Sõprus, mis kestab

 ,,Istun üksi valgel plastiktoolil, aia taha jäid kõik ambitsioonid Enam ma ei ürita, ei proovi Lasin lahti kõigest, mis on elu Kaitstud müüridega on mu valu” - ,,Hullumaja hoovis” Sõpruse Puiestee

Mind tabas nostalgiline südamehärdus, magusmõru äratundmine esimesest akordist. Pilguheit lapsepõlve. Silme ees kangastusid määrdunud Opeli istmed, tolmustes tööriietes isa, kelle ema mulle lasteaeda järgi oli kupatanud. Autos hõljus puidu ja tubaka hõng, mis ninna imbus. Õlised tööriistad vedelesid põrandal, vihm trummeldas vastu aknaklaasi. Meie, pisikese kärtsroosasse riietatud tüdruku ja 50ndates eluaastates mehe, vahel polnud kunagi vesihallidel tänavatel koju veeredes kohmetut vaikust. Lakkamatult mängisid Sõpruse Puiestee ja Metro Luminal, kelle looming oli meie argielu, igapäevane rutiin, sama loomulik nagu jahtunud hommikusöök ja aurav õhtuoode. Vaigu nukrusest nõretavad sõnad ja Vainola mahe hääl oli meie ainus kommunikeerimise viis. Mulle ei meenu ükski sügav vestlus, tähendusrikas jutukatke, mille vahetanud oleksime. Meil olid selle asemel ,,Miks ma ei võiks olla maailmas üksi”, ,,Lahkumine”, ,,Ema on haige” ja ,,Palveta”. Nende šedöövrite kõrval minetas rääkimine kogu oma võlu. 

Leian end sellelt sentimentaalselt mõttelt aastaid hiljem, keset rahvasumma, mil mu sirelikarva kombe on välja vahetanud must nahktagi ja Vainola vokaali sumedusest hüpnotiseeritud isa asemel seisab mu kõrval ema. Seiran eemalt salamisi, kuidas soojendusbänd Allan Vainola ustaval toel proovi teeb. Süda jätab õndsustundest löögi vahele. Muidugi olen Vainolat ka varem päriselus Vennaskonna koosseisus näinud, kuid teades, et seekord on laval domineerivamaks jõuks laulja ise, tundsin teistsugust laadi õhinat. Samas oli kummastav näha live’is lihast-luust meest, kelle vokaal kunagi alalõpmata isa autot täitis ja oli argielus kui “pääsetee” reaalsusest ühte veel sünkjamates toonides paralleelmaailma. Vainola tundus mulle kui telegramm, mis oli kõrgemate jõudude poolt saadetud. See mees ei saanud ju ometi olla sellelt planeedilt nimega Maa ja hingata sama õhku, mis teised. 

Kui harilikult on mul kombeks muljetamisel soojendusbändist sujuvalt üle libiseda, siis seekord mil laval valitses sulaselge (parafraseerides) “isapojapoliitika”, pole mul kõrvale hiilimiseks jäänud ühtegi lootuskiirt. Lava oli vallutanud Vainola enda võsuke – poeg Lukas oma bändiga Konnahaldjas. Tõsi, staarid lasid end oodata… lausa pooltundi, nii et hinge jõudis sigineda juba mõnevõrra võimust võttev kärsitus, mis ähvardas kogu entusiasmi ja pingsa ootuse sootuks lämmatada. Kui aga kolm isikupäraselt nägusat noormeest konnarohelistes kostüümides tagaruumist välja kargasid ja pille tinistama tikkusid, muigas iga kuulaja malbelt ja itsitas heatahtlikult pihku. Üks on kindel – mitte midagi sellist polnud keegi varem kuulnud. Bändi helikeel püüdis oma nimele vääriliselt jäljendada konna krooksumist ja muid eksootilisi loodushäälitsusi. Sõnad kandsid endas absurdihuumorit. Publik kisti enne Sõpruse Puiestee halastamatu realismi tulekut kaasa pöörasele maratonile, mis mõjus ergastavalt ja pühkis kuulajate hingest viimase kahtluseussi, et kas kogu see ootamine oli ikka seda väärt. Publikus kerkis noormeeste vastu südamlik poolehoid ja soov jälgida põnevusega nende edasist teekonda, sest potentsiaali ja oskusi oli Konnahaldjale küll kulbiga jagatud. 

Mingil seletamatul põhjusel köidavad mind rafineeritud klassikast helisevate kontserdisaalide asemel võõraste metropolide agulid, hubased nurgatagused, hipide ja boheemlaste meelispaigad, kus valitseb vabam, tingimusteta õhkkond. Neis paikades avaneb võimalus segamatult omas tempos kulgeda, triivida. Kõik kumab justkui läbi, bändi siseelu ja sekeldused enne kontserdi algust on häbita publiku ees valla. Muusikud pole ehitanud omale suursugust ja ilutsevat fassaadi, mille taha enda ebatäiususi peita, mitmemeetripaksust barjääri enda ja publiku vahele. Taoline kaootiliselt intellektuaalne attitude äratab talveunest ka jäise olekuga misantroobi ja muudab õhustikku intiimsemaks. Side kuulajate ja bändi vahel on tõelisem, käegakatsutav. Seekord maandusin vanalinnas retrohõngulises KuKu klubis. 

