Miniatuurid

xx

Alati on natuke kahju, kui teine ei saa sõnadest aru ega loe ridade vahelt seda sügavamat mõtet,

mis kaalub üles pelgalt tähtede udusulgede taolise kaalu.

Jah, teisi ei huvita mu valus tõde, nad peavad seda melodramaatiliseks naeruks.

Siiski, seisad sina seal ja meie vaheline telepaatia pole sulle vaev. 

Suitsuvines ja udus komberdavat melanhoolikut saab ikka mõista ainult tema sarnane.

Me mõlemad oleme tehtud murdumatust tammepuust, ent meie hingekoed on haprad nagu niit.

Need niidid on õmmeldud ühte, punutud igihaljaks lumehelbeks, mida isegi suvine päikeselõõsk ei sulata. 

Sumpame läbi nostalgialume üheskoos, aeg-ajalt halastamatu oleviku tõukel kummuli lennates.

Ent tõuseme uuesti püsti ja plagame läbi jääkristallidega kaetud okastraadi mineviku poole. 

Hea on pageda omasuguse ebastabiilse hüsteeriku käevangus. Kui kukume, siis ühes. 

xx

Kui pojengi kroonlehed närbusid, tajusin ka sinu lõplikku lahkumist.

Sinu varasemast ligiolust jäi sahtli põhja ainult paar hägust paberilehte,

milles ei seisnud ridagi armastusest minu vastu, vaid need kõnelesid magusast ja kütkestavast eleegiast.

Rebitud hingelehtedest kokku köidetud sümpaatiast. Mullusuvisest Kuust. 

Seadsid sõnu alati nii tabavalt, et ma ei mõistnudki, kuidas olid mind sujuvalt oma eluloost välja kirjutanud.

Samal ajal, mil sina küünitasid raamaturiiulile uue romaani järele,

kuulasin mina ikka magusvalusas agoonias grammofonil seda sama lauluviisi, mis kannab sinu nime. 

Sain lõpuks pidevast mälestuste ülessoojendamisest ja

sinu kuumade kohvihõnguliste hingetõmmete meenutamisest migreeni.

Ibuprofeeni otsisin sinu muskuselõhnaliselt nahalt, kuhu tahtsin suruda oma rõõsad põsed, et vähegi kosutust leida.

Oleksin nõustunud sul hetkest anduma.

Janunesin su järele, olid mu suurimaks nõrkuseks ja hingehoidjaks.

Tahtsin oma sisemist tühjust täita sinu soojusega, ent polnud kedagi, kes tuld läidaks.

Pidid põlema minus ereda leegiga, aga mu peopesadesse jäid vaid orvuna hääbuvad söed. 

Ma ei osanud hoida iseennast süles, sellepärast vajasin edasi kandvaks jõuks sinu nime. 

Peast lendas tõik, et Ibuprofen on ajutine.

xx

Ulbin metsikus tormiste laineharjade mälestuste ulgumeres.

Triivin sihitult, otsides mingitki pidepunkti.

Silme ees helgib lootustandvalt sinu ähmaste piirjoontega nägu,

kuid see on vaid pelk miraaž, mille kihk on mind nõdrameelsusse uputada. 

Olen su kaissu kaevunud, peidan pea su nähtamatutesse mantlihõlmadesse.

Su pilk vangistab, koorid maha kõik pealiskihid mu kehalt.

Jõuad paksu elevandinahani välja, ka selle purustad.

Röövid minult kõik seitse nahka ja jätad mu ihualasti ulpima.

Su rohukarva silmad neelavad mind. Alla. Aina sügavamale.

Oled illusioon, mis kannab mind läbi vete, ookeanisügavuste.

Ja kuigi see kõik on vaid pelgalt silmapete, olen õnnelik, et kuulusid kord minule. 

xx

Olen see tervislikult ükskõikne boheem su vastas, keda tegelikult üldse ei huvita.

Piidlen igatsevalt akna taha tervitama tulnud tulekera ja üle pika aja kutsub olema.Nägin, et su suu liikus, aga see oli mu jaoks nagu tummfilm - hääletu.

Minu silmis imiteerisid rääkimist. Mõtlesin, et kuidas küll elad, õnnetu hing,

kui sinu ainus pääsetee seisneb kõneluses ja katkematus jutuvadas?

Sumbunud õhk su ümber rääkis enda eest. 

Mind paeluvad vaid sassis kreemjad linad kodus voodiserval ja pooleldi suitsend viiruk aknalaual.

Nad ei kõnele - nad panevad mind tundma. Tundmise aistingul patseerin ääri-veeri mööda vaimseid sügavikke,

väisates unustuse lõhesid ja mulluseid salakäike.

Müstiline tumesinine vari pulseerib nurga taga, nagu mul oleks südameid kaks, mitte üks.

Elusid on üks, aga miks ta jonnib, röögib, nutab, karjub, nagu oleks kolm?

