Milleks päästa meie hingi?


käin tasahilju nõmmel ringi

kohtan palju lahkund hingi


lumised männid tuule käes vapuvad

ja kellegi jahe käsi mind raputab

pööran otsustavalt ringi -

mina nende küüsi ei lange


sõõris sammuvad elevandiluukarva lapsed

kelle suust kostavad saatuslikud sosinad

ja meie hüüdmata jäänud hüüded

tean et see on mu nõrkuse viimane aste

kokku langevad mu lootused valevad 


märkan nende silmi, väge ja tahet

nad hoiavad kätest kinni

ning korraga  langeb rahet

ja taevasse tekivad inglid


nende südamed on muutunud kiviks

haljaste kalmistute ette koondavad nad kaitsva rivi


lubivalged silmad pöörlevad ringi

see on luhtund katse päästa meie hingi



***

kuivanud kanarbikud istuvad ennemuistses potis

valkjad sirelid on ammu ära õitsend

poolik maal seisab endiselt öökapil

pajutibud on vaasist kuhugi kadunud


 majas valitseb tühjus

ei ühtki hingelist 

lööd rusikaga uksele

vastust ei kuule

ei tea et mind enam pole

vist


***

elada ainult selleks et elada

lugeda ainult selleks et lugeda

kirjutada ainult selleks et kirjutada 

ja surra ainult selleks et surra

see pole miski kunst

vaid lõputu vimm

võitlus endaga

mis mitte kuhugi ei vii


kui tihti me mõtleme 

mis elu see on mida me elame

mis köide see on mida me silmad neelavad

mis sõnad need on mida justkui tantsides kribavad me käed

mis surma me sureme

me ei tea



me elame

loeme

kirjutame

sureme

aga miks ja kuidas?


me ei tea

sest me ei mõtle

ja

me ei mõtle

sest me ei tea


Öine väikelinna esteetika 


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Musta kassi silmade läbi

Elas kord üks naine. See naine oli ilus, aga väga kuri. Ta juuksed olid õlgadeni mustad kui muld. Silmad olid nagu kassil – kui talle otsa vaadata, tõusid ihukarvad püsti. Ta oli pikk ja peenike ning vägagi kütkestav ja veetlev. Tema ilule vaatamata hoiti temast eemale. Naise käitumine oli külm ja kalk, ta oli terava keelega ja mõjus seetõttu eemaletõukavalt. Kõik kas kartsid või imetlesid teda. Keegi ei teadnud, miks ta nii käitus, vaevalt teadis ta seda isegi. See juhtus varahommikul, kui naise jäik karakter murdus. Äratuskell helises seitse hommikul. Ta oli juba ammu üleval ning istus voodiserval, seljas must sametine hommikumantel. Käes hoidis ta kuuma kruusi kohviga, mida ta aeg-ajalt rüüpas. Pea oli laiali otsas, ta ei peatunud ühelgi mõttel kaua.  Järsku helises uksekell, mis naise mõtetest äratas. Ta ohkas tüdinult, kuid astus siiski voodist välja. Kohe, kui ta ukse oli avanud, kahetses ta oma otsust. Seal taga seisis üks kentsaka välimusega poiss. Sel poisil oli kollane nokkm
Lisateave

Jooks vabadusse

Kirjutasin seekord ühe kirjandustunni raames filmiarvustuse, mida ma pole varem kunagi teinud. Enamasti kirjutan alati kas raamatu- või teatriarvustusi, seega oli huvitav käsitleda endale juba niivõrd tuttavat tekstiliiki  teise nurga alt. Arvustasime klassiga juba 10 aastat tagasi esilinastunud filmi ,,Nullpunkt".  Režissöör: Mihkel Ulk Osatäitjad: Märt Pius, Epp Eespäev, Saara Kadak, Henrik Kalmet, Reimo Sagor, Külliki Saldre, Tambet Tuisk, Kärt Tomingas, Raimo Pass jt. Stsenarist: Margit Keerdo-Dawson  Originaaltekst: Margus Karu Žanr: Draama Esilinastuse aeg: 05.12.2014 Nullpunkt. Iga inimene on oma elus vähemalt korra nii madalal käinud, põhja ära puudutanud, aga see võtab aega. See ei toimu järsku. Mured on inimese pea kohal nagu tume loor, mis iga tuuleiiliga aina madalamale vajub ja inimest rohkem endasse tõmbab, või nagu ämblik, kes salamisi ja aeglaselt oma võrku ümber inimese koob, kuni see lõpuks ta vallutab ning inimene alistub. Elu koosnebki tõusudest ja langustes
Lisateave

Iseenda eest

Taas oli kätte jõudnud see aeg, mil ma sihitult riiulite vahel triivisin, peas kumisemas sõna „noortekirjandus“. Minu sümpaatiad Dostojevski ja Tšehhov pidid jälle varju jääma ega saanud kuulutada kannatamises ja melanhoolias peituvat ilu. Olin üllatunud, kui üks raamat mulle teiste hulgast oma intrigeeriva pealkirja tõttu silma hakkas.  Selle psühholoogilise ja elulise teose autoriks on Kristi Piiper, kes ongi pigem keskendunud noortekirjandusele. Ta on õppinud üsna erisuguseid alasid, mistõttu on tal mitmekesised teadmised, mis mõningal määral ka raamatusse edasi kandusid. Nimelt on Piiper õppinud õendust, võõrkeeli ja ärikorraldust. Oma loomingu eest on ta pälvinud palju preemiaid. Ka minu valitud raamat ,,Esimene kord” pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud noorteromaani konkursil I koha. ,,Esimene kord” on Piiperi 12 teosest viimane, mis ilmus 2022. aastal. Mulle meeldivad kirjastuse Tänapäev avaldatud teoste kaanekujundused. Need on alati väga ise
Lisateave