Koju jõudes

                                                                     Maali autor: Athanasios Karydis

Suveõhtud maal vanaema juures. Eredalt, aga samas nii hellalt kumav päikeselõõsk, mis palgeid soojendab ja heidab puudele helgeid varje, justnagu tahaks takistada õhtu saabumist, hoiab tagasi ja paneb hoopis väärtustama looduse ilu ja üürikesi, kordumatuid hetki. Helesinine taevast oleks kui peoga pühitud – seal valitseb tuleratta kuningriik ning käes on tema aastaaeg. Puud on rohelised nagu alati, ent vanaema juures on need iga kord teistsugust laadi, erilised ja ainulaadsed nagu sõnajalaõis, mida saab oma silmaga kaeda vaid jaaniööl. Lehtedest õhkub igatsust ja nostalgiat, need on lapsepõlvemaiguga. Kuulda on linnulaulu, see ei ole tavaline lõõritamine – selles on midagi mõjuvat, nagu avaks linnuke oma noka viimast korda, hüvastijätuks. Ta seisab pähklipruunil oksal ja silmitseb ilmel, milles on segunenud rahulolu ja nukrus. Linnuke heidaks justkui viimast korda pilgu sellele paigale, mis tolle ajaga nii armsaks on saanud. Samamoodi on minu pilk süüvinud lapsepõlve ja meenutan kerge muigega lapsepõlveradu ning seda siirast rõõmu olemasolemisest. Mõtlen, et kuhu see küll kadus… Vanaema pisike toauberik ja taremoodi taluke on ju endiselt alles ja samasugune nagu siis. Ka põld, mida onu alati kombainiga rüüstas, seisab omal kohal. Põld, kuhu igal hommikul mu onu, äsjasest tõusmisest veel unerähm silmas, pohmeluse lehk ninas, kohvimaitse suus, tõttas. Kuidagi nii armas näib korraga see kõik. Armas ja pentsik, igatsusest tulvil. 

Kujutelmas kangastub mulle vanaema nägu, kuhu on aastad vaod tõmmanud, kuhu on ilmunud sügavad jooned. Neelan silmadega tema sooja pilku ja suud, mis ei ütle kunagi oma lastelastele „Ei!“. Näen vanaemas oma lapsepõlve ja tulevikku. Ka mina olen kord selline – pragusid täis nagu kõrb. Jah, meel läheb tõepoolest härdaks, kui teda vaatan. Temas on peidus väike puumajake keset põlde, linnulaul, veripunased sõstrad, õunakoogi hõng, suvine päikeseloojang, villased sokid ja siiras headus. Selles naises elabki minu lapsepõlv. Kui sureb tema, lahkub ka minu plikapõlve päike.

Aga pole hullu, see on minu teha, et tema mälestus ja pärandus ei hääbuks. Annan endast parima, et ka minu järeltulijad seda kogeksid, sest see on asendamatu. Lapsepõlvest kaasa saadud mälestused on miski, mida me ei saa poest osta ega rahaühikutes mõõta. Minu vanaema elab minus edasi ja tema laskunud vari jääb minu hingele mu elupäevade lõpuni. 

Kord lendavad meie hinged üheskoos üle sellesama põllu ja maja, me vestleme tundmatutes keeltes ja lehvitame teineteisele. Vahetame muljeid, tuletame meelde ja oleme tänulikud. 

Oleme tänulikud, sest me oleme armastanud.