Arst – kõige paremas mõttes

Ugala teatri kuulus ja menukas lavastus on ka lõpuks Haapsalu kultuurimaja tagasihoidlikele lavalaudadele jõudnud koos kogenud ja andekate näitlejatega. Etenduses on pearollis Ugala teatri direktor Garmen Tabor. Kuna tükk on palju erinevaid auhindu pälvinud ja muidu kriitiline Pille-Riin Purje on selle kohta häid sõnu jaganud, meelitas see aina rohkem näidendit vaatama. Lavastus ,,Arst” on palju kiita saanud just seetõttu, et passib niivõrd hästi meie praegusesse ellu. 

Selle väärt etenduse lavastajaks on Taago Tubin, kes sai lavastuse ,,Arst” eest 2022. aastal ka publikupreemia. Ta on juba pikemat aega Ugala teatris, enamasti on ta enda lavastuste muusika ise kujundanud, nii ka ,,Arstis”.  

,,Arsti” kunstilise kujunduse eest vastutab Pille Jänes, kes on pärit loomingulisest perekonnast. Tema isa on arhitekt Peep Jänes ja õde sisearhitekt. Ilmselt on Pille Jänesele  looduse poolt anne kaasa antud, sest lavastusekujundust oli tõesti huvitav vaadata. Eriti vaimukas ja leidlik oli just teine vaatus, kui peategelane läks saatesse ,,Südamelt ära” pressiga vestlema. Saate ameerikalik kujundus, šikkides ülikondades poliitikud, vaheklipid – see kõik oli naljakas ja lustlik ning mõjus karmide teemade käsitlemisel tasakaalustavalt. Usun, et kui saate kujundus oleks olnud palju süngem ja mustem, oleks see stseen kindlasti rusuvam ja raskemalt meelde jäänud.

Lavastuse ,,Arsti” aluseks on võetud arsti ja kirjaniku Arthur Schnitzleri (1862 –1931)  näidend ,,Professor Bernhardi”, mille esietendus pidi algselt toimuma Viinis, kuid Schnitzleri sooviga ei arvestatud. Lõpuks toimus ,,Professor Bernhardi” esmalavastus 1912. aastal Berliinis. Robert Icke oli aga see, kes sellest näidendist inspiratsiooni sai ning selle põhjal tänapäevasema tüki kirjutas. 

Ka näidendis ,,Arstis” oli valdavalt sama puänt ja süžee, mis Schnitzleri draamas,  ainult peategelaseks oli naine ning etenduses oli kajastatud rohkem tänapäeval aktuaalseid teemasid. Näidendit ,,Professor Bernhardi” ei kiitnud rahvas sugugi algselt heaks, sest Schnitzleri tolleaegsed teosed olid tulvil armastuse lõõska ja tundelisust. Värske lavastus aga kõneles hoopiski millestki muust ning  paljudele inimestele oli see võõrastav ja äratundmatu. Uus tükk lahkas arstiteadust ja seda, kuidas tühised kõrvaltegurid võivad takistada arsti tööd. Toimub tegelikult õiglase inimese tühistamine, tema sõnad võetakse kontekstist välja ja tegudele otsitakse naeruväärsed põhjendused.

,,Ma olen arst,” võis kuulda korduvalt Ruth Wolffi (Garmen Tabor) valjult ja selgelt lausumas, ent mitte kunagi üleolevalt ega priviligeeritult. See oli vaid põhjus, miks ei saanud ta ühe sureva tüdruku juurde vanemate poolt saadetud preestrit (Vallo Kirs) lubada. Arsti jaoks on tähtis see, mida soovib tema patsient, tol hetkel oli patsiendiks 14-aastane Emily, kes ei olnud ise avaldanud mingit soovi preestri sekkumiseks. See oli tüdruku vanemate tahe, kes olid katoliiklased, aga kas Emily ka ise usklik oli ja kirikus käis, jäi peaarst Ruth Wolffile selgusetuks. Pealegi võis selline teguviis doktor Wolffi arvates Emily elulootuse purustada, sest preestri külastus oleks selgesõnaliselt väljendanud tüdruku lahkumist siit ilmast, millest noorel Emilyl aimugi polnud. 

Preester põhjendas ja püüdis peaarsti ümber veenda, ent Ruth Wolff, kange karakteri ja õigustatud tõekspidamistega, ei murdunud ning jäi endale kindlaks. Tema esikohus oli olla hea ja usaldusväärne arst. Kui aga Emily suri, kisti professor Wolff sellisesse poliitika ja meedia keerisesse, et sealt kuiva jalaga väljuda oli peaaegu võimatu. Wolffi käitumisele otsiti muid põhjendusi, ,,ma olen arst” polnud piisav argument. Ajakirjanikud kaevasid tema eraelust välja detaile, mille ta ise oli juba ammu maha matnud. Poliitikud tirisid Wolffi kaasa nii rassismi- kui ka ususkandaali, sest preester isa Jacob oli mustanahaline. Nad tõid välja Ruthi juudi päritolu ja fakti, et ta ise polnud usklik. Nad liigitasid ta isegi abordipooldajate hulka, sest just abordi tüsistused olid põhjuseks, miks Emily suri. Kogu meedia ja poliitika, isegi Ruthi kolleegid – tema tiim olid tema vastu ja tõlgendasid tema käitumist valesti, mis sundis naise peaarsti kohalt taanduma. 

Üks rumal skandaal, millesse Ruth Wolff jälle tõmmati, leidis aset siis, kui ta valis oma kliiniku jaoks uut arstikandidaati. Valida oli mustanahalisest katoliiklasest mehe ja valge juudi naise vahel. Professor Wolff soovis valida uueks arstiks naisterahva, sest tema teadmised ja oskused olid paremad ja laiahaardelisemad. Kuna aga Wolff on ise juudi päritolu ja ainuke naine oma kliinikus, võtsid tema kolleegid seda kui soolist diskrimineerimist ja süüdistasid teda erapooletuse puudumises, mõeldes, et professor tahab naistele ja oma rahvuse esindajatele anda meditsiinis rohkem võimalusi karjääri teha. Doktor Hardiman (Tanel Ingi), professor Wolffi kolleeg, kasutas sellist kollektiivisisest lahkheli ära, nii et tal õnnestus ajutiselt Ruth Wolffi asemele peaarstiks pääseda. 

Tegelikkuses oli Ruth Wolff ja doktor Wolff täiesti erinevad. Peaarsti range ja puine olek oli pealiskiht, mida ta vaid oma kolleegidele ja patsientidele näitas. Tõeline Ruth Wolff, kelle rangus oli segunenud armastuse ja leebusega, võis tunduda tema elukaaslasele Charlie’le (Terje Pennie) ja Samile (Johanna Vaiksoo) hoopis teistsugusena, kui kirjeldas teda lõkendav ajakirjandus. Sami oli identiteediga heitlev noor inimene, kellest vanemad ei hoolinud ja kes käis oma nukraid õhtupoolikuid Ruthi juures veetmas. Ta  tundis end Ruthi seltsis turvaliselt  ja nägi temas ehk isegi emafiguuri. 

Terje Pennie kehastatud Charlie, kes oli Ruthi surnud kaaslane, andis lavastusele veel omakorda mingi hoopis teistlaadse traagilise tähenduse. Nimelt põdes Charlie Alzheimeri tõbe, mis järk-järgult tema mõistuse võttis. Nagu kirjeldas Ruth väga tabavalt – inimese mälestused on kui sahtlites, esimesed mälupildid kõige alumistes ja kõige värskemad esimestes sahtlites. Alzheimeri tõbi paneb kogu sellele mälestuste kogule tule otsa, kustutades alguses kõige värskemad elusündmused ja minnes siis aastatetaguse varasalve kallale. See hävitab inimese minapildi, jättes järele vaid ühe halli ja haleda läbikumava varju. 

Charlie sooritas enesetapu, et ta surres Ruthi veel mäletaks. Kui Charlie läks vabasurma, mängis taustal laul ,,I promise”, mille järgi Ruth mõistis kohe, et Charlie on lahkunud. Seda saatuslikku laulu, mida nad kutsusid ,,hellitavalt” enesetapu lauluks, esitasid Terje Pennie ja Garmen Tabor ka ise – justkui vabanedes millestki. Nende mahedad hääled moodustasid lummava kooskõla ja tõid niivõrd raskesse tegevusliini hella ja päikselise momendi. Charlie ahastusega lausutud ,,Sõnad ei tule enam meelde!”, saab mõista alles etenduse lõpus, kui Ruthi ülestunnistusest preestrile selgub kõik, mida tema ja Charlie on pidanud läbi elama ning et Ruth on kogu aeg salamisi oma elukaaslasega sisemist dialoogi pidanud ja pole lasknud tal jäädavalt endast lahkuda. 

Omapärase lahendusena, mida ma pole varem üheski lavastuses näinud, tulid näitlejad enne vaatuste algust lavale ja võtsid oma kohad sisse. Siis oldi juba oma rollis ega pööratud saalis olevale rahvale tähelepanu. Kui pärast esimest vaatust järgnes vaheaeg, ei lahkunud Garmen Tabor kohe lavalt, vaid jäi melanhoolselt enda ette vaatama, sigaret näpus, kuniks kogu  publik oli saalist lahkunud. 

Garmen Tabori esitatud roll oli väga mõjuv ja võimas, tema miimikast võis välja lugeda professor Wolffi sisemise peidetud valu, mis ikka ja jälle närvilisematel hetkedel end ilmutas. Tabor suutis Ruthi pealtnäha tugeva isiksuse tagant peegeldada tema ebakindlust ja hirme, näidates, et kui palju peaarst ka varjata ei üritanud, olid temal samuti oma nõrgad ja valulikud kohad, mida ta ei suutnudki avalikkuse eest peita. Sest lõppude lõpuks oli Ruth Wolff ju kõigest inimene, kuigi arst moodustas enamiku tema identiteedist. Garmen Tabor sai õigustatult selle rolli eest naispeaosatäitja auhinna. 

Noore näitleja kohta mängis muljetavaldavalt ka Johanna Vaiksoo, kes õpib veel Viljandi Kultuuriakadeemias. Nagu juba eelnevalt mainitud, oli tema kanda endaga pisut pahuksis oleva Sami roll, kes Ruthi juures vähegi rahu leiab. Vaiksool tuli Samina  näidata palju eri emotsioone: ülevoolavat rõõmu, keevalist kibeda kurbusega segunenud raevu, kõhklevust ja kahtlust. Kõik need kohati ennastsalgavad või ebakindlad hetked, suured jututuhinad olid küll kohati ülepaisutatud, ent see-eest õnnestus väga hästi ja lõi minu pahviks siiski too vihastseen, mil Sami tundis, et Ruth on tema usaldust kuritarvitanud. Ta rebis jõuliselt katki kõik Ruthi arstidokumendid ja diplomid, uskudes pimesi, et just arstiteadus on süüdi Ruthiga juhtunus. 

,,Ma ei tunne solidaarsust kellegagi ainuüksi seetõttu, et nad on juhtumisi minuga samast rahvusest, samast ühiskondlikust klassist, samast rassist, samast perekonnast,” on Arthur Schnitzler kunagi öelnud. Arst peab jääma alati erapooletuks ja võitlema oma patsientide huvide eest viimse piirini. ,,Keegi pole surnud enne, kui on surnukeha,” ükskõik kas ta on sõber või vaenlane.