Püha on maa

    Mühisevad metsad, vulisevad veed, helesinine taevalaotus, soe päike, säravad tähed tähistaevas, kuldkollane kuu – nii tavaline, aga siiski nii kordumatu, sest see maa on püha, sest ta on meie maa.

     Kõrged mäed ja niisked sood - midagi sellist ei suudaks inimene luua isegi muinasloos. Maa on meile tähtsaim siin maailmas. Ei oleks meid, kui poleks loodust. Ta annab kõik, mida vajame. Must muld, sinine meri ja sügavad metsad  –  need on toitnud ja katnud meid aegade algusest ning vorminud ja kujundanud meist just need, kes oleme. Õrnad ja haprad, karmid ja karused.

     Ometi ei oska inimesed seda alati hinnata. Loodus on meile nii harjumuspärane ja turvaline keskkond, et võtame seda enesestmõistetavalt. Väga lihtne on jääda maal meie igapäevaste murede varju. Neil, kes loodust märkavad ja selles väärtust või ilu näevad, tekib sageli kinnisidee loodus enda valdusesse haarata ja sellest ainult ise osa saada. Vahel raiutakse kodu ümbrust kaunistav mets maha lihtsalt sellepärast, et rikastuda. Ei mõisteta, et loodus on vaba ja metsik ning seda ei saa ohjes hoida.

    Mõni arvab, et ta tunneb loodust läbi ja lõhki ning on külastanud kõiki looduskauneid kohti, ent see pole tõsi. Loodus suudab meid alati pahviks lüüa ja üllatada. See peidab endas nii palju ilu ja tarkust, et me ei suuda ette kujutadagi. Näiteks ravimtaimede vägi tervendab ka kõige raskemaid haigeid. Mine tea, kus Eestimaa nurgas võib leiduda midagi uut ja senini avastamatut.

    Loodus on küll isepäine ja inimesest sõltumatu, ent see ei tähenda, et me sellele liiga võiks teha. Saame temalt nii palju. Miks ei võiks meie midagi vastu anda? Hoolitsedes looduse eest, hoolitseme ka enda eest. See on meievaheline sümbioos.

    Ka meie vaarisad armastasid ja hoidsid maad. Minu vanaisa on põllumees, kes ootab igal aastal kannatamatult kevadet. Ta külvab seemne maha ja jälgib siis põnevusega selle arengut ja kasvu. Hommikuti vaatab ta teeääres laiuvaid põlde ning imetleb nende ilu ja jõudu. Kui saabub sügis, ongi aeg kauaoodatud lõikuseks. Iga kord avastab ta nagu uuesti, millised imed on maa jälle korda saatnud. Maa on tema jaoks püha – see katab toidulaua ja pakub hingerahu.

    Meie viibime siin maal vaid korra, ent loodus jääb igavesti paigale. Seda näevad ka järeltulevad põlved, kes peavad selles maailmas elama. Loodus ja maa on nagu reliikvia, mis jääb inimestega põlvest põlve. Selle jõud, vägi ja võlu puudutab meid ikka ja jälle, tõstab meid argielust kõrgemale ja tuletab meelde, mis on püha.