Kogu tõde Adinast
Ta lamas ihualasti valgete linade vahel, nahk paistis läbikumavat. Väljas valitses leitsak, oli tavatult lämbe ja sumbunud õhk. Naine linade vahel oli väeti ja nõrk, kuigi temas pesitses noor hing. Ta ei suutnud liigutada - eevatütart kimbutas krooniline tuimus. Iga väiksem liigutus valmistas talle põrgupiina. Naine küünitas üle voodiääre, haaras veel hõõguva sigareti järele ja jäi kramplikult ühele kohale lebama nagu läbipekstud inimvare. Eebenipuukarva kiharad langesid eevatütre kahvatule sissevajunud rinnale. Eevatütrel ei olnudki tegelikult valus - vähemalt mitte füüsiliselt. Naise hing polnud lihtsalt kunagi vait ja teda vaevasid luupainajad eelmistest eludest. Vaikus selles räämas toauberikus oli samuti nii kurdistavalt vali, et naine talus seda hädavaevu. Ta ei sallinud midagi. Temas elas vaid suur igatsus. Eevatütar janunes mineviku järele, teda kriipisid nostalgia nõelteravad küünised. Ta lebas mõtlikult linade vahel, libistades kaamete sõrmede vahel hajameelselt pabeross...