Mul pole midagi peale iseenda ja tumeda varju, mis käib kannul.

Ta järgneb isegi siis, kui sammun kikivarvul. 

Jah, su sõnad lähevad must kauge kaarega mööda. 

Fermaadiga paus

 ,,Olla või mitte olla – see on küsimus.” Nii mõtiskles Hamlet mitmeid sajandeid tagasi elu väärtuse üle. Teda vaevasid eksistentsiaalsed küsimused, mis saatsid printsi nagu paineuni. Omal moel püüdis Hamlet leida elu mõtet ja sügavust. Ta soovis saada selgust, mitte ulpida sogases vees, mille põhja pole jalge all tunda. Ta otsis lahendusi, väljapääsu. Vastuseid. Pidev raskus Hamleti hinges oli siginenud sinna teadmatusest. Prints ei adunud, kuhu tema elu lõpuks välja võib jõuda, ning see tõik hirmutas teda ja paiskas ta tundmatusse. 

Ilmselt on Hamlet liiga traagiline näide, ent tema mõtted, tunded ja kahtlused elu suhtes on ka tänapäeval aktuaalsed ning närivad endiselt noorte hingi. Need on aegumatud ja jäävad inimesi alatiseks kimbutama. Taolisest eneseleidmise teekonnast ja oma koha otsimisest elus kõneleb tabavalt ka Meel Paliale loodud film ,,Pikad paberid”, kus lahatakse taolisi küsimusi noortele väga omasel moel. 

Linateoses ,,Pikad paberid” on ,,Hamleti” roll usaldatud Mihkel Kuusele, kes kehastas peategelast Sebastianit. Sebastian polnud leidnud oma kutsumust ja töötas leiva lauale toomiseks kassapidajana. Tema teed ristusid aga boheemlasliku ja vabameelse Siloga (Karl Birnbaum), kellega neil on palju sügavaid vestlusi elust enesest ja selle ootamatutest keerdkäikudest. Silo ärgitusel jätab Sebastian oma töö, sest tuleb ju tegeleda sellega, mis päriselt hingekeeled nagu harfi helisema paneb. 

Filmis puudub pealtnäha kindel sündmustekäik ja näib, nagu oleksin lihtsalt mõni juhuslik kõrvaltvaataja tänavalt, kes jälgib eemalt pisikese muigega võõraste noorte katsumusi ja tasast jõena kulgemist. Silol ja Sebastianil pole endi silmis mingeid kohustusi ega tingimusi. Oluline on olla vaba, kõigist maistest ahelatest (näiteks töö) prii. Leidmata veel oma kindlat rada ja kirge, triivivad nad sihitult elumere lainetel, ühelt peolt teisele. Ühel järjekordsel seltskondlikul istumisel kohtub Sebastian Noraga ega tea veel, kui suurt rolli see neiu tema elus mängima hakkab. 

Filosoofilised ja elulised vestlused leiavad aset öistel Tallinna tänavatel või eredalt neoontoonides valgustatud klubides. See näib pisut irooniline ja ebatavaline, aga samas jätab väga eestiliku mulje – me ei ilusta, me oleme tõelised. Režissööril on võttepaikadega isiklik side ja kaasnevad mälestused. Iga filmis nähtud pealinna tänavanurk omab Paliale silmis mingisugust sügavamat tähendust ega ole lihtsalt visuaalselt esteetilisel eesmärgil valitud. Autor lähtus isiklikust kogemusest ja see tegi filmi ka vaatajale eriliseks. Paliale jäädvustas need paigad filmilindile, sest maailm on ju pidevas muutumises ning meeliskohad võivad aja möödudes hääbuda.

Kõik ,,Pikad paberid” stseenid on visuaalsest küljest väga autentsed ja realistlikud, ent samal ajal elab neis omapärane võlu ja salapäraselt helkiv värvide virvarr, mida päriselus kohtab harva. See film on ääretult siiras ja päris, käsitledes peenelt ja taktitundeliselt noorte haavatavust ning ebakindlust tuleviku suhtes. Kindlasti võib üheks linaloost kiirgava soojuse põhjuseks olla see, et filmi võttegrupp oli omamoodi sõpruskond, seega rõhuvat konkurentsi ja pingeid ei esinenud. Meel Paliale sõnul oli käsikiri teatud ulatuses nende ühislooming. Kõik said anda väikese panuse endast, tilluke improvisatsioon oli igati omal kohal. Sama käis ka muusikalise kujunduse kohta, mida mõned osatäitjad üheskoos lõid. Muusika aitas kindlasti vaatamise ajal oma mõtteid seada ja stseene tõlgendada, rõhutades kindlaid kohti, ja lõi meeleolu. Mõnikord oli muusika lihtsalt taustale mängima seatud, ent oli ka stseene, kus see oli domineerivaks elemendiks ning täiustas tegelast ja andis vaatajale uue vaatenurga, kuidas teda mõista. 

