Musta kassi silmade läbi
Elas kord üks naine. See naine oli ilus, aga väga kuri. Ta juuksed olid õlgadeni mustad kui muld. Silmad olid nagu kassil – kui talle otsa vaadata, tõusid ihukarvad püsti. Ta oli pikk ja peenike ning vägagi kütkestav ja veetlev. Tema ilule vaatamata hoiti temast eemale. Naise käitumine oli külm ja kalk, ta oli terava keelega ja mõjus seetõttu eemaletõukavalt. Kõik kas kartsid või imetlesid teda. Keegi ei teadnud, miks ta nii käitus, vaevalt teadis ta seda isegi.
See juhtus varahommikul, kui naise jäik karakter murdus. Äratuskell helises seitse hommikul. Ta oli juba ammu üleval ning istus voodiserval, seljas must sametine hommikumantel. Käes hoidis ta kuuma kruusi kohviga, mida ta aeg-ajalt rüüpas. Pea oli laiali otsas, ta ei peatunud ühelgi mõttel kaua.
Järsku helises uksekell, mis naise mõtetest äratas. Ta ohkas tüdinult, kuid astus siiski voodist välja. Kohe, kui ta ukse oli avanud, kahetses ta oma otsust. Seal taga seisis üks kentsaka välimusega poiss. Sel poisil oli kollane nokkmüts, mis oli tagurpidi peas. Jalas olid mustad lühikesed püksid ning vanad kulunud tennised, kuigi oli südatalv. Seljas kandis ta pruuni puusadeni nahktagi. Sinised silmad olid sügavad ja heatahtlikud. Naine vaatas poisile ülalt alla. Nende pilgud kohtusid, naise rohekad kassisilmad põrnitsesid otse poisi sügavatesse südamlikesse silmadesse. Kui tavaliselt pöörasid inimesed naise pilku nähes kohkunult pea ära, siis poiss vaatas naise silmi lummatult. Naine oli sellisest reaktsioonist natuke üllatunud, olles harjunud, et kõik teda kartsid.
Lõpuks libistas poiss sõnad üle huulte: „Tere!”
Naine turtsatas: „Tere-tere!”
„Kutsute ehk sisse?” küsis poiss viisakalt, naise ärritust eirates. „No eks te siis tulge,” naeratas naine kahjurõõmsalt, „kui julgete.” Poiss astus naise ähvardust eirates tuppa ning võttis oma kulunud tennised jalast.
„Teate, mul on teile üks küsimus,” poiss tegi pausi ja silmitses naise nägu tähelepanelikult. Ta vaatas naisi pikki ripsmeid, kõrgeid põsesarnu, roosasid huuli ja aina jõllitas naise kassisilmi, ta ei suutnud neilt pilku pöörata.
Naine ootas, et poiss jätkaks. Tal polnud tuju nii vara hommikul äraarvamismänge mängida. Nagu oleks poiss naise mõtteid kuulnud, küsis ta: „Ega te pole siin kandis minu kassi näinud? Ta läks kaduma.” Esimest korda võis märgata poisi silmas killukest kurbust. Seda kuuldes naine ebales ja tõmbas otsustusvõimetult käega läbi oma kohevate juuste. Ta vaikis. Naise kurk oli järsku kuiv ja valus, ta ei suutnud poisile vastust anda.
Lõpuks oli poiss juba mures, et ehk on naine kõnevõime kaotanud. Naine üritas mitte kahtlust äratada ja paiskas välja esimesed sõnad, mis talle pähe tulid: „Vaadake, noormees! Mul on oma ajaga paremat teha, kui hulkuvaid kasse jälitada.” Naise toon oli teeseldult sapine, mis poisi hetkeks pahviks lõi. Ta kogus end kiiresti ja jätkas: „Ma nii lootsin,” ohkas ta raskelt ja tundis, nagu raske kivi oleks ta südamele langenud. Naine märkas poisi tujulangust ja proovis end kokku võtta: „Milline teie kass õigupoolest välja nägi?” uuris naine jutujätkuks, et poisi tähelepanu hajutada. „Ta silmad… need on rohukarva, nii sügavad, et neisse võiks lausa uppuda, umbes nagu teil,” rääkis poiss. Naine pööras süütundest pilgu kõrvale. Miks ta end süüdi tundis, seda ta ei teadnud. „Jätkake,” lausus naine oma süütundesse uppudes. „Tal on must läikiv karv. Sama must nagu eebenipuul,” poiss oli oma juttu nii süvenenud, et ei märganudki, kuidas naine sellele kõigele reageeris. Naine suunas pilgu peeglisse, vaadates enda rohelistesse kassisilmadesse ja uurides pingsalt oma musti juukseid. Ta võpatas, kui nägi enda lõõmavat pilku.
„Mida te selles kassis leidsite? Ta on ju kõigest… kass,” uuris naine. Miks ta seda küsis, ei teadnud ta isegi. „Vaadake, ta oli palju targem, kui teised kassid. Tõsi, ta võis olla kurjem ja tujukam, ent temas oli see miski, mida teistes kassides polnud. See vastupidavus ja salapärasus – ma pole midagi sellist ühegi inimeses näinud, teie muidugi välja arvatud,” oli poiss oma jutuga sõiduvees. Ta isegi ei hakanud juurdlema, mis võis naises tema kassi vastu nii suurt huvi äratada. Naine ei tundnud end ära. Poisi sõnad keerlesid aina ta peas, paisates segadust.
Korraga läbis ta pead valusähvatus. Ühtäkki ilmusid naise meeltesse mälestused, mis polekski nagu olnud tema omad, vaid kellegi teise. Ometi nägi ta neid läbi oma silmade. Mälestustes nägi ta seda sama poissi, ainult et nad olid järve ääres, istusid pargis, poiss lehitses raamatut ja naine soojendas end kuuma päikese käes. Järgmisel hetkel nägi ta end metsas ringi jooksmas, käpad välkumas. Seda pilti nähes sai naisele hetkega kõik selgeks. Tema oligi see kass.
Järsku olid naisel kõik meeled valla ja talle ei läinud korda, mis edasi saab. Tema silmad olid avanenud nagu raskest talveunest tärganud lilled kevadel. Üle pika aja teadis ta taas, kes ta on, kuigi tal polnud aimugi, kuidas ta selline on.
Poiss oli samal ajal täielikus teadmatuses, ta pidas endaga monoloogi. Tal polnud naise avastustest aimugi ja ilmselt ei saagi olema, sest naine polnud kindel, kas ta üldse tahab olla taas kass, kuna värske piima joomine ja kõrgete puude otsas turnimine teda ju ei tõmmanud.
Talle meeldis olla naine, mitte kass, kes end oma sooja keelega lakub. Parem olla vaba inimene kui kellegi omand. Niisiis otsustas naine selle enda teada jätta. Küll poiss varjupaigast uue kassi leiab, arvas ta.
Poiss seisis endiselt keset tuba ja ootas naiselt vastust. Naisel polnud paraku aimugi, mida poiss oli vahepeal rääkinud. „Mida te ütlesitegi?” küsis naine, proovides poisile muljet jätta, nagu ei oleks tema jutt kõrvust mööda läinud. „Ma ütlesin, et kui te tõesti ei tea minu kassist midagi, hakkaksin ma minema,” lausus poiss lõpetuseks, olles endiselt oma kassi kadumisest löödud. Naisest käis aga samal ajal läbi väga vabastav tunne. Ta tundis, kuidas kogu raskus on ta õlgadelt maha langenud. Naine vastas nii viisakalt kui suutis: „Ma loodan väga, et leiate oma kassi üles. Oli tore vestelda.” Poiss noogutas korra ja heitis veel viimase pilgu naise silmadele, mis talle endiselt nii tuttavad näisid.
Poiss astus uksest välja ja kuulis, kuidas tema selja taga raske uks kolksatusega sulgus. Ta seadis sammud kodu poole. Tema meel oli must ja ta tundis mitmepäevasest kassi otsimisest suurt väsimust. Poisi sees möllas torm ja ta tundis, kuidas ta iga tunniga oma kassist rohkem puudust tunneb.
Et end veidigi lohutada, tahtis ta luuletuse oma kassist välja võtta. Poiss oli selle luuletuse üdini oma lemmikule pühendanud. Nendel ridadel oli kirjas kõik, mis talle oma kassi juures meeldis, alustades tema rohelistest silmadest ja lõpetades tema meelisroaga.
Enda õnnetuseks märkas poiss, et see luuletus ei seisnud enam tema püksitaskus. Ta sai aru, et oli selle ära kaotanud. Ilmselt jätsin luuletuse selle kentsaka naise juurde, mõtles poiss ja muigas, kui naise peale mõtles. Ta oleks võinud vanduda, et see naine oli eelmises elus kass.
Poiss tahtis küll kangesti luuletust taas oma sõrmede vahel tunda, ent uni tungis talle aina rohkem silma. Ta jätkas oma teekonda kodu poole, sisendades endale, et hommik on õhtust targem.
Poiss oli umbes poolel teel, kui ta kuulis enda taga kummalist sahinat. Kellegi käpad puutusid maad ja oli kuulda vaikset, ent siiski kuuldavat nurrumist. Poiss pööras ehmatuses pead ja nägi, kuidas läikivmust kass, kel olid rohekarva silmad, sammus nagu kuningas mööda valget lund.
Seda naist ei kohanud poiss enam kunagi.
Kommentaarid
Postita kommentaar