,,Tütarlaps pärlkõrvarõngaga"
See veider äratundmine toimus eelmisel sügisel, kui lehed puudel olid võtnud kõige erksama oranži tooni ja vesi lompides oli veel soe. Minu elu oli vajunud tüüpilise halli argipäeva rütmi, mil õppisin ja tuupisin kui orav rattas. Kool ja trenn röövis kogu aja, nii et silme eest kadusid sügisevärvid ning ainulaadsed kastepiisad, mis tervitasid mind salamahti roheliselt murult. Kogu sügise omapära ja ilu jäi mulle märkamatuks – nii kuldpruunid kastanid kui ka veepärlites sätendavad astrid. Olin seadnud endale väga palju kasutuid ja täitmatuid eesmärke, mis tol hetkel tundusid olulised ning püsivad, ent tegelikult olid need hävitavad.
Ühel jahedal päeval jäi aga sügis mulle silma, võtsin teda kui omamoodi isiksust, mitte nagu talve, kevade ja suve tühist väikevenda. Minu silmade ette kerkisid soojad värvid ja sügavad tundmused. See oli maaliline, palju lihtsam oleks seda selgitada pintslite ja õlivärvidega kui sõnadega. See ,,ärkamine” ei toimunud üleöö, vaid tasapisi. Selle hoog aga aina kiirenes, kuni spidomeeter viskas ette numbri 100. Jõudsin tunda ja märgata selle ajaga väga palju.
Kõik minu ümber ja minu sees muutus, vaatasin kõike hoopis teise nurga alt ja märkasin väikeseid asju – kuidas mõni hiline liblikas veel eksinult närtsinud lilleõie kohal tiirutas või kuidas taevas hommikuti värvid kokku sulasid ja omamoodi kunstiteose lõid. Mulle meeldis vaadata nende tillukeste detailide arengut ajas ning jälgida, kuhu see eksinud liblikas välja jõuab või kuhu kaovad hommikuse taeva värvid, kui saabub päike. See oli omamoodi mõistatus, mida mulle mõttes lahti harutada meeldis.
Minu suurimaks abiliseks sel teel olid paber ja pliiats, mis õpetasid mulle väikeste asjade tähtsust ja olulisust. Ma hakkasin joonistama. See oli uus rada, millele astusin, ja hoopis teine maailm, kuhu sattusin. Joonistamine näitas mulle, kui oluline on tegelikult üks tilluke detail ja kui palju see suurt pilti mõjutab. Kui kasvõi midagi on paigast ära ega pole õiges perspektiivis, kandub see viga edasi kogu pildile ja muudab seda üdini. Seetõttu nokitsesin tihti kaua pealtnäha lihtsate detailide kallal, et need näeksid just sellised välja, nagu tahaksin, ja jätaksid korrektse üldmulje.
Ma joonistan siiani, ja endiselt eelistan pigem arhitektuurseid pildikesi visandada. Nii kaardistaksin justkui kõik Haapsalus olevad majad ning need käivad veel minu mõtetes kaua kaasas. Köitev ning põnev on leida igas hoones mingi huvitav osa ja nüanss, kuhu kauemaks sukelduda. Tavaliselt sellele kõige erilisemale ja omapärasemale üksikasjale keskendungi, sellest saab fookuspunkt, kuhu hakkan teisi hoonekilde peale ehitama. Sarnane protsess toimus minu peas ka siis, kui panin sügist tähele ja võtsin teda kui isiksust. Kõigepealt paelus minu tähelepanu mõni täiesti tähtsusetu nüanss, kuid ometigi leidsin selles midagi ja see sai määravaks ning mõjutas kaunist sügisvaadet kõige enam.
Eelmisel sügisel puhkes õide üks senini suletud ja varjatud osa minust, ent see oli kõige olulisem ja maailmapilti mõjutavaim. See tõi mu ellu värskust - rõõmu väikestest asjadest ja värvikirevusest. Mullune sügis (ühtlasi minu algkooli viimane) oli mu vaimule kõige olulisem ja toitvam, mulle endale meeldib seda nimetada minu ärkamisajaks. See oli aeg, mil lapsepõlves veerenud tammetõrud ja erksad värvid taas tärkasid. Hakkasin end loomingulisemalt tajuma ning paberi ja pliiatsiga väljendama.
Kord KUMU-s käies avanesid mu silmad veelgi ja nägin, kui varieeruv võib maalikunst olla. Mõistsin, et see ala on veel laiem ja avaram, kui arvata oskasin. Täheldasin, et iga kunstnik on leidnud endale oma tehnika ja viisi, igaüks adus maalikunsti omamoodi. Näiteks, kui võrrelda kahe suure virtuoosi Konrad Mägi ja Johann Köleri teoseid, siis on märgata, et Mägi kujutas oma maalidel peamiselt linna- ja loodusvaateid ning kasutatud värvid olid hoopis eredamad ning kirkamad, kui päriselus võis olla. Tema lemmikvärviks osutus kaadiumpunane. Köleri kunstiteosed olid aga realistlikumad, ta järgis värve, mis olid pärismaailmas nähtavad ega elustanud oma maale niivõrd tugevate toonidega. Ta kasutas mahedaid ja rahumeelseid õlivärve, luues harmoonilise ja kompositsioonilise taiese.
