Kalleim vara

Kunagi ammu-ammu asus seitsme maa ja mere taga üks väike linnake. Selle linna nimi oli Roonie. Roonies elasid kaks peaaegu täiskasvanud õde, kes olid üksteise täielikud vastandid. Nad olid nagu must ja valge. Õdede mõttelaad erines teineteise omast täiesti. 

17-aastane Margote oli rahulik ja kannatlik tütarlaps, kes tegi kõike, mida tema papa-mamma soovisid. Tema vaba aega, nii vähe kui seda paraku oli, sisustas klaverimäng ja raamatute lugemine, eriti nautis ta armastusromaane. Iga kord kui ta mõne raamatu avas, tundis ta liigagi hästi, kuidas teosed ta endasse neelasid. Ta pea oli alati pilvedes ning neiu rändas fantaasiates. Margote jumaldas õnnelikke lõppe. 

Neiu kiharad olid kartulipruunid, mis olid pehmed kui suled, ning silmad šokolaadikarva. Iga inimene, kellega ta kasvõi kõigest ühe sõna vahetas, sai tema sooja pilgu osaliseks. Huuled nii õrnad ja hellad rääkisid alati mahedal toonil ja teisi kaitsvalt. Margote nahk oli tollele ajale kohaselt lumivalge. Vahel tundus, nagu poleks ta kuid päikese käes viibinud, ent tema põski kattis alati heleroosa loor. Noore naise kõnnak oli sirge ja elegante. Iga Margote samm oli läbi mõeldud.

Margote õde 15-aastane Rahel oli vaba hing ega hoolinud põrmugi teiste heakskiidust. Talle meeldis kõrgete puude otsas ronida ja poistega palli lüüa, ta tegi neile alati pähe. Rahel ei kavatsenudki patse punuda või valgele kangale lilli tikkida nagu teised temavanused tüdrukud. Tal olid alati olnud teised huvid, ent nende pärast oli tüdrukul vanematega palju õiendamist. Mamma-papa ei toetanud sugugi Raheli pööraseid ettevõtmisi. 

Raheli juuksed olid tumepunased ja lühikesed. Silmi kattis alati kas tumepruun või tuhmpunane lauvärv ja tihti olid silmade iirised etteheitvalt tema vanematele suunatud.  Teda ei huvitanud põrmugi, missuguse mulje ta endast oma kaaslastele jätab. 

Päike oli loojumas ja kuu valmistus oma kohta sisse võtma. Lossi akendest paistsid veel viimased päikesekiired, mille all tugitoolis Margote oma tikandit lõpetas. See oli aeg iseendale. Mamma-papa läksid parki kõndima, proovides niiviisi murepilvede eest pageda. Rahel oli samuti õues, aga tont teab, kus. Margote lootis, et õde end mõnda avantüüri pole mässinud.  

Margote kuulatas vaikust ja lasi nõelal edasi-tagasi käia. Kahjuks ei kestnud õnnis vaikus kuigi kaua. Uks paiskus hooga lahti. „Seda võiks lausa korrata! Armas õde, sul pole õrna aimugi, millest end ilma oled jätnud!” teatas näost õhetav Rahel uksest sisse astudes. Margote vastas tikandilt pilku tõstmata: „Üllata siis mind, kullakallis õde. Olen aga kindel, et ma sain suurema vaikuse osaliseks kui sina.” Rahel kirtsutas nina ja koondas oma pilgu Margote kätetööle: „Häh! Ikka sina ja su vaikus! Kuula nüüd tähelepanelikult, lõpuks ometi toimub selles linnas midagi põnevat!” Rahel rääkis nii kiiresti, et Margote vaevu temaga sammu pidas. 

