Gurmee animalia

Oli kord üks väikene küla, kus inimesed olid seltsivad ja üksteise vastu lahked, aga siis oli tema - Asta. Sellel naisel polnud teiste külaelanikega midagi ühist. Tema nahk oli lubivalge ja juuksed olid heledamad kui mullune lumi. Kuigi tema ümber olid elavad ja jutukad naabrid, hoidis Asta nendest eemale ja sulgus endasse. Õues ei kohanud teda keegi. 

Ühel päeval märkasid külaelanikud, et poodi olid ilmunud uued ja väga maitsvad lihatooted, aga nende päritolu oli tundmatu. Inimesed ostsid neid meeleldi. Samal ajal hakkasid imelikul kombel kaduma külaelanike lemmikloomad. Koerad-kassid olid kui maa alla vajunud. Ei leitud neid ühestki metsatukast ega tihnikust. 

Külarahvas hakkas täheldama, et Asta hoovis sehkendasid võõrad töömehed, mis oli imelik, sest Asta ei saanud endale kuigi palju lubada. Töömehed kopsisid ja saagisid kõik ööd-päevad, Asta ei pistnud oma nina toast endiselt välja, ent oli aru saada, et asjaga oli kiire ja kulus vaid nädal või paar, kui hoone juba valmis oli.

Asta aias seisis maja, mis nägi välja nagu valge minikliinik. Külaelanikud ei osanud algul midagi halba arvata, uskudes, et ju on naisel meditsiiniõe paberid ja ta soovib nende külakeses erapraksist avada. Paraku ei ilmunud ajalehes teadet, et oleks kliinik avatud. Lehes olid vaid üleskutsed ja teated kaduma läinud loomadest. Eksklusiivsed lihatooted poelettidel aga aina levisid ja said tuult tiibadesse. Mida enam osteti salapärast liha, seda suuremaks muutus Asta maja. 

Lõpuks mõistsid küla targemad mehed, et nii palju loomi korraga ei saa isegi hundid murda ja loomade kadumise taga peab olema midagi suuremat. Nii seadsid külamehed sammud Asta poole, et pärida, ega tema midagi näinud pole. Mehed olid veidi ärevil, sest nad polnud varem Astaga sõnagi vahetanud. Nad läksid Asta ukse taha ja koputasid sellele käte värinal. Nende üllatuseks avaneski uks ja seal seisis üleni valges kitlis Asta, verised kindad käes. Ta näo ees oli arstimask ning ta hoidis vilunult käes tange ja skalpelli. Mehed märkasid naise taga arstilaual väikest mopsi, kellel oli kõht pooleldi lahti lõigatud. Terve laud ja põrand olid verega kaetud. 

Mehed kangestusid hirmust. Korraga said nad aru, mis loomakestega oli juhtunud, kuid oli juba hilja. Kolm küla julgeimat meest lamasid kivipõrandal, nuga südamesse löödud. Keegi ei saanud iialgi teada, mis oli juhtunud. Lihaletti ilmus aga  uus lihatoode, mida kõik väga armastasid.