Ajatud otsingud

Kõndisin Rakvere tänavatel. Linnas oli vaikne ja rahulik, ühtki jalakäijat polnud näha, kuigi oli reede õhtu. Need üks ja pool kilomeetrit tundusid väga pikad. Arvasin isegi, nii irooniline kui see ka ei tundu, et olin suutnud Rakveres ära eksida. Aga ei, juba varsti tervitas mind pealtnäha suur mõisahoone, mille ees seisid kaduvikumehed. Teadsin, et olin jõudnud õigesse kohta – Rakvere teatrisse.

Sisse astudes tervitas mind vaba ja kerge teatri idüll. Inimesed einestasid sädistades kohvikus ning ootasid pikisilmi etenduse algust. Üks kohvitajatest oli näitleja Tiina Mälberg, kes vestis targal ilmel juttu oma sõbrannaga. Piidlesin neid salamisi. Fuajees oli kaks virna Sirbi ajalehti ja paar vanemat daami kontrollisid teatrikülastajate pileteid. Enne tüki algust sai vaadata ka väikest kunstinäitust, mis sisustas ideaalselt viimased minutid.

Käisin vaatamas aegumatut Vene klassikat – A. Tšehhovi ,,Onu Vanjat”, mille lavastaja on Elli Neuhaus, kes on lavale seadnud ka palju teisi Vene dramaturgide tükke, näiteks Ostrovski ,,Süüta süüdlased” ja Gorki ,,Vassa Železnova”. 2022. aastast lööb Neuhaus ,,Onu Vanjas” kaasa ka näitlejana Maria Vassiljevna rollis. 

Etenduse kunstnik on Irina Marjapuu, kes on valinud näitlejatele selga ajastutruud slaavilikud kostüümid. Riiete tõepärasus ja välimus lavastustes on minu jaoks eriti oluline. Mõned kostüümikunstnikud armastavad riietusega näidata tänapäevase ja toonase elu vahel olevaid sarnasusi ja paralleele ning panevad näitlejatele selga praegusaegsed riided. Inimesed aga mõistavad ise, et olenemata ajastust ja eluolust on mured ja eluheitlused ikka samad, need korduvad ajas. Seda pole vaja rõivastega rõhutada. Kui näitlejad kannaks ,,valesid” riideid, rikuks see kogu tšehhovliku idülli. Samuti oli Marjapuul hästi planeeritud lavakujundus, kus taustaks olid kased ja laual seisis samovar.

Etenduses löövad kaasa Rakvere teatri näitlejad Jaune Kimmel (Sonja), Velvo Väli (Mihhail Lvovitš Astrov), Ülle Lichtfeldt (Jelena Andrejevna), Peeter  Raudsepp (Aleksander Vladimirovitš) ja Helgi Annast (Marina). Helgi Annast mängis ,,Onu Vanjas” ka 1979. aastal, kui seda lavastas Natalja Petrova, ent siis kehastas ta Sonjat. Külalisena Vanemuise teatrist mängib peaosa Ivan Petrovits Voinitskit (onu Vanjat) Hannes Kaljujärv. 

Lugu keerleb Tšehhovile omaselt tähtsusetus Vene provintsis, kus väike seltskond inimesi elab koos ühes mõisas ja tunneb, kuidas nende elu parimad aastad on mööda läinud ilma midagi saavutamata ning et elu on neile vastikuks ja ootamatult labaseks muutunud. Seda ei pelga nad üksteisele ka välja öelda. 

Onu Vanjat ja tema kadunud õe tütar Sonjat külastasid mõisas Sonja vana hädise tervisega professorist isa Aleksander ja tema uus noor naine Jelena. Professori ja tolle abikaasa ettearvamatu saabumine lööb mõisas kõik segi: teenijate töö mõisa heaks lakkab ning nad hakkavad teenima äsja saabunud külalisi. Professor, keda Vanja kohe üldse ei salli, kaebleb pidevalt oma haiguste üle ja veedab ööd tühja tööd tehes. ,,25 aastat kirjutab sellest, mida targad juba ammu teavad ja mis lolle ei huvita. Tähendab, 25 aastat tallab tühja tuult,” jagas onu Vanja kord klaasi kummutades oma kibedaid mõtteid Mihhailiga. 

Onu Vanjat vaevasid tema raisatud aastad – tal ei olnud ei naist ega lapsi. Ta ei sallinud argipäeva, mis sisaldas aina ebameeldivusi ja nägelusi. Natuke armukade oli ta ka professori peale. Olenemata kõrgest vanusest ja haigustest oli tollel nii truu ja armastav, justkui romaanist välja hüpanud piltilus naine. Vanja proovis Jelenale märku anda oma leegitsevast ja keevalisest armastusest, ent naine tõukas ta eemale, uskudes, et mees armastab teda lihtsalt kui iluasja.

,,Mina olen tüütu, episoodiline olend, nii muusikas kui mehe kodus, kõigis romaanides ja kui asjasse süveneda, Sonja, siis ei ole mul õnne selles maailmas,” avaldas Sonjale tema võõrasema Jelena. Kuigi algul armastas Jelena oma meest tõeliselt, oli selgesti märgatav tema tüdimus ja kurnatus, mida mehe juuresolek temas tekitas. Kui ei väljendanud rahulolematust tema sõnad, väljendas seda kehakeel.

