l o o m e p e s a

See oli metsik avameri, mille süngetes sügavustes peitus mäss ja isekus. Võiks öelda, et isegi ükskõiksus kaaslaste suhtes. Pealiskaudsus ja taktitundetus, need olid esimesed sõnad, mis mulle pähe tungisid, kui varbaga seda jahedat vett katsusin. Sisse ma kohe ei hüpanud, sest ei osanud ujuda. Kaheksajalad pritsisid pidevalt mürki ja demonstreerisid pisikestele kalamaimudele oma üleolekut, nad olid ju autoriteedid . Vahepeal võis ka mõni pealtnäha ohutu ja turvaline millimallikas oma iseloomu näidata ning vaenlast kõrvetada. Koridorides luusisid ringi haid, kes tabasid kalakesi alati ootamatult ja selja tagant. Suur vaen valitses samuti kalakeste endi vahel. Nad võtsid omavahel mõõtu ja üritasid alatasa üksteisele kohta kätte näidata. Mingisugune vimm vindus alati. Peale keskpäraste kalakeste pesitses avameres tasaseid ja rahulikke koralle, kes lihtsalt oma rada kulgesid ega tahtnud teistele mereelukatele ette jääda. Muidugi esines ka piltilusaid rifikalu, kes liikusid parvedena ja ala...