Nad jäid mulle meelde...

Ma olen rännanud palju…raamatutes. Olen õppinud 80ndate koolis koos rangete õpetajatega. Lobisenud 19. sajandil ja joonud teed peenete seltsidaamidega. Käinud taastusravikeskuses heroiini- ja kokaiinisõltuvust ravimas. Kuulanud Berti muresid ja näinud teda armumas. Vaadanud Jane Eyre’i üles kasvamas. Märganud Heathcliffi hirmu, kui Cathy ta akna taha ilmus. Kuulanud Bella suuri tundeavaldusi Edwardile. Näinud Eestit pärast Teist Maailmasõda 5-aastase lapse pilgu läbi. Jah, ma olen rännanud palju ning mul on tekkinud aja jooksul mõned lemmikud, alustades Lottie Brooksist ja lõpetades Lexi Volkoviga. 

Üks tüdruk, keda ma väga imetlesin ja kellega sooviksin pisut sarnaneda, on Bella Swan ,,Videviku” saagast. Ta oli 17-aastane tüdruk, kes kolis oma ema juurest isa poole vihmasesse ja niiskesse väikelinna Forksi. Ta oli vaikne, lahke, hoidis ja seadis teisi endast ettepoole, ei pidutsenud, oli julge, taibukas ja kena. See, kuidas ta Edwardit armastas, hoolimata sellest, kes ta oli, näib nii romantilise kui ka absurdsena. Edward oli Bella vampiirist koolivend, kellesse Bella kõrvuni armunud oli. Sooviksin, et ka minul oleks tulevikus julgust armastada nagu tema. Bella oli ka väga tark, ta luges palju. Ta oli lugenud läbi kõik Jane Austeni teosed ja avastanud Bronte õdede kirjutatud raamatuid. Ka mulle lähevad korda Jane Austeni teosed. Mulle meeldis tema juures ka see - kuigi võib-olla ei peaks -, et ta jäi igas olukorras vankumatult rahulikuks, isegi siis kui ta oleks pidanud põgenema. Võib vist isegi öelda, et Bella oli hulljulge. Kui nüüd mainida Bella halbu omadusi, siis neid tal minu silmis pole. Ta oli küll kohmakas ja komistas alailma oma enese jalgade otsa, ent seda talle küll pahaks panna ei saa. Väike osa minust on alati Bella juures. 

Raamatust ,,Puhtaks” jäi mulle vägagi värvikalt meelde Lexi Volkov, kes oli täielik Bella Swani vastand. Lexi pidutses alalõpmata, tarvitas erinevaid narkootikume, jõi, suitsetas, jättis kooli pooleli ning elas oma rikka isa raha eest. Lexi kõneviis oli ropp, ta oli nahaalne ning lootusetu sõltlane, ent nagu sõltlased ikka ütlevad - neil pole mingit probleemi, ja kui nad tahavad tarvitamise lõpetada, siis nad seda ka saavad. Ega tema puhtaks saamisele ei aidanud kaasa ka tema poiss-sõber, kes tarvitas samuti uimasteid. Lõpuks, kui Lexi oli omadega päris sügaval augus, otsustas tema vend ohjad enda kätte haarata ja viis Lexi võõrutusravile. Arstikabinetis Lexi märatses ja karjus, anus oma venda, et too ta sealt ära viiks, ent vend jäi endale kindlaks, Lexi pidi sinna jääma. See võttis küll aega, aga Lexi leppis ajapikku toimuvaga, leidis endale võõrutuskliinikust sõpru, käis teraapias ja tegeles ratsutamisega. Ta organism puhastus ja kui möödus kaks kuud, sai ta lõpuks tagasi koju minna. Paraku ta libastus taas, naastes oma vanasse sõpruskonda. Mis mind aga kõige rohkem hämmastas oli see, et nüüd ta otsis ise abi ning läks tagasi võõrutuskliinikusse. Ta pingutas kõvasti, võttes seekord asja tõsisemalt ja andis endast kõik. 

Lexi oskas väga kenasti ennast kirjalikult väljendada oma räpasele suuvärgile vaatamata. Ta hakkas taas kirjutama ja see puhus talle uuesti elu sisse. Kui programm lõpule jõudis, oli Lexi endas kindel, et ta saab hakkama, ja saigi. Ta läks kolledžisse kirjandust õppima. Ta ei andnud alla, kuigi vahepeal oli palju tagasilööke. Lexi oli sitke ja ta rabeles oma pahedest välja. Ka mina sooviksin olla nii järjepidev kui tema. Ta võitleb oma nõrkustega, jääb küll vahepeal alla, kuid lõpuks tuleb siiski võitjaks. 

Lexi on realistlik, tõeline näide päriselust. Ta pole andestav ega rahumeelne tütarlaps. Ei, ta on päris, isegi kui me seda endale tunnistada ei taha. See on ka üks oluline põhjus, miks Lexi mind niivõrd palju kõnetab. Ta tõestab, et mitte keegi meist pole ideaalne ja meil kõigil on oma vead - keegi pole üdini hea, ent pole ka üdini halb. 

Neid kahte suudab tasakaalustada vist ainult 19. sajandist pärit Elizabeth Bennet teosest ,,Uhkus ja eelarvamus”. Ta on mingil seletamatul põhjusel mu hinge jäänud ja ma pole suutnud temast lõplikult lahti lasta. Kui peaksin teda kahe sõnaga kirjeldama, siis ütleksin, et ta on jäärapäine ja ülevoolav. Ta on oma viiest õest kõige arukam ja ilu poolest teisel kohal, ent ilu on siiski vaataja silmades. Tal oli härra Darcyga vihkamis- ja armastamissuhe, mis kulges konarlikult, kuid viis nad siiski abieluni. Elizabeth jäi oma põhimõtetele kindlaks. Ma hindan tema juures seda, et ta ei andnud Darcyle kohe oma jah-sõna, nagu tema õed oleksid teinud. Ta tahtis teada, kes see Darcy täpselt on ja kas ta on ka päriselt nii uhke ja ebameeldiv kui ta näida võis, sest lõppude lõpuks ei arvanud ka Darcy Elizabethist esimesel silmapilgul suurt midagi. Nendevaheline äratundmine tuli ajapikku. 

Elizabeth oli konkreetne ja aus, avaldas oma mõtteid ja tõestas oma seisukohti. Ka tema oli julge, ent tema julgus erines Bella omast. Kui Bella oli tagasihoidlikum, siis Elizabeth oli valjuhäälsem ja värvikam, kuid suutis jääda alati viisakaks ja sallivaks. Oleksin õnnega koos, kui suudaksin ka nii enda eest seista nagu tema ja jääda sümpaatseks.

Need kolm tegelast on täiesti erinevad, kuid nad kõik jäid mulle meelde, Nad kõik olid omal moel julged ja inspireerivad. Kõik nad võitlesid oma eesmärkide ja unistuste nimel ega andnud alla, ning nagu näha, see kandis vilja. Kes meist seda ei sooviks…