l o o m e p e s a

Kui Trubetsky lõpuks lavale bändikaaslaste juurde astus, tõusid paljud publikust toolidelt ja sööstsid lava ette legendaarsele Vennaskonnale kogu hingest kaasa elama. Õhus oli pinget – kes siis ikkagi rebib esiritta? Kas need pensionieas tuhmunud nahktagides vanahärrad, kes on Vennaskonda fännanud aastakümneid, või umbes minuealised noored, kelle kasvav huvi selle bändi vastu pole veel kuigi kaua kestnud?  Mina olin samuti jalustrebiva publiku hulgas ja tõttasin kiirel sammul, nahkpükste lehvides, oma lemmikute juurde. Tahtsin olla võimalikult lähedal, näha ja kuulda kõike oma silma-kõrvaga, mitte ERM-i kaugetest avarustest. Ma ei olnud ometigi oma depressiivsest väikelinnast Tartusse kohale sõitnud lihtsalt selleks, et tagareas lösutades tuimalt kuulata ja pooleldi kaasa ümiseda. Tahtsin end muusikale jäägitult avada ja haarata kinni sellest harva esinevast võimalusest kuulata Vennaskonda live ’is. Minu Spotify on Vennaskond juba ammu üle võtnud. Vennaskonna liikmed on aastate joo...

Ta lamas ihualasti valgete linade vahel, nahk paistis läbikumavat. Väljas valitses leitsak, oli tavatult lämbe ja sumbunud õhk. Naine linade vahel oli väeti ja nõrk, kuigi temas pesitses noor hing. Ta ei suutnud liigutada - eevatütart kimbutas krooniline tuimus. Iga väiksem liigutus valmistas talle põrgupiina. Naine küünitas üle voodiääre, haaras veel hõõguva sigareti järele ja jäi kramplikult ühele kohale lebama nagu läbipekstud inimvare. Eebenipuukarva kiharad langesid eevatütre kahvatule sissevajunud rinnale.  Eevatütrel ei olnudki tegelikult valus - vähemalt mitte füüsiliselt. Naise hing polnud lihtsalt kunagi vait ja teda vaevasid luupainajad eelmistest eludest. Vaikus selles räämas toauberikus oli samuti nii kurdistavalt vali, et naine talus seda hädavaevu. Ta ei sallinud midagi. Temas elas vaid suur igatsus. Eevatütar janunes mineviku järele, teda kriipisid nostalgia nõelteravad küünised. Ta lebas mõtlikult linade vahel, libistades kaamete sõrmede vahel hajameelselt pabeross...

 

                                                                      Maali autor: Athanasios Karydis Suveõhtud maal vanaema juures. Eredalt, aga samas nii hellalt kumav päikeselõõsk, mis palgeid soojendab ja heidab puudele helgeid varje, justnagu tahaks takistada õhtu saabumist, hoiab tagasi ja paneb hoopis väärtustama looduse ilu ja üürikesi, kordumatuid hetki. Helesinine taevast oleks kui peoga pühitud – seal valitseb tuleratta kuningriik ning käes on tema aastaaeg. Puud on rohelised nagu alati, ent vanaema juures on need iga kord teistsugust laadi, erilised ja ainulaadsed nagu sõnajalaõis, mida saab oma silmaga kaeda vaid jaaniööl. Lehtedest õhkub igatsust ja nostalgiat, need on lapsepõlvemaiguga. Kuulda on linnulaulu, see ei ole tavaline lõõritamine – selles on midagi mõjuvat, nagu avaks linnuke oma noka viima...

* homme on hilja täna ei saa kohtume siis eilses nagu alati * ma mäletan sind küll läbi härmatunud klaasi unustasin sind unustada * see oli meie viimane (päev) aga ainult ma tean et  see oli (viimane) *                                                                  ma kirjutan sa loed ma laidan sa kiidad ma ootan sa tuled ma kaeban sa lohutad ma kardan sa julgustad ma kihutan sa aeglustad ma jään sa kaod aitäh (et olid) *                   ...

See oli metsik avameri, mille süngetes sügavustes peitus mäss ja isekus. Võiks öelda, et isegi ükskõiksus kaaslaste suhtes. Pealiskaudsus ja taktitundetus, need olid esimesed sõnad, mis mulle pähe tungisid, kui varbaga seda jahedat vett katsusin. Sisse ma kohe ei hüpanud, sest ei osanud ujuda. Kaheksajalad pritsisid pidevalt mürki ja demonstreerisid pisikestele kalamaimudele oma üleolekut, nad olid ju autoriteedid . Vahepeal võis ka mõni pealtnäha ohutu ja turvaline millimallikas oma iseloomu näidata ning vaenlast kõrvetada. Koridorides luusisid ringi haid, kes tabasid kalakesi alati ootamatult ja selja tagant. Suur vaen valitses samuti kalakeste endi vahel. Nad võtsid omavahel mõõtu ja üritasid alatasa üksteisele kohta kätte näidata. Mingisugune vimm vindus alati. Peale keskpäraste kalakeste pesitses avameres tasaseid ja rahulikke koralle, kes lihtsalt oma rada kulgesid ega tahtnud teistele mereelukatele ette jääda. Muidugi esines ka piltilusaid rifikalu, kes liikusid parvedena ja ala...