Mulle meeldis väga Johann Köleri maal nimega ,,Truu valvur”. Pildi keskmes on kasepuu najale toetuv heledate ja elegantselt langevate juustega noor neiu, kes istub suure pikakarvalise koera kõrval. Tüdruk on truu sõbra kõrval kui valgest portselanist vormitud, ta näib oma helekollases kleidis nii õrn ja haavatav, kuid samas on tema pilgus näha kerget ükskõiksust ning kübekest tüdimust. Nende ees laiub lilleaas ja kaugelt paistab metsatukk. Üleval rohelistes lehtedes puuokste vahel kõrgub torn, mida esmapilgul võib-olla ei märkagi. Selline detailsus ning nüansirikkus on Kölerile omane. Tema maalides on märgata suurt pühendumust ja suurepärast värvitaju.
Ise pole ma maalimisega eriti sina peal, muidugi ei ole mul võimalik seda nii palju ka harjutada kui joonistamist, ent mu kunstiõpetaja on avastanud, et isegi kui paari nädala jooksul vaid korra maalida, on võimalik suuri edusamme teha. Käsi areneb ja leiab uusi mooduseid. Maastikumaalid ja mäestikud ei taha mul kuidagi õnnestuda nii, nagu enda arust peaks, kipun olema liiga põhjalik ega lase end piisavalt vabaks. Maastikumaalil peaksid pintslitõmbed olema kiired ja sujuvad, siis tuleb teos loomulikum ja elegantsem välja. Mina olen aga pigem ,,nokitseja”, mulle meeldib oma vigu parandada ja kaua end ühele pisidetailile pühendada. Selline omadus tuleb aga rohkem kasuks näiteks inimese ja looma maalimisel. Looma maalimine õnnestub mul päris kenasti, nende karvkatte tegemiseks tuleb varuda kannatust, sest iga karv tuleb eraldi maalida ning selle suunda ja tooni arvestada.
Portree maalimine on veel pikem protsess. Inimese nägu tuleb mõttes osadeks jagada ning kõigele õige koht määrata. Büsti maalimine on mõnes mõttes lihtsam, detaile pole nii ohtralt ja keskendutakse pigem varjude lisamisele. Seda on parem maalida reaalse kuju, mitte foto järgi. Portreed on aga lihtsam maalida foto kui elusmodelli järgi. Foto puhul saab detaile lähemalt silmitseda, neid suurendada ning näopilti on nii palju praktilisem ja efektiivsem maalida.
Minu kõige viimane teos on maastikumaal, mis kujutab metsaalust, kuuski ning nende vahel kulgevat teed. See on ühtlasi minu esimene lõuendile õlivärvidega tehtud maal, mis nõudis päris palju aega ja süvenemist. Olen ka joonistanud Tallinna vanalinna pildi, mis on visandatud hariliku pliiatsiga. Leidsin internetist foto, millel on kujutatud keskaegset Tallinnat. Minu pilt sündiski selle foto järgi (küll väikeste üldistustega). Ma polnud varem ühtki linnavaadet nii suurel paberil kujutanud, nii jäi töö hoopis realistlikum ja elavam. Joonistusõpetaja ütles, et kunagi hiljem arhitektuuri erialale sisseastumisel saan selle joonistusega näidata oma suurt ja pikaaegset huvi ehituskunsti vastu. Nüüd visandan vahelduseks jumalanna Venuse büsti, mis ühendab taas varjude lisamise, aga ka õigete kontuuride tegemise. Mind küll väga köidab linnavaadete ja maastike joonistamine, kuid tore on tegeleda ka inimese keha kujutamisega.
Olenemata oma suurest pühendumusest maalile ja joonistamisele, on siiski olnud kiiremaid eluperioode, mil selle jaoks jääb vähe aega või inspiratsiooni napib. On möödunud nädalaid, kui ma kodus üldse midagi ei visanda. Õnneks on joonistamisoskusega samamoodi nagu rattasõiduga. See ei kao ega unune. Selle taastamiseks võib küll kaua aega kuluda, et käsi taas lahti läheks, ent oskused taastuvad ja peagi tekib illusioon, nagu poleks joonistamisest kaua eemal olnudki.
