Tema oligi see
Fiktsioon. Väljas ulus tuul, oli novembrikuule omaselt masendav ja hämar ilm. Kool oli lastest tühi ja ka suurem osa õpetajaid oli jalga lasknud. Kõigi esimene mõte peale väsitavat päeva oli kojuminek. Siiski oli Marie endiselt siin ja ta ei mõelnudki majast lahkuda. Mitte veel. Sees oli õõnes tunne, mis sinna ärevusest või elevusest alati sigines. Marie ei osanudki öelda kumb see neist tol hetkel oli. Äkki nende tunnete kummaline kombinatsioon, mis teda tagant utsitas ja rahule ei jätnud, vaid muudkui kripeldas ning oma ,,eesmärgi” poole küündima sundis. Igatahes ei leidnud tüdruk asu ega ühtegi rahukübet. Marie püüdis end tagasi hoida - lootusetult nagu alati. Ikka sai kiusatus temast võitu. Ja sellel ,,kiusatusel” oli nimi. Oli juba hiline, kui Marie klassi astus. Ta teadis tol samal hetkel, et poleks pidanud sinna üldse minema, ent nagu juba mainitud, ei suutnud neiu end ohjeldada. Tüdruk seadis arglikud sammud klassi poole ega pööranud ümber, nagu oleks pidanud. U...
Kommentaarid
Postita kommentaar