l o o m e p e s a

 

                                                                      Maali autor: Athanasios Karydis Suveõhtud maal vanaema juures. Eredalt, aga samas nii hellalt kumav päikeselõõsk, mis palgeid soojendab ja heidab puudele helgeid varje, justnagu tahaks takistada õhtu saabumist, hoiab tagasi ja paneb hoopis väärtustama looduse ilu ja üürikesi, kordumatuid hetki. Helesinine taevast oleks kui peoga pühitud – seal valitseb tuleratta kuningriik ning käes on tema aastaaeg. Puud on rohelised nagu alati, ent vanaema juures on need iga kord teistsugust laadi, erilised ja ainulaadsed nagu sõnajalaõis, mida saab oma silmaga kaeda vaid jaaniööl. Lehtedest õhkub igatsust ja nostalgiat, need on lapsepõlvemaiguga. Kuulda on linnulaulu, see ei ole tavaline lõõritamine – selles on midagi mõjuvat, nagu avaks linnuke oma noka viima...

* homme on hilja täna ei saa kohtume siis eilses nagu alati * ma mäletan sind küll läbi härmatunud klaasi unustasin sind unustada * see oli meie viimane (päev) aga ainult ma tean et  see oli (viimane) *                                                                  ma kirjutan sa loed ma laidan sa kiidad ma ootan sa tuled ma kaeban sa lohutad ma kardan sa julgustad ma kihutan sa aeglustad ma jään sa kaod aitäh (et olid) *                   ...

See oli metsik avameri, mille süngetes sügavustes peitus mäss ja isekus. Võiks öelda, et isegi ükskõiksus kaaslaste suhtes. Pealiskaudsus ja taktitundetus, need olid esimesed sõnad, mis mulle pähe tungisid, kui varbaga seda jahedat vett katsusin. Sisse ma kohe ei hüpanud, sest ei osanud ujuda. Kaheksajalad pritsisid pidevalt mürki ja demonstreerisid pisikestele kalamaimudele oma üleolekut, nad olid ju autoriteedid . Vahepeal võis ka mõni pealtnäha ohutu ja turvaline millimallikas oma iseloomu näidata ning vaenlast kõrvetada. Koridorides luusisid ringi haid, kes tabasid kalakesi alati ootamatult ja selja tagant. Suur vaen valitses samuti kalakeste endi vahel. Nad võtsid omavahel mõõtu ja üritasid alatasa üksteisele kohta kätte näidata. Mingisugune vimm vindus alati. Peale keskpäraste kalakeste pesitses avameres tasaseid ja rahulikke koralle, kes lihtsalt oma rada kulgesid ega tahtnud teistele mereelukatele ette jääda. Muidugi esines ka piltilusaid rifikalu, kes liikusid parvedena ja ala...