l o o m e p e s a

 

Riiulil sillerdas safiirsinine raamat, mis kandis pealkirja ,,Tähevärav”. See sõna võlus mind oma poeetilisuse ja salapäraga. Mis kerkib mu silme ette, kui mõtlen täheväravale? See on midagi kauget ja kättesaamatut, ent midagi väga ihaldusväärset – nagu maagiline portaal, mis viib õndsuse juurde. Värav maa ja taeva vahel, mis lahutab patused üdini puhastest hingedest. See on midagi ülevat, mille poole kõik püüdlevad, et pääseda maisest hingevalust ja pahedest. Väravani jõuavad vähesed, sest see nõuab ränka tööd iseendaga, ranget distsipliini, et murda välja inimeste endi tekitatud painetest. See on värav, mis viib sinna, kus on rahu ja kus inimeste piinad saavad vaigistatud – tähtede juurde. Vähemalt mina arvasin nii. Nimi Ingvild H. Rishøi ilutses valgete tähtedega selle kütkestava pealkirja all. Ka autor püüdis oma eriilmelise nimega mu tähelepanu. Tegu on Norra kirjaniku ja ajakirjanikuga, kelle sulest ilmuvadki peamiselt noorte- ja lasteraamatud. Ma ei olnud varem ühegi norralase ...

Kirjutasin seekord ühe kirjandustunni raames filmiarvustuse, mida ma pole varem kunagi teinud. Enamasti kirjutan alati kas raamatu- või teatriarvustusi, seega oli huvitav käsitleda endale juba niivõrd tuttavat tekstiliiki  teise nurga alt. Arvustasime klassiga juba 10 aastat tagasi esilinastunud filmi ,,Nullpunkt".  Režissöör: Mihkel Ulk Osatäitjad: Märt Pius, Epp Eespäev, Saara Kadak, Henrik Kalmet, Reimo Sagor, Külliki Saldre, Tambet Tuisk, Kärt Tomingas, Raimo Pass jt. Stsenarist: Margit Keerdo-Dawson  Originaaltekst: Margus Karu Žanr: Draama Esilinastuse aeg: 05.12.2014 Nullpunkt. Iga inimene on oma elus vähemalt korra nii madalal käinud, põhja ära puudutanud, aga see võtab aega. See ei toimu järsku. Mured on inimese pea kohal nagu tume loor, mis iga tuuleiiliga aina madalamale vajub ja inimest rohkem endasse tõmbab, või nagu ämblik, kes salamisi ja aeglaselt oma võrku ümber inimese koob, kuni see lõpuks ta vallutab ning inimene alistub. Elu koosnebki tõusudes...