Mina olin samuti jalustrebiva publiku hulgas ja tõttasin kiirel sammul, nahkpükste lehvides, oma lemmikute juurde. Tahtsin olla võimalikult lähedal, näha ja kuulda kõike oma silma-kõrvaga, mitte ERM-i kaugetest avarustest. Ma ei olnud ometigi oma depressiivsest väikelinnast Tartusse kohale sõitnud lihtsalt selleks, et tagareas lösutades tuimalt kuulata ja pooleldi kaasa ümiseda. Tahtsin end muusikale jäägitult avada ja haarata kinni sellest harva esinevast võimalusest kuulata Vennaskonda live’is. Minu Spotify on Vennaskond juba ammu üle võtnud.
Vennaskonna liikmed on aastate jooksul väga palju muutunud, eriti just 20. sajandil. Nende jaoks on täiesti tavaline, et enamasti pole sama koosseis mänginud järjest isegi kaht kontserti. Liikmed tulevad ja lähevad, Tõnu Trubetsky ja Allan Vainola jäävad. Nende sulest pärineb suurem osa Vennaskonna esitatavast loomingust ja nad on andnud panuse ka heliloomesse. Peale selle mängib Vainola bändis kitarri ja Trubetsky õlul on muidugi mõista vokaal. Lisaks neile musitseeris nähtud kontserdil trummidel Anneli Kadakas, viiulil Hedwig Allika, teisel kitarril saatis Roy Strider, akordionil Miina Kullamaa ja basskitarril Anti Pathique.
Viiul ja akordion on instrumendid, mis ei tee Vennaskonnast tüüpilist punkbändi ning annavadki nendele omapärase äratuntava kõla. Need pillid võimendavad Vennaskonnale omast jutustavat ja romantilist meeleolu ning aitavad selle atmosfääri loomisele palju kaasa. Just tänu akordionile saavutab ,,Insener Garini hüperboloid” oma marsiliku ja veidi äraoleva seisundi, mille järgi laulu tunneme. Mulle jäi kontserdil eriti kõrva Hedwig Allika terav ja kindlakäeline viiulimäng, mis kõlas vahel kriipivalt, rõhutades refrääni, ning sobitus seetõttu hästi Trubetsky ja Vainola lüürikaga. Allika musitseerimine täiustas suurepäraselt ülejäänud muusikute pillimängu ning rikastas seda oma dramaatilise ja melanhoolse justkui nurgelise helikeelega. Naine mängis stiilselt ja enesekindlalt, temast õhkus kõigutamatust ning ta valdas oma pilli. Vennaskond on suurepärane näide, et punk ei pea kõlama alati vaid ühtmoodi.
Mururoheline valgusvihk libises lavalt üle saali, pimestades inimeste silmi, mis olid kõik naelutatud Trubetskyle, kes suudab endiselt ruumi oma stoilise rahuga täita. Muidugi oli ta end algul oodata lasknud. Ülejäänud bänd soojendas kõigepealt publiku üles, et inimesed sujuvalt nende poeetiliste tekstide ja tempoka roki lainele viia. Trubetsky mainis nagu mööda minnes kontserdi alguses, et esinemas on nüüd Vennaskond. Ta ei poetanud enam mitte ühtegi üleliigset sõna, ammugi mitte lauset. Lihtsalt teatas enne laulude algust lugude pealkirjad ja see oligi kõik. Trubetskyga pole kunagi kaasnenud lõputu jutuvada. Ma isiklikult ei ole iialgi üleliigset loba ja tühjasid heietusi sallinud, seega mulle tema kidakeelsus istus. Trubetsky kehakeelest ja miimikast ei võinud samuti palju välja lugeda. Isegi siis kui publik lava ees andunult kaasa elas ja muusikale pühendus. Paar tagasihoidlikku muiet laulja endale siiski lubas. Üheks regulaarseks liigutuseks lugude vahel oli Trubetskyl limonaadi, mitte vee rüüpamine, nagu ülejäänud laval olijatel.
