Vana kaljukirik Utah's


 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tema oligi see

Fiktsioon.  Väljas ulus tuul, oli novembrikuule omaselt masendav ja hämar ilm. Kool oli lastest tühi ja ka suurem osa õpetajaid oli jalga lasknud. Kõigi esimene mõte peale väsitavat päeva oli kojuminek. Siiski oli Marie endiselt siin ja ta ei mõelnudki majast lahkuda. Mitte veel.  Sees oli õõnes tunne, mis sinna ärevusest või elevusest alati sigines. Marie ei osanudki öelda kumb see neist tol hetkel oli. Äkki nende tunnete kummaline kombinatsioon, mis teda tagant utsitas ja rahule ei jätnud, vaid muudkui kripeldas ning oma ,,eesmärgi” poole küündima sundis. Igatahes ei leidnud tüdruk asu ega ühtegi rahukübet. Marie püüdis end tagasi hoida - lootusetult nagu alati. Ikka sai kiusatus temast võitu. Ja sellel ,,kiusatusel” oli nimi.  Oli juba hiline, kui Marie klassi astus. Ta teadis tol samal hetkel, et poleks pidanud sinna üldse minema, ent nagu juba mainitud, ei suutnud neiu end ohjeldada. Tüdruk seadis arglikud sammud klassi poole ega pööranud ümber, nagu oleks pidanud. U...
Lisateave

Kolm tähendusrikast aastat

See oli metsik avameri, mille süngetes sügavustes peitus mäss ja isekus. Võiks öelda, et isegi ükskõiksus kaaslaste suhtes. Pealiskaudsus ja taktitundetus, need olid esimesed sõnad, mis mulle pähe tungisid, kui varbaga seda jahedat vett katsusin. Sisse ma kohe ei hüpanud, sest ei osanud ujuda. Kaheksajalad pritsisid pidevalt mürki ja demonstreerisid pisikestele kalamaimudele oma üleolekut, nad olid ju autoriteedid . Vahepeal võis ka mõni pealtnäha ohutu ja turvaline millimallikas oma iseloomu näidata ning vaenlast kõrvetada. Koridorides luusisid ringi haid, kes tabasid kalakesi alati ootamatult ja selja tagant. Suur vaen valitses samuti kalakeste endi vahel. Nad võtsid omavahel mõõtu ja üritasid alatasa üksteisele kohta kätte näidata. Mingisugune vimm vindus alati. Peale keskpäraste kalakeste pesitses avameres tasaseid ja rahulikke koralle, kes lihtsalt oma rada kulgesid ega tahtnud teistele mereelukatele ette jääda. Muidugi esines ka piltilusaid rifikalu, kes liikusid parvedena ja ala...
Lisateave

Kiri küüditatule

Kallis Margot! Me pole kunagi kohtunud. Sa ei tunne mind, oleme kui võõrad. Me ei ole käevangus sammunud ühte männiokastega kaetud metsarada. Pole vaadanud taevatähti, kui üle õue sünkjas pimedus laotub. Me pole käinud üksteise sünnipäevadel ja soovinud palