***
valge on mu nägu
valgem kui mullune lumi
aina rohkem närib hinge tunne
et enam pole mul huvi
maad ei kata enam kuldne lillede aas
kõik me ümber on vajunud unne -
mina ka
taevast lahtub augustikuule omane sära
ja mina tunnen et tahaksin kuhugi ära
niisiis ma seisan keset tuiskavat õue
ja isegi ühtegi roosi pole panna mul põue
minevik meenub
olevik on pikk
tulevik on sootuks kaugel ja võimatu näib
ja meie -
oleme kui koit ja hämarik
üks tuleb, teine kaob
tulipunased mooniõied langevad
vihmavesi tõuseb lombist nagu Jeesus tõusis surnuist
mulluse aasta vahtralehed õhus mänglevad
ja hiir sügaval urus tunneb ära oma vihavaenlase hundi
sina saabud
õues on kuulda vaid öökulli huikeid
haavikuemanda hirm kõrgele taevasse taandub
ja tuul on puhunud laiali liivaluiteid
tulen mina
sina kaod
tärkab kirju lillede rida
ja õitseb kõrvits põlluvaos
mis siis kui ühendaksime oma jõud
taevast kaoks päikesesära
aga siiski valitseks põud
hommikul oleks igavene pimedus me tänaval
mõtlen jälle et kes oled sina
ja mida me teeme selles pöörases eluloos
tagasi minna on raske
tagasi minna on karm
minu mälestused kaovad kui kiuste
ja kui väikesteks ebaolulisteks
punktideks moonduvad
kastepiiskades võbelevad mälestused
nad peituvad roheliste kroonlehtede kardina taga
ja salamisi puhkevad õide
taaselustades ühe ainsa mineviku orhidee
oleks vaid mälestus sõnajalaõis
külastaksin teda kord aastas
heinakuu tulede ööl
ülejäänud ajaks kui muumia ta
kirstu sulguks
aga ikka salamisi mulle õlale koputab
ning taas upun mineviku merre
eelmine elu mind vees uputab
ujumisvõime haihtund on
see komme on minevikust
 |
| Siis kui maad ei katnud veel paks lumevaip |
Kommentaarid
Postita kommentaar