Repertuaari osas oli Vennaskond olnud kaval, nagu kiuste vältisid nad oma menukeid ja hitte, mida enamik rahvast kannatamatult ootas. Debüüdina kõlas kontserdil ,,Ronk”. Publiku suure mangumise ja anumise peale kõlasid lõpu poole siiski ka ,,Insener Garini Hüperboloidi” akordid. Üle ega ümber ei pääsetud menukitest ,,Kopenhaagen” ja ,,Täna jälle me joome bensiini”. Mind ei morjenda eriti, et ,,Pille-Riin” ja ,,Igavest elu lõppevas öös” selle õhtusest repertuaarist välja jäid. ,,Õhtud Moskva lähistel” ei esitatud teadagi, miks… Vennaskonnal on veel väga häid, aga pisut vähem tuntud lugusid, mille sõnumid ja tähendused on samuti kandvad ja olulised ning meloodia ja refrään kaasahaaravad.
Vennaskond figureerib kindlalt Id Revi ja Punkentsefaliidi kõrval Eesti bändide arvestuses mu lemmikute seas. Vennaskond paelubki mind peamiselt oma lüüriliste laulusõnade pärast, mis koos punkrokiliku muusikalise kujundusega moodustavad äärmiselt kihvti ja ennenägematu koosluse. Vennaskond oli oma sünniaastal rohkesti inspireeritud glam rock´ist ja selle muusikastiili kerged mõjutused on säilinud bändi loomingus siiani. Trubetsky ja Vainola ühendasid omavahel pungi ja luule, melanhoolia ja romantiline maailmavaade kohtus protestivaimuga. Vennaskonnas mängis suurt rolli ka anarhism, kuna kogu koosseis (vähemalt algusaegadel) oli tugevalt anarhistlike vaadetega.
Mind võlub Vennaskonna puhul nende ehedus ja siirus. Trubetsky ei teeselnud, tema lood põhinesid enda kogemustel ja emotsioonidel. Ta ei mänginud laval anarhisti ja punkarit, ta oligi seda. Bänd ei läinud aastate jooksul kaasa mitte ühegi trendiga ega uue äsja tärganud muusikavooluga. Vennaskond on algusest saadik püsinud loomuliku ja tõetruuna, kuulutades pühendunult ilma häbita iseenda tõde. Nende looming annab vanematele kuulajatele võimaluse rännata ajas tagasi ja magusvalusalt nostalgitseda. Ka nooremad saavad laulusõnadega samastuda, ennast ära tunda ja nagu vägisi kangastub silme ees pilt 80ndate ärkamisaja Eestist, kuigi pole päevagi selles maailmas elatud.
Vennaskonda kuulates tunnen ennast vabalt ja teistest sõltumatult, täisväärtusliku inimesena, kes võib talitleda nii, nagu ise heaks arvab ega pea alluma. Selle bändi muusika ei ürita mind veenda, provotseerida ega õpetada. Kulgen vaikselt omasoodu nende lugusid kuulates, need ei kohusta mind millekski ega tee ettekirjutusi. Ka kontserdil võis silmata kõikjal tulihingelisi kuulajaid, kes Vennaskonna lauludest täielikus joovastuses olid. Taoline muusika andis publiku hingele kosutust ja pani silma särama. Muutis taas elujõuliseks pärast seda, kui tänapäevane sisutu ja maitsetu Eesti popmuusika, millel puudub nii stiilsus kui ka tähenduslikkus, ent mis sellest hoolimata kõlab absoluutselt igas raadiojaamas, on kõik maatasa teinud. Vennaskond seevastu lammutab oma otse märki tabava loominguga maatasa ja lapib seejärel uuesti kokku.
Vennaskond on tegutsenud 40 aastat, bänd sündis 80ndate keskel. Tol ajal võiski muusika loomine olla üheks eneseväljendusviisiks, et öelda vähegigi seda, mida päriselt mõeldi ja tundi. Vennaskonna lauludel ja tekstidel on täiesti teistsugune hingus, mille sarnast tänapäeval oleks võimatu saavutada. Olgugi et vaevad, raskused ja riigikord, mille vastu Trubetsky ja Vainola läbi muusika võitlesid, on nüüdseks ju ometigi päevakorrast maas, lähevad nood palad endiselt sügavalt hinge ja jäävad aegumatuteks. Neis kajab priiuse õilis kutse ja need annavad hääle teisitimõtlejatele. Laulud on vabaduse maiguga ja sümboliseerivad allumatust, vastuhakku, isepäisust. Lood kõnelevad ka teemadel ja tunnetest, millega enamik noori on pidanud silmitsi seisma, näiteks armuvalu, mäss, üksindus ja kaotus. Tihti valmistab keerukust mõtlemapanevate ridade väljanoppimine, kuna need on loomulikult ja sujuvalt särtsaka ja tempoka heli taustale seatud.
Mind haarab kõige enam laul ,,Öine valgus”, mille helistik on (Vennaskonna arvestuses) pigem minoorne ja nukravõitu. Loo sõnad ja muusika lõi Mait Vaik, kes 90ndatel lisaks sõnade kirjutamisele mängis basskitarri. Pala loob mõtlemapaneva ja kergelt melanhoolse meeleolu, maalides osavalt luuleliste ridadega silme ette tõetruu pildi. Laul mõjub rahustavalt ja läheb sügavalt hinge, olles lihtne, aga samas nii mõjus. Minu silmis osutuvad eriti kaalukateks read: ,,Öine valgus äratas sind jäiselt kumavad tänavalambid. Seisad aknal, tühi on hing. Kriiksudes mööduvad viimased trammid.” Erinevalt mõnest teisest Vennaskonna palast, ei esine ,,Öises valguses” intensiivseid loosungeid ega toorest vastuhakku, protesti. Laul eristub oma tasase lähenemise ja mõtlikkuse poolest. Vabadus, mille järele janunetakse, on siin vaimne seisund. ,,Öine valgus” võlubki oma salapärasuse ja inimese sisemaailma tundmise kunstiga. Paraku on see üks nendest paladest, mis jäi Trubetskyl kontserdil laulmata.
Mul on veel Vennaskonna loomingust palju lemmikuid. Lood ,,15”, ,,Sõbrad ma mahun teile taskusse” ja ,,Teater Odeon” kõlasid minu rõõmuks ka ERM-is toimunud kontserdil täies hiilguses. Samas tundsin puudust enda meelislugudest nagu ,,(...Nad läksid öös)”, ,,Humanoid” ja ,,Eleegia”. Viimane pala, nagu pealkirigi ütleb, rändab leina, nostalgia ja kaotuste radadel. Laulu sõnadest joonistub välja tugev igatsus vanade olnud aegade järele ja adumine, et aega ei saa enam kunagi tagasi keerata, ent mälestused jäävad. Laulu tähendus on peidetud kaunite luuleliste kujundite ja kirjelduste taha. Loole lõi tabavad sõnad Allani abikaasa kirjanik Kätlin Vainola. Trubetsky vokaal on tagasihoidlik ja vaoshoitud, sarnanedes rohkem loo jutustamisega ning ühtib seetõttu kui valatult kurvameelse meloodiaga. ,,Eleegia” on nukra alatooni ja rahuliku tempoga ning loob kohati veel morbiidsemat õhkkonda kui ,,Öine valgus”. Kumbki neist kahest palast ei pakata mässust ega võitlemishimust, pigem vastupidi. ,,Eleegia” kajastab tasast mahasurutud leppimist kaotusega ja kunagiste aegadega hüvasti jätmist, tagasivaatamist. Hinge kraabivad kõige rohkem read: ,,Otsin Sinu nime igalt ristilt, loodan, et mul leidmata jääb see.” See on kui laulu murdepunkt ja kõige tähenduslikum koht, mis muudab meele härdaks. See jääb kummitama ja veel pikaks ajaks kuulajat saatma. ,,Eleegia” annab mõtlemisainet ja jätab kuulajale ruumi, ent kannab samas loo (aimatava) tähenduse edukalt edasi.