Joonistamine on üldse väga oluline ja aegumatu and, see on vajalik ka teistes ametites, mitte vaid illustraatoril ja šaržistil. Näiteks ka dekoraatori ja arhitekti elukutse on väga põnev ja isepärane. Minu isa töötas kunagi dekoraatorina, veel enne graafilise disaini tulekut. Siis oli kunst ja reklaam piiratum, ent mõnes mõttes kindlasti vabam. Tollel ajal oli nii mõnegi nähtuse kujutamine, mis tänapäeval on täiesti normaalne, rangelt keelatud, aga reklaam oli kõhklemata võimalusterohkem ja siiram. Kunstnikud lõid reklaamplakateid enda ideede põhjal ja oma käega, sellest kumas läbi nende enda käekiri ja oskused. Tellimustöid tehti sõbraga kuuri all istudes ja palka maksti rubladega kilekottides, kuid mõtted olid see-eest suuremad ja avaramad, võib-olla see tuleneski riigis valitsenud kitsikusest ja surutisest. Kui sõnadega ei saanud oma arvamust avaldada, siis protestisid loomeinimesed oma kunstis peituvate salamõtedega, mida ei osanud igaüks välja lugeda. Kindlasti olid tolle aja kunstnike tööd kirglikumad, tõetruumad ja tõsiseltvõetavamad.
Botaaniline joonistus on aga täiesti omaette ooper, millest nüüdseks on välja kujunenud eraldi kunstiliik. Kunagi aga, enne fotograafia olemasolu, ei tegelenud sellega mitte kunstnikud, vaid teadlased, kes pidid taimede välimuse jäädvustamiseks need üles joonistama. See oli väga peen ja kannatlikkust nõudev töö, mille tõttu pidid teadlased olema sama head joonistajad kui kunstnikud. Võeti taim ja see asetati visandipaberile, et kõik taime kontuurid ja iseärasused välja paistaksid, seejärel joonistati see võimalikult täpselt nii öelda puhtandile, olenevalt eesmärgist ka värviti. Lõpuks kirjutati kalligraafilise ja arusaadava käekirjaga juurde taime ladinakeelne nimetus. Nüüd, mil on olemas fotograafia, pole teaduslikel põhjustel selleks paraku vajadust. Tänapäeval joonistatakse taimi ilu pärast. Ise olen kujutanud botaanilise joonistusena oma enda koduaiast korjatud siniliiliat. Botaaniline joonistus on üldse maailmas üks kõige populaarsematest ja tellitumatest kunstiliikidest.
Üks küll kaasaegne, aga väga kõnetav kunstivorm on installatsioon ehk videokunst. Installatsioon võib olla ükskõik mis. Iga looduslik protsess võib olla videokunst, kui seda endale nii lahti mõtestada. Ka ma ise olen suhtunud mõnda täiesti tavalisse tegevusse kui videokunsti, nagu näiteks rattasõit vihmase ilmaga läbi pori. Ülev on otsida neis tegevustes sügavamat mõtet, et näha nende sisse ja avastada nende pealtnäha lihtsakoelises olemuses piiripealsust. Tähendus ei pea olema kohe tabatav ja loogiline, vastupidi, tegelikult ongi parem, kui see pole üheselt mõistetav, vaid on lihtsalt sürreaalne. Sest kõige loogilisemad seletused viivad lõpuks nagunii välja keeruliste mehhanismide ja masinateni, mis hävitavad kunsti ja maailma.
Installatsioonil on ka palju eeliseid – seda saab puudutada ja kuulda. Olenevalt taiesest lisandub sinna veel meeli. Selles nimelt seisnebki videokunsti võlu, et seda on võimalik tajuda kõigi meeltega, olla rohkem kunsti sees ja mõista autori sõnumit, või vähemalt saada paremini selgusele teosega tekkinud mõttes. Üks väga haarav ja meeliülendav kunstiteos oli samuti KUMU-s. See kujutas taimede tärkamist, seejärel nende lühikest õitsemisaega ning siis juba nende närbumist – lillede lühikest eluringi. See kõik aina kordus, sest nii juhtub loodusega ka päriselus, ent siiski võis siit leida veelgi sügavamat mõtet. Mõni võis selles näha ehk protesti inimese surmava käe vastu, teine jälle lihtsat ausat tõdemust loodusest, kolmas võis näha seda metafoorina inimese elust – sünd, elu kõrgaeg ja surm.
Mind ennast ahvatleb Eesti Kunstiakadeemias õppimine. Olgugi et ma pole päris kindel, millisele erialale end pühendada tahan, tundub see mulle just õige paik. Õppesuunad, mille peale mõelnud olen, on peamiselt arhitektuur ja ruumikujundus, kuid silma on jäänud ka graafika, mis hõlmab kunsti põhiliike, nagu kirja- ja joonestuskunst. EKA nõuab küll palju eneseületust ja julgust, juba sinna sissesaamine on keeruline, sest sinna saabuvad üle Eesti üliandekad ja lahtise käega noored, kes on väga motiveeritud ning inspireeritud. Neil on kõigil omad eesmärgid ja ootused, kuhu nad EKA lõpetades jõuda tahavad. Ma küll armastan väga erinevate tekstide kirjutamist, mulle meeldib enesesse süüvida ja mind võlub sõnades peituv tähendus ning ilu, aga ma ei näe end tulevikus selles valdkonnas. Võib muidugi juhtuda, et kahe aasta pärast mõtlen hoopis teisiti ja leian, et mind kutsubki just kirjandus, ent praegu liiguvad mu mõtted arhitektuuri suunas.
Kommentaarid
Postita kommentaar