 „Roonies toimub vibulaskevõistlus, juba ületuleval nädalal! Ja mis veel parem, auhinnaks on hobune, friisi tõugu hobune! Sellist masti tegelasi pole siin varem nähtud!” Rahel pidi oma tihkest monoloogist hinge tõmbama, toetades käe uksepiidale. Esimest korda tõstis Margote pilgu oma töölt ja vaatas Rahelit, nagu oleks too lõplikult aru kaotanud. „Ja sina tahad võistelda? Rahel, ole ometi mõistlik!” kutsus vanem õde nooremat korrale. „Miks mitte? Sa ju tead, kui võistlusjanuline ma olen! Saaksin igale meie linna härrasmehele korralikult pähe teha!” seletas Rahel oma õe hoiatavast toonist välja tegemata. Margote tõusis tugitoolilt ja astus oma õeraasu kõrvale. „Arvesta sellega, et mamma-papa ei lubaks seda iialgi! See pole endast lugupidavale noorele daamile kohane!” hoiatas ta, Margote hääletoon võttis juba kõrgemaid noote. „See on ju kõigest võistlus. Jumal, sa oled nii dramaatiline!” naeris Rahel laginal ja muigas õe ehmunud nägu nähes. 

Õe skandaalne käitumine oli Margote hüsteeriasse viinud ja viimane tundis, kuidas ta jalust nõrgaks muutub. Ta silmade eest läks mustaks, justkui oleks keegi tule kustutanud. Ta kaotas teadvuse ja langes üllatava graatsilisusega põrandale. Margote lamas vanal põrandal, silmad suletud, käed-jalad laiali, pilgus tühjus. 

Tüdrukute ema oli tuppa naasnud ja Margote kukkumist kuuldes ta lausa sööstis uksest sisse. Ema tundis, kuidas ta süda tütart nähes ühe löögi vahele jättis. Tema pähkelpruunid silmad vaatasid hirmunud pilguga oma maas lebavat tütart ja tema sinakaks tõmbunud huuli. „Rahel… mida sa oled teinud?” päris ema etteheitvalt ning kükitas Margote kõrvale. Ta libistas oma pikad kaamed sõrmed üle tütre kahvatu näolapi.  Rahel vaikis, ta alles seedis juhtunut. See kõik juhtus tema jaoks nii äkki. Alles ta naeris õe imelike etteheidete üle ja nüüd lamas too meelemärkuseta põrandal. „Sa ju tead, et su õde on nõrga tervisega. Sa ei tohi teda endast välja ajada, Margotel on kogu aeg hing niidiga kaelas,” jätkas ema Raheli manitsemist. Rahel oli endiselt vait kui haud. Ema sai aru, et Rahel on keele alla neelanud ja käskis tal isa kohale kutsuda. Rahel jooksis otsekohe uksest välja isa otsima. 

Ema aina silmitses oma väetit tütart ja tundis, kuidas jalutuskäigul haihtunud murepilved taas välja ilmuvad. Ema läikivmustad juuksed langesid Margote näole. Naine tõstis tütre pea oma rinnale ja tundis suurt tühjustunnet enda sees, teadmata, mida ette võtta.

Koridorist kostis raskeid jooksusamme, mis kuulusid mitmele jalapaarile.  Isa tormas otsemaid oma naise ja väeti tütre juurde. Tema järel saabus doktorihärra, kellel oli käes raske kulunud portfell ning seljas valkjas luitunud kittel. Oma pea pistis ukseavast sisse ka Rahel, silmad eemalolevad. „Rahel, palun mine oma tuppa. Me kutsume sind, kui Margoga kõik korda saab,” lausus isa mahedal toonil, ent tema hääles oli siiski kriiplik noot. 

Rahel sulges raske ukse ja kuulis veel läbi selle ema nuukseid ja isa lohutuvaid sõnu emale: „Ära nuta, Matilde. Temaga saab kõik korda.“ Veel oli kosta doktori sõnu: „Kardan, et tegu pole tavalise teadvuse kaotamisega, vaid mõne kindla terviserikkega. Julgen väita, et…” rohkem Rahel teda ei kuulanud. Ta jooksis nii kiiresti, kui jalad võtsid, lossist välja. Õues laius sume öö, tähti polnud näha ja vihma kallas kui oavarrest. Rahel ei teinud sellest numbrit ning andis jalgadele valu. Ta ei teadnud, kuhu ta jookseb.. Ta lihtsalt tundis, et pidi kuhugi kaugele ära saama, kasvõi metsapervele. 