,,Depressiiv-maniakaalne psühhoos” on jällegi lugu, mis eristub Vennaskonna ülejäänud repertuaarist oma otsekohesuse ja selgesõnalisuse poolest. Kui eelmainitud lugudes peitub tähendus ridade vahel või värvikate kujundite taga, siis selles palas on kogu sisu justkui ihualasti kuulajate ette laiali laotatud – ilma keerutamata ja ilustamata. Loo sõnade autoriks on Tavo Tamm. Meeleheide kostab sõnadest põrmustavalt, tungides kuulajale kõrva ning teeb end üheselt mõistetavalt selgeks, jätmata tõlgendamiseks ruumi. Laul kubiseb ridadest, mis mõjuvad külma dušina, näiteks: ,,Kuid lähed ja lähed, sest läbi mind näed. Sest reetsin end Sulle ma hullusehoos. Nii pidigi minema, minuga jääb minu depressiiv-maniakaalne psühhoos.” Loo muusika on närviline ja tekitab kuulajas oma ettearvamatusega ning tahtlikult hakkivate kohtadega kõhedust. Palas ei ole seda rahustavat ja hüpnotiseerivat kõla, mis on omane enamikule Vennaskonna loomingust. See laul hoiab kuulaja valvel ja meeled erksad ega lase rahus vabalt lõõgastuda. Loo eesmärk ei ole kuulajale lohutust pakkuda, vaid vaimselt terroriseerida. Lugu on intensiivne, rahutu ja mõjub seetõttu peaaegu klaustrofoobselt, ent selles seisnebki ,,Depressiiv-maniakaalse psühhoosi” fenomen. Põhjus, mis sunnib iga mõne aja tagant loo juurde tagasi pöörduma. Muusika on siin puhul kui relv ja kooskõlas teravate sõnadega, mis ei paku halastust, vaid näitavad avalalt inimese pahupoolt. Õõvastav ja õõnestav tunne, mida laul pakub, mõjub hoopis ligitõmbavalt ja kütkestavalt.
Ma ei käi just sageli kontsertidel. Väisan neid vaid siis, kui laval musitseerib mõni mu siiratest lemmikbändidest, kes on päriselt mu maailmavaadet kujundanud ja mind inimesena vorminud. Kuulan ainult neid, kelle looming mulle tõsiselt korda läheb ja hingele pai teeb või vastupidi – selle purustab. Minu silmis peab muusika pakkuma mingisugust tugevat emotsiooni, andma võimaluse samastuda ning tõmmata paralleele enda elu ja seisukohtadega. Laulusõnad on ääretult olulised. Vennaskond on minu jaoks täpselt üks neist bändidest, keda kuulates tunnen, et olen koju jõudnud. Ma ei kogenud selle kontserdi ajal kübetki igavust ega tüdimust, kuigi publik mu ümber väljendas oma poolehoidu valjuhäälselt, pidevalt ette trügides ja agressiivselt žestikuleerides. Olin muusikasse süvenunud, kohal ja pühendunud. Vennaskond suutis mind oma igihaljaste lugudega sel kõrvetavalt külmal hilisõhtul üles sulatada.
,,Ma tean, et kusagil nutavad lapsed, mu õed
on seismas tänavanurkadel, pakkumas end,
kuid minu jaoks on peatunud kellad ja jõed
ja algab taevasse, taevasse viimane lend.”
- Vennaskond ,,Lend”
.jpg)
.jpg)