Sõprus, mis kestab
,,Istun üksi valgel plastiktoolil, aia taha jäid kõik ambitsioonid Enam ma ei ürita, ei proovi Lasin lahti kõigest, mis on elu Kaitstud müüridega on mu valu” - ,,Hullumaja hoovis” Sõpruse Puiestee Mind tabas nostalgiline südamehärdus, magusmõru äratundmine esimesest akordist. Pilguheit lapsepõlve. Silme ees kangastusid määrdunud Opeli istmed, tolmustes tööriietes isa, kelle ema mulle lasteaeda järgi oli kupatanud. Autos hõljus puidu ja tubaka hõng, mis ninna imbus. Õlised tööriistad vedelesid põrandal, vihm trummeldas vastu aknaklaasi. Meie, pisikese kärtsroosasse riietatud tüdruku ja 50ndates eluaastates mehe, vahel polnud kunagi vesihallidel tänavatel koju veeredes kohmetut vaikust. Lakkamatult mängisid Sõpruse Puiestee ja Metro Luminal, kelle looming oli meie argielu, igapäevane rutiin, sama loomulik nagu jahtunud hommikusöök ja aurav õhtuoode. Vaigu nukrusest nõretavad sõnad ja Vainola mahe hääl oli meie ainus kommunikeerimise viis. Mulle ei meenu ükski sügav vestlus, tähendus...