Kogu tõde Adinast

Ta lamas ihualasti valgete linade vahel, nahk paistis läbikumavat. Väljas valitses leitsak, oli tavatult lämbe ja sumbunud õhk. Naine linade vahel oli väeti ja nõrk, kuigi temas pesitses noor hing. Ta ei suutnud liigutada - eevatütart kimbutas krooniline tuimus. Iga väiksem liigutus valmistas talle põrgupiina. Naine küünitas üle voodiääre, haaras veel hõõguva sigareti järele ja jäi kramplikult ühele kohale lebama nagu läbipekstud inimvare. Eebenipuukarva kiharad langesid eevatütre kahvatule sissevajunud rinnale. 

Eevatütrel ei olnudki tegelikult valus - vähemalt mitte füüsiliselt. Naise hing polnud lihtsalt kunagi vait ja teda vaevasid luupainajad eelmistest eludest. Vaikus selles räämas toauberikus oli samuti nii kurdistavalt vali, et naine talus seda hädavaevu. Ta ei sallinud midagi. Temas elas vaid suur igatsus. Eevatütar janunes mineviku järele, teda kriipisid nostalgia nõelteravad küünised. Ta lebas mõtlikult linade vahel, libistades kaamete sõrmede vahel hajameelselt paberossi edasi-tagasi. Naine võttis ühe mahvi, see pani teda läkastama ja köhima - eevatütar ahmis õhu järele,  mida polnud. Ta surus paberossi tuhatoosi. 

See oli Astoria oma tavalises olekus.

Poolkatkiste vedrudega välivoodil lebades, kuulis eevatütar äkki uksel koputust. Naine ohkas raskelt ega osanud aimata, kes teda seal ees oodata võis. Mõni frustreeritud klient? Astoria oli oma töökohustused nurka visanud, lõpetamata projektid ja hoonete eskiisid seisid kõik puutumata, seega vabalt võidi teda häirima ja korrale kutsuma tulla. Niisiis mässis naine vastumeelselt linad endale ümber piha ja lonkis pisikeste sammude haaval ukse poole.

Kui naine ukse avas, kostitas teda esmalt üks merelt saabunud kergelt jahe briis, mis hellalt eevatütre juukseid sasis ja temaga nagu pabernukuga mängis. Õhk oli soolane, merevaiguga maitsestatud. Siiski kummalisel kombel polnud ukse taga hingelistki, vaid vabameelne tuul kõneles naisega ja sosistas talle oma saladusi kõrva. 

Astoria silmitses mõnda aega tasakesi kohisevaid puid ja äsja saabunud rünkpilvi, mis ähvardasid teda vihmaga kostitada. Peagi sadu tärkaski ning veepiisad põrkusid peale üürikest kokkupuudet rohuse maapinnaga taas õhku. Naine aga vaagis ikka salapärase külalise üle, kes viimasel momendil tulemata oli jätnud. Ta ei teadnudki, kas olla rahul, et keegi teda häirima polnud tulnud või mitte, sest Astoria hinge oli nüüd pugemas ärevus teadmatuse ees. Eevatütar ei tahtnud, et teda otsitaks, temaga räägitaks, teda leitaks. Tema nime võidi karjuda täiest hingest, nii et lained metsikul merel kokku lõid -  naine vastata ei kavatsenud. Tema nimel võidi röökida ja märatseda viimse verepiisani, nii et mägedes kivid laviinina alla varisevad, eevatütar poleks teinud piuksugi. Astoria oli lõplikult endasse sulgunud ja kavatses nii omapäi kulgedes leida rahu.

Eevatütar pöördus ukselt tagasi ja oli valmis taas enda maailma sukelduma. Äkki silmas ta aknalaual, täpselt küünlajala kõrval, üht kirja, mida seal tingimata varem polnud. Aken oli pisut paokil, see selgitas asjaolu. Keegi võõras oli selle sinna toimetanud, vargsi ja vagusi. Astoria vaatles kahtlustaval ilmel kirja enne, kui kavatses seda sõrmeotsagagi puutuda. Naisele polnud rõõmuks mõte, et keegi oli tema koju sisse tunginud. See toauberik oli tema isiklik ruum ja teised siin olid üleliigsed, neile polnud seal kohta.

Üht ja teistpidi asja kaalunud, sai Astoria ettevaatlikkusest määravamaks uudishimu. Ta haaras elevandiluukarva lehe värisevate sõrmede vahele ja harutas pruuni paela ümbert lahti. Pael langes aeglaselt külmale muldpõrandale ja jäi sinna lebama nagu mahajäetud surnud sõdur lahinguväljal. Samal ajal neelasid naise silmad kellegi tahumatu käekirjaga loodud ridu. Tema silmad muutusid suureks kui tõllarattad, neis peegeldus ahastus ja kimbatus. Eevatütrest õhkus vastuolu ja sallimatust, ta tundis endas kasvavat jultumatut söakust. Astoria muidu õrn ja graatsiline peopesa tõmbus kokkupigistatult rusikasse ja ta kortustas lehe.

Naine läitis küünla ja lasi kirjal tulle kukkuda. 

Kiri pudenes tuhaks. Tuul pistis aknapraost oma jahedad sõrmed sisse ja puhus tuha Astoria poole. Tuhk mässiks end justkui naise ümber, suitsuvine üritaks talle nagu midagi öelda, avada tema silmi. Naine aga ei adunud, ei mõistnud. Naine tundis end nurkasurutult, talle näis, et teda rünnati oma kodus ja väga jultumatute vahenditega. Astoria isiklikku ruumi oli tungitud, kõik tema kaitsekihid maha kisustud. Minevikuloori kergitatud. Naist püüdi mõjutada, veenda kõige kõrvulukustavamal ja häirivamal moel. 

Tuhk, mis naist jahtis, oli soe, hõõgus veel. Käis ümber tema nagu kass ümber palava pudru. Astoria tajus, kuidas tema kodus hakkas võimust võtma jahedus. Leitsaks ja lämbus, mis seal varem võidutsesid, voolasid tasapisi välja. Tuul võttis palavuse enda hõlma alla, jättes naisele tühjad peod ja jäise õhkkonna. Eevatütar surus kreemjad linad tugevamini vastu ihu. Tuhk keerles õhus ja võttis spiraali kuju, tiirutades aina naise ümber. Astoria ei täheldanud väljapääsu, teda oli leitud. Jälle. 

Naine teadis, et tema vastuhakk oleks asjatu, tühine ponnistus. Astoria ei hüüdnud appi, ei valanud kibedaid pisaraid ega karjunud, sest see poleks talle abikätt ulatanud. Ta vaikis ja ootas. Sisimas mõistis naine, et oli seda kõike tegelikult juba varem näinud, aga iga kord mõjus see nagu uus valus noahoop vastu selga. Miski, mida ta ei osanud oodata ja mis luuras teda nagu vargsi selja tagant, kuigi oli seda enne kogenud. 

Järsku lakkas tuhk sõõris lendlemast. Selle asemel koondus see hoopis mingisugusteks salapärasteks figuurideks. Tuhk oli nüüd nagu vanaaegne mustvalge film. Sünkjad figuurid viisid läbi ennemuistseid tegevusi, käisid mööda müstilisi söega tõmmatud radu. Neid juhtis keegi. Astoria silmitses seda kummastavat filmi ja tundis sealt ära iseenda lapilise kongus ninaga näo, mida raamivad tumedad juuksed. Naisel oli siis endiselt veel see kelmikas mustlaspilk silmis ja paberossi vine tikkus talle vägisi ninna. Palavusest sündinud higipärlid läikisid tolle eevatütre näol ja riideräbalad püsisid vaevu seljas. 

Astoria kahvatus nähes enda elufilmi. Kui naine vähegi oleks saanud, visanuks ta ka selle leekidesse. Ta ihaldas vabaneda minevikutaagast, ent samal ajal oli selle külge klammerdunud ega suutnud lahti lasta. Eevatütre pilk oli süüvinud tumedate silmadega naisele, kes oli kui öö ega sobinud leitsakuga. Ta imetles enda tõsist profiili, virsikukarva põsepuna ja kirsipunaseid lopsakaid huuli, mis oma kuivusest hoolimata, mõjusid kutsuvalt. Nüüd vaatas Astoria kildudeks purunenud peeglit ega näinud seal kedagi sellist. Värv ja elu tema näolt olid lahkunud. Ainult juuksed, samasugused tõrvakarva, jäid. 

Tuhk aina mängles ja voolis naisele erinevaid nägusid, inimesi, motiive. Piinas teda kunagiste meeleolukate stseenidega, sundides eevatütart meelde tuletama iidseid aegu. Naise äratas mõtetest üks hääl, sosin. Naise kõrv ei seletanud, kes või mis teda kutsus. Üht aga eevatütar tundis - ta ei kartnud enam. ,,Adina! Adina!” lausus hääl käskivalt ja kindlameelselt. See nimi mõjus naisele kui hüpnoos ja kiskus temalt veel viimse minevikku eitava kihi. Astoriast sai taas Adina, täpselt sama ruttu, nagu mullu oli saanud Adinast Astoria. Naine adus nüüd, et teda oli kutsunud tuul. Tuul mullusest elust ja ta oli valmis sellele tuulele anduma. 

Adinat kutsuti ja ta otsustas minna. Lahkuda sellest elust. Pühkis tolmu oma mulluselt eluteelt ja lasi unustusse vajuda sel räämas majal. Naise linad vajusid muldpõrandale, ta vabanes neist kui köidikutest, mille vangistuses ta oli vaevelnud. Korraga ei kõigutanud külmataat teda enam. Vastupidi - jäine õhkkond mõjus karastavalt ja turgutavalt, aitas hoida pea selge ning kinkis kainet mõistust. 

Adina haaras hõõguvat tuhka pihkudesse ja surus selle oma rinnale, südame kohale. Naise kivikõva süda avanes, läks pooleks, ent mitte valju kiunatuse ja raksatuse saatel nagu siis, kui kreekapähkel noa alla jääb. Ei, see meenutas hoopis mahlaka virsiku avanemist, mil aeg küps. Naine hajus seeläbi mulluste aegadega jälle üheks. Ta suunas silmad mõranenud peeglile ning nägi täies hiilguses Adina tagasitulekut.

Adina astus maja ukse poole, ta oli valmis lahkuma. Tema näole ilmus taas see kelmikas mustlastüdruku muie. Tema ju teadis vaid, kui hea oli naerda siis, kui ei tohi just. Naisele valmistas lusti teadmine, et enam ei pea ta taas kellegi pärast kannatama ja et ei kannata keegi tema pärast. Eevatütar paotas otsustavalt ust ja järgnes tuule kutsele, vabaduse kutsele. Hingas veel viimast korda sisse selle koltunud ja pehkinud maja sumbunud õhku, krimpsutas selle peale nägu. Esimest korda üle pika aja tundis naine endas elujõudu, ta oli nüüd sitkem ja söakam. Astoriale omane jõuetus oli igaveseks lahkunud. Vähemalt nii ta uskus…

Adina avas ukse ja kõikjal laius pimedus. See oli talle nagu sõõm värsket õhku. Adina kuulas tuult, aga mitte selle elu tuult. 

Teda oli mujal vaja. 

Adina jätkas oma eelmist elu.