Tegu oli Sõpruse Puiestee uue albumi ,,Paneelide puhtus ja ilu” esitluskontserdiga. Minuni kandusid palad, millega mul polnud veel sügavamat hingelist ega emotsionaalset sidet tärganud. Muidugi oli mõni neist lauludest juba varem tänu Spotifyle vilksamisi mu kõrvu riivanud, kuid live’is täismahus albumit järjest kuulates elavnesid minus hoopis teistsugusemad ja iseäralikumad tundmused. Kogeda muusikat päriselus, tervikuna, siin ja praegu, on midagi ülevat, ihaldusväärset, mille mõju on pikaaegsem ja mällu sööbivam. Meeled ergastusid, silmad kilasid. Kohati olin küll endiselt liigselt klammerdunud Sõpruse Puiestee varasemate albumite miljöösse, suutmata hoida avatud ja vastuvõtlikku meelt, ent küünilisus lahustus peagi. Pages ka kriitilise hoiakuga käsikäes käiv valvsus ja kõhklus. Palast ,,Kirsikivid” sai minu kõrvus uus ,,1905”.

Sõpruse Puiestee looming kõnetas nii iseenda mõttespiraali uppunud melanhoolikuid kui ka lõbulembeseid pidutsejaid. Ebaeestlaslikult ekstaasilaadses seisundis ulpis publiku hulgast nii mõnigi, kuid minusse oli niivõrd juurdunud isale omane enesesse süüvinud kuulamismaneer. Õhuline ja mänglev meloodia ei halvanud mind sel moel nagu teisi ega heitnud pea ees eufooriasse. Hoidsin alateadlikult sulnil ilmel madalat profiili ja viibisin Mait Vaigu lihtsate, ent ajatute sõnade kütkes. Olles ise laulude puhul pigem lüürikale orienteeritud ja sõnade entusiast, ei hoomanud ma nii üksikasjalikult muusika saundi ja helipilti, kuid isegi mina, kellel pole B-mollidest ja A-duuridest õrna aimugi, tunnetasin selgelt kõigis uue albumi palades ühtse läbiva joonena kergust ja mängulist lendlevust. 

Ebatavaliselt palju oli bändi helikeeles kuulda süntesaatorit, üleüldse kippus Sõpruse Puiestee värske albumi kõla väga elektrooniliseks, indie’likuks. Vainola vokaali kõrval domineeris varasemast rohkem kaassolist Merili Varik, naise kanda olid lausa pooled ,,Paneelide puhtus ja ilu” laulud. Tema hääl on ka kindlasti üks põhjustest, miks album mõnevõrra helgemalt meelestatuse tunde andis. Varik on tegelikult juba varem minus enda bändiga Agent M sümpaatsust äratanud. Lugesin mõnda aega tagasi ühe muusikakriitiku arvustust, mis peaasjalikult oli küll pühendatud Vennaskonnale, ent milles möödaminnes tembeldati Sõpruse Puiestee looming liiga depressiivseks. Nüüd polnud sellest depressiivsusest enam aga õieti jälgegi. Rõhuv rusuvus, mis on muidu olnud küll Sõpruse Puiestee tunnusmärgiks ja kandvamaks helifooniks, andis ,,Paneelide puhtus ja ilu” puhul endast vaevu hõõguvat elumärki vaid aeg-ajalt lauluridades. 

Avaloona kõlas aga hoopiski ,,Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head”. Minu suhtumine sellesse laulu on aastate jooksul palju muutunud ja enam kaugeltki ei näe ma seda pala samast vaatevinklist nagu varem. Mäletan, et päris esimest korda, mil mu kõrvad selle meistriteosega kokku puutusid, oli väiksena teleseriaali ,,Ohtlik lend” vaadates, sest isa seda ei kuulanud. Tol hetkel, nagu sinisilmselt naiivsele lapsele kohane, võtsin neid sōnu puhta kullana ja uskusin siiralt nende tõetruudusesse. Hiljem muidugi sain omal nahal tunda, et inimesed ei ole ilusad ja head ning suhtusin Vaigu sõnadesse teatava lõikava iroonia ja lausa põlgusega. Need näisid korraga nii naeruväärsed, arulagedad, vastandudes Sõpruse Puiestee muidu varjatud sűgavusele ja morbiidsuse väljendamise tabavusele. Olin bändis isegi pisut pettunud, kuid lohutan end mõttega, et ilmselt kirjutas Mait Vaik selle teksti lootuses, et kuulaja võtab seda sarkasmina, äärmisel juhul palvena. Aga ma annan Vaigule selle andeks, ta on ikkagi kirjutanud minu Vennaskonna meelislood ,,Lend” ja ,,Öine valgus”, mis tõstavad lati väga kõrgele. Pealegi kompenseerib pala ,,Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head” kütkestav ja lummatult kuulama naelutav meloodia küsimusi õhku paiskavat teksti. 