Filmi üheks kandvamaks teemaks oli Sebastiani ja Silo suur iha reisida Brasiiliasse, mis oli justkui nende maiseks Taevariigiks. Seal pidid leidma nende küsimused maagilisel kombel vastused ja elu saama sügavama, mõtestatud tähenduse. Kogu pimedus ja jahedus, mis neil Eestis kannul käib, saab seal leekivkuumal maal seljatatud. Silo ja Sebastian rõhusid pidevalt sellele tüüpilisele hülgehallile ja pakaselisele Eesti ilmale, nad pagesid noaga lõikava külma, kimbutava D-vitamiini puuduse ja kohmakate üleriiete eest. Tüüpiline Eesti aastaring, mil suvi ikkagi lõpuks talve jõuab, oli noorte jaoks ängistav tõik. Ka film ise näitas, kuidas Sebastiani ja Nora suvine armuseiklus talveks mandus, kaotades oma romantilisuse ning teatava vabameelsuse. Ulmest sai olme, mängu tuli hall argipäev ja reaalsus jõudis pärale. 

Mina aga näen poiste Brasiilia armastuses midagi enamat kui lihtsalt janunemist kuuma liiva, siniste ookeanivete ja päikeselõõsa järele. Nad otsisid hingerahu ja selgust, mõistmata, et tegelikult võib selle leida ka siitsamast Eestist, otse oma jalge eest. Tuleb lihtsalt otsida osata. See on tüüpiline paradoks, mida usutakse – kusagil mujal on alati parem. Kuigi Brasiilia reis võis sümboliseerida poiste silmis ka kindlust. Kuna Sebastian ja Silo ei osanud arvata, mis tulevik toob ja poistele näis, et neil pole selle üle kontrolli, siis Brasiilia oleks olnud nagu nende meelevallas ja käsutuses. See oli justkui tõestus, et nad ei lebanud kaitsetult ettearvamatu ja häguse tuleviku käte vahel. 

Pean tõdema, et filmi esimene pool mind kohe ei köitnud. Vaatasin ja mõtisklesin, üritades aduda, kuhu see pealtnäha paigalseisev ning kaootiline süžee võib välja viia. Olin pisut skeptiline ja umbusklik, sest filmi motiiv (õigemini selle puudumine) ei jõudnud mulle kohe kohale. Pealegi tavaliselt on olnud vastupidi – alguses olen linateosest lummatud ja üdini kaasas, ent teises pooles kaotab see oma võlu. Kui filmis ,,Pikad paberid” jõudis järg suvest talve ning pidu ja pillerkaar oli otsa lõppenud, tärkas minus suur huvi ja hindasin filmi enda silmis ümber. 

Selle eest võib tänada Norat (Maria Helena Seppik), kes tõi filmi teatavat selgust ja konkreetsust, rõhutades andestamatut päriselu ja aja kulgu. Tema oli filmi liikumapanev jõud, tänu kellele hakkas süžee selgemat ja struktuursemat ilmet võtma. Sebastiani ja Nora suhte kaudu joonistusid välja kõige aktuaalsemad elufilosoofia küsimused, millele nad üritasid üheskoos vastuseid otsida. Nii palju on ju neid, kellel pole kooli lõpuks veel kindlad huvialad välja kujunenud. Nad ei ole selleks hetkeks oma elus leidnud, mis neid ereda leegiga sütitaks ja toidaks. Kui Nora püüdis oma rada leida ülikoolis õppides, siis Sebastian tammus lihtsalt ühe koha peal ega söandanud astuda järgmist sammu. 

,,Pikad paberid” läheneb erinevalt mõnest teisest Eesti filmist noortele hoopis uut laadi nurga alt. Kui näiteks ,,Klass”, ,,Fränk” ja ,,Mina olin siin” lahkavad noorte hingeelu justkui läbi mingisuguse tumeda söestunud filtri, siis Paliale linateos pakatab edasi ärgitavast elu innust ja vabadusest. Muidugi on ka sellel filmil oma mõjusad kurvad hetked, ilma nendeta ei saakski, ent need stseenid omavad päriselt olulist rolli ega mõju tehislikena. Film ei ürita vaatajast mingisugust emotsiooni välja pigistada, süžeeliinid kulgevad loogiliselt ja omas rütmis. Linalugu ei proovi vaatajat õpetada ega töödelda. See ei võta publikut nagu väikest last käekõrvale, püüdes talle moraali lugeda. Film ei vaja seda, selles peitubki tema fenomen, et on ilma otsese pealesurutud sõnumita terviklik. 

Filmi lõpp ei anna meile ühest vastust ega selgust. Teatav katarsis küll esines, ent millise suuna tegelaste elu võtab, jääb vaatajale teadmata. Sebastian koges vaimset vabanemist ja tuleviku surve kerget taandumist nagu Hamletki. Lihtsalt selle vahega, et kui Hamleti vabastas surm, siis Sebastiani päästis tema enda mõtteviis. See oli fermaadiga paus.