 Jelena oli peenetundeline ja empaatiline ning vaidlemata kütkestav ja veetlev. Tema ilu ulatus ka sissepoole, kuigi ise ta seda ei tunnistanud. Ta otsis lepitust Sonjalt ning kuna too oli kõrvuni armunud arsti ja metsapatriooti Mihhaili, soovis Jelena talle õnne ja rõõmu, nähes kui õnnelik oli Sonja, seda rohkem mõistis ta oma õnnetust. ,,Ma olen nii õnnelik,” juubeldas Sonja ja keerutas end mööda lava ringi. ,,Ma olen nii õnnetu,” ütles Jelena endale raskelt ja  poolvaljult. 

Jaune Kimmel kehastas Sonjat väga usutavalt. Sonjat valdasid väga erinevad meeleolud, ühel hetkel oli teda haaranud eufooria Mihhailist, teine kord laastas neiu end mõttega, kui inetu ta on ja et Mihhail ei märka teda iialgi. Samuti oli Kimmel veenvalt lahendanud stseenid, mil Sonjal polnud ühtki repliiki, vaid ta kuulas teisi vaikides. Näiteks kui kogu mõisarahvas hirmuga professori tulevikuplaane kuulas, istus Sonja kramplikult käed süles ning vaatas pingsalt pead pööramata enda ette. Ta suutis väljendada oma emotsioone ilma ühtegi sõna lausumata. Mõnes stseenis saatis ta aga teistele tähendusrikkaid või üllatunud pilke. 

Kui kõrvutada kaht Neuhausi lavastust ,,Onu Vanjat” ja ,,Süüta süüdlaseid”, siis neis mõlemas oli üks ootamatu tantsustseen. ,,Süüta süüdlastes” lõid ülevoolavalt tantsu Tarvo Sõmer ja Imre Õunapuu, ,,Onu Vanjas” tegid paar kirglikku tantsusammu Ülle Lichtfeldt ja Jaune Kimmel. Näis, nagu tantsiksid tegelased end eemale argielust ja usuksid hoogsalt keereldes, et kõik on alles ees. ,,Süüta süüdlased” oli küll melodramaatilisem ja võib-olla läks Ostrovski antud sõnum selle lavastusega pisut kaduma, sest nii mõnigi näitleja oleks võinud käsitleda oma rolli pehmemalt. Kogu lugu keerles tegelikult ju ühe poja ja ema taaskohtumise ümber. Leian, et selles näidendis oli ülekaalus viha ja agressiivsus ning see, millele Ostrovski tegelikult viidanud oli – usk ja lootus –, jäid liiga varju. ,,Onu Vanja” oli aga vägagi tšehhovliku atmosfääriga ning eri meeleolude väljendamisel valitses tasakaal. Rütmid vaheldusid sujuvalt ning peletasid eemale igavuse ja üksluisuse. 

 Ülle Lichtfeldtil oli ka ,,Süüta süüdlaste”  tükis ilu ja headuse võrdkuju roll. Ta oli kuulus ja palavalt armastatud näitlejanna Jelena Krutšinina. Tema näitlemine mõlemas lavastuses oli väga veenev, ent siiski ,,Süüta süüdlaste” pidevad tundelõõmad ja emotsioonide puhangud oli liig, mis paratamatult tekitas veidi võltsi tunde. 

Kui vaadelda Krutšinina ja Andrejevna pealtnäha isegi sarnaseid ning ühe joonega natuure, oli Lichtfeldt neist mõlemast täiesti omasuguse isiksuse vorminud. Jelenad erinesid üksteisest nii kehahoiaku kui ka suhtlemisviisi poolest. ,,Onu Vanja” Jelena suutis end paremini kehtestada, kuid sellest olenemata õhkus temast teadmatust ja ebakindlustunnet tuleviku suhtes. ,,Süüta süüdlaste” Jelena oli naiivsem, kuigi ta oli vanem kui Jelena Andrejevna. Samuti oli  Krutšinina minevik tumedam ja raskem, mille tõttu võiks arvata, et see oli temasse ettevaatust ja kartlikkust süstinud. Kui aga Jelena Krutšinina leiab õnneliku lõpu ja tema headus on ära tasunud, siis Andrejevna jääb igaveseks pimeduses kompama ja ekslema. 

,,Onu Vanjas” oli ka huvitavaid muusikasaateid ja Vanja haaras isegi revolvri järele. ,,Missugune narri temp, kaks korda tulistada ja mitte kordagi tabada. Seda ma ei andesta endale ilmaski,” lausus Vanja kahetsevalt ja tüdinult. Jäägu see praegu saladuseks, kas Vanja tahtis teha otsa peale endale või oli tal sihikul hoopis keegi teine. 

Hannes Kaljujärve kehastatud Vanja oli üpris omapärane, sest Tšehhovi ettekirjutuste järgi oli ta nõrk ja kõhetu mees. Kaljujärv tekitas Vanjast palju tugevama ja sitkema ning mehisema ettekujutuse. Tal oli ka hea keemia Rakvere Teatri näitlejatega. Ta sobis nendega ega mõjunud võõrkehana, laval valitses harmoonia. Jäi mulje, et nad on lähedased ka päriselus, neid sidus midagi enamat kui kõigest ühine etendus ja lavapõrand.

Taaskord näitas see Tšehhovi näidend elu paratamatust. Olenemata mõõnadest ja elu üksluisusest, tuleb küll vaadata tulevikku ning meenutada minevikku, ent siiski elada ja vaeva näha rohkem oleviku nimel.

Kui Vanja etenduse lõpus taas Sonjale elu üle kurtis, vastas too talle: ,,Mis parata!  Edasi tuleb elada. Edasi peab elama!”