värav, mis viib sinna, kus on rahu ja kus inimeste piinad saavad vaigistatud – tähtede juurde. Vähemalt mina arvasin nii. Nimi Ingvild H. Rishøi ilutses valgete tähtedega selle kütkestava pealkirja all. Ka autor püüdis oma eriilmelise nimega mu tähelepanu. Tegu on Norra kirjaniku ja ajakirjanikuga, kelle sulest ilmuvadki peamiselt noorte- ja lasteraamatud. Ma ei olnud varem ühegi norralase ...