Albumilt ,,Paneelide puhtus ja ilu” puges mulle kõige enam hinge juba eelmainitud ,,Kirsikivid”, mis oli mu jaoks kui kirgas Kuu sünkjas õhtutaevas. Seda eelkõige tänu laulu tekstile. Taaskord oli Mait Vaik loonud sõnad, millega on igaühel võimalus samastuda. Mehe sulest sündisid read, mis peegeldavad meid ennast, meie valikuid elus, kuidas maailma ja iseendaga suhestume, mis valguses elu silmitseme. Vaigu tekst väljendab nõutust, ekslemist erinevate valikute vahel, mis otsustavad elus meeletult palju. Muusikaline kujundus pakkus laulusõnadele samuti väärilist tuge, tempokas rütm võttis märkamatult enda kanda, tinistas ära. 

Sõpruse Puiestee algusaastate loomingut ja eriti Metro Luminali albumit ,,Ainult…” kuulates tõmban paratamatult parallele Mait Vaigu laulusõnade ja Mati Undi ,,Sügisballi” vahele. Mõlema puhul kangastub vaimusilmas mustvalgeks võõbatud rõhuv irooniline maailm, millega kaasneb varjuditerohke üksildus, ligitikkuvad pahed ja mõrkjad rõõmud. Aeg täiesti teine, kümnendid erinevad, on Undi ja Vaigu kirjeldatud ruum ja dimensioon minu arvates samad, või vähemalt sarnased. Mait Vaigu elu ebatäiuslikkust täiuslikult tabav tekst kõlab ideaalselt kokku ,,Sügisballiga”, olles omavahel justkui elavas dialoogis. Tajun mõlemas selgelt seda eksistentsiaalset melanhooliat, mahasurutud rahutust, tarretunud elujaatavust. Nii Vaik kui ka Unt on oma loomingu keskmesse asetanud “väikese tavainimese”, kelle siseilm osutub vastukaaluks monumentaalselt keerukaks, mitmekoeliseks. Käsitletakse elule paratamatult omast üksluisust, staatilisust. Aistingut, et pealtnäha viibib maailm just nagu lõputus deliiriumis ja aastad mööduvad valendavas hämus. Aeg küll lendab, ent püsib samal ajal tardunud olekus. Mõlemad kirjanikud kujutavad elu veetlevalt ängistavat rütmi, mis oma kiirest kulgemisest hoolimata edasi ei arene ega jõua “ülevamale” tasandile. Inimene jääb alati tragikoomiliseks õnneigatsejaks, kippudes otsima ihaldatud õndsust möödunud aastate tihnikust. Inimkond soojendab naiivses lootuses odavat nostalgiat. 

Peale kontserti halvas mind nagu tavaliselt, kui miski hea järsult oma lõpu leiab, iselaadi dilemma ja rahutus. Mind valdasid kahetised tunded. Pures süütunne selle ees, millist muusikat peaksin kuulama ja millist ma tegelikult siiralt hingest tahaksin kuulata. Tohutult veab inimestel, kellel need kaks kokku langevad, kuid paraku ei ole mina osa sellest inimgrupist, kes vabatahtlikult õpetaja ülevoolava entusiasmiga serveeritud Bachi ja Beethovenit kuulaks. Minu tegelik tahe läheb seatud standarditega vastuollu. Mõnes seltskonnas pean hoolega oma sõnu valima, kui küsitakse, millised muusikud minu igapäevasesse repertuaari kuuluvad, sest nende silmis defineerib minu muusikamaitse mind inimesena. Kui mu eelistused lähevad nende omadest lahku, kahaneb ka kolinal minu väärtus. Seepärast on mul kombeks noppida teistele avaldamiseks oma laiast ampluaast välja see vähene klassika, et mitte saada halvakspanu osaliseks. Metro Luminal ja Sõpruse Puiestee on paraku just need bändid, mille olen sunnitud mainimata jätma, sest taolise “lihtsa” muusika nautimine, mida ahmib endasse ka iga “tavaline” eestlane, on ju patt. Niisiis teatan, et mina armastan samuti Vivaldi ,,Talve” ja Pärdi ,,Für Alinat”, kuigi see muusika ei täida mind kunagi lõpuni. Hing januneb ikkagi vana hea Sõpruse Puiestee ,,Kaotaja” ja Metro Luminali ,,Ja päike tõuseb” järele. Südant ei saa sundida. 

Vahepeal on lohutav ja turvaline hoida kinni sellest nostalgiast, mis lapsena endasse alateadlikult istutatud sai. Mõnikord mõjub kosutavalt puhuda tolm plaadilt, millel ilutseb nimi Sõpruse Puiestee. Tuisata maikuu lōpul ummisjalu kontserdile, avada end jäägitult oma meelispaladele. Isegi siis, kui see on vaid viivuks, üheks õhtupoolikuks, mis möödub silmapilgul.