Vihm muutis ta pika kleidi raskeks ja ette jäävaks, ent see ei heidutanud teda. Rahel rühkis läbi paksu vihma edasi. 

Neiu jõudis välja jõe äärde, mis oli pilgeni sillerdavat vett täis. Jõe kaldal seisis suur ja kõrge juudapuu, mille oli siia istutanud Margote ja Raheli vanavanaema. Juudapuu tüvi oli nii lai, et seal sees oleks keegi elada saanud. 

Rahel oli pikast jooksust nõrkemas, seega toetus ta puu krobelise tüve najale. Ta tundis oma pea kohal kõrguvate juudapuu õite lõhna, mis oli talle nagu lohutuseks. Järsku ilmus puu tagant välja väike haldjas, kes meenutas kangesti tüdrukute vanavanaema noorena. Tema juuksed olid kuldkollased, silmad pähklipruunid nagu emal Matildel. 

Rahel vaatas jahmunult enda ees lendlevat piigat, kes tantsis koos vihmapiiskadega sel pimedal ööl. Tillukese haldjapreili suust kostsid heliseval häälel sõnad: „Mis sa siin nukrutsed? Vaata, kui ilus ja ainulaadne tänane öö on!” See lõi Raheli hetkeks tummaks, kuid uudishimu sai temast võitu ning ta päris haldjalt tema kohta aru. „Ma olen ju sinu kadunud vanavanaema Agathe, aga nüüd, pärast surma, võiks öelda, et ma olen sinu ja su õe kaitseingel!” siristas too vastuseks, tillukesel näol lai naeratus. „Ma pesitsen selles juudapuus. Küll see on suureks kasvanud! Alles see oli pöidlapikkune!” haldjapreili jätkas vadistamist ja muljetamist. 

„Kas te teate, mis Margotega juhtus?” uuris Rahel vaikselt, arvates et nende jutuajamine võtab uue ja tulisema pöörde. „Muidugi. Mis kaitseingel ma muidu oleksin? Rahel, su õega saab kõik korda. Sa rabasid ta lihtsalt oma jutuga jalust, sõna otseses mõttes,” seletas piiga, nagu see oleks kõige tavalisem nähtus üldse. „Aga doktor…,” tahtis Rahel jätkata, kui haldjas Agathe ta poolelt sõnalt katkestas: „Tüdruk elab kaua ja õnnelikult, kui temaga on tema kalleim vara.” Need sõnad lõpuni lausunud, kadus haldjas tagasi puuõõnsusesse. 

Rahel seisis üksinda keset märga muru, arutledes iseendaga väikese neiu sõnade üle. Mis võis olla Margote kalleim vara, juurdles ta pingsalt. Lootes, et ehk haldjas end veel ilmutab, seisis ta seal teab kui kaua. Alles siis, kui öös võttis maad süsimust pimedus, otsustas ta kodu poole liikuma hakata.

Metsatee koju aina kulges ja kulges, alles nüüd taipas tüdruk, kui kaugele ta oli tulnud. Iga puu tilkus vihmaveest, mis jättis mulje, nagu oleksid jääpurikad just sulanud. Rahel aga õieti ei märganudki seda. Ta aina mõtiskles, mis võiks olla tema õe kalleim vara. Raamatud või käsitöö vaevalt, arvas Rahel. 

Lõpuks oli Rahel lossi jõudnud ning uitas oma tuba otsides ringi. Ta möödus Margote magamistoast ja nähes, et toauks on paokil, astus ta sisse. Õde magas rahulikult, pea padjal ja juukseid igasse ilmakaarde looklemas. Rahel paitas kergelt oma õe pead ja tegi talle õrna, vaevu tuntava kallistuse. Margote suunurgad tõusid, tundes õe hella puudutust. 

Rahel tõusis voodilt ja rahunes veidi, nähes, et õega pole midagi kohutavat juhtunud. Ta seadis sammud oma toakese poole, ent sinna sisse astudes vaatas talle vastu ema mures ja ärritunud pilk. „Kus kohas sa ometi kondasid? Ja miks sul ainult aluskleit seljas on?” nõudis ema otsekohe, enne kui Rahel veel õieti toaski oli. „Ma kõigest jalutasin veidi ja kleidi võtsin ma alles sees seljast,” vassis Rahel, et ema maha rahuneks. „Kuidas Margo enesetunne on?” küsis ta ettevaatlikult. „Pole eriti kiita. Ta vererõhk langes, lisaks oli ta muidugi väga ehmatanud, arvestades, mis uudisega sa talle kaela sadasid. Tuba oli väga umbne ja ta polnud terve päev midagi mekkinud ka,” seletas ema ja lahkus peagi, soovimata head ööd. 

Rahel vähkres voodis, sest uni ei tahtnud teda kuidagi oma embusesse võtta. Talle meenusid jälle haldja sõnad ning ta manas oma silmade ette magava õe naeratuse, üritades pilti kokku panna. 

Kui Rahel lõpuks uinus, tänas ta hommikul õnne, et öö möödus ilma õudusunenägudeta. Ta sammus elutuppa ja nägi oma õde seal klaverit mängimas. Rahel aina vaatas, kuidas näost valge õde sõrmi üle klaveriklahvide libistas. Klaverimäng näis tema käes nii lihtne ja lõbus. Rahelile on alati meeldinud oma õde mängimas kuulata, see rahulolu ja lihtsate asjade tähtsus, mis temast välja õhkus, oli imetlusväärne. 

Lugu, mida õde täna mängis, oli Rahelile tundmatu, ent nagu iga palaga, mida Margote mängis, sai see kohe Raheli lemmikuks. 

Margote tundis õe kohalolu ja katkestas mängu. Ta pööras oma pea õe poole, nii et tema täiuslik lõuajoon välja paistis. „Tere hommikust, Rahel. Kuidas sul öö möödus?” küsis Margote magusalt, nagu oleks see öö olnud sama, mis iga teine. „Ma ei saanud peaaegu silmatäitki magada. Mure sinu pärast oli nii suur,” vastas õeke tõetruult. Margote näol laius naeratus ja tema silmad olid lahked. Rahel suutis vastata vaid väikese naeruvinega. 

Margote tõusis toolilt ja marssis aeglasel sammul õe juurde. Rahel ei mõistnud toimuvat ja tema hinge näris kahtlus. „Tunned end juba paremini?” uuris Rahel, lootes saada selgust. „Tunnen küll. Kujutad ette, mida ma unes nägin?” rääkis Margote lummatult. Rahel oli sellisest teema vahetusest üllatunud ja jõllitas õde suurte silmadega. „No kui sa ei küsi, räägin ma ise. Unenäos ilmutas mulle end meie vanavanaema Agathe, mäletad teda? Ainult üks asi oli veider, ta nägi välja nagu väike haldjas, kujutad ette? Aga ega tema välimus pole praegu oluline. Agathe lausus tõsise näoga mulle, et ma elan kaua ja õnnelikult, kui minuga on mu kalleim vara.” Margote muheles ning tema silmis oli naeruhelk. 

Rahel ei uskunud oma kõrvu, kui kuulis õe unenäost. Ta ei osanud midagi kosta ja ootas, et õde jätkaks. Margote sai aru, et Rahel ikka veel ei taipa ning pahvatas välja: „Sina, kallis õde, oledki mu kalleim vara! Vahet pole, kui erineval arvamusel me maailmast oleme. Ühendades jõud, ei saa meiega midagi juhtuda.” Ka Rahelile jõudis kõik lõpuks pärale ja ta haaras õe oma siidiste käte vahele. Margote surus samuti õe enda südame vastu, ent nõtkelt nagu talle omane. „Eks aeg anna arutust,” sosistas Rahel, aga nii vaikselt, et ega Margote teda kuulnud. 

Sellest päevast peale õppisid õed üksteist toetama ja kaitsma ning vanavanaema Agathe nõuanded olid au sees ja kulusid marjaks ära.

Ps. Ka see muinasjutt pälvis 2023. aastal Sten Roosi muinasjutuvõistlusel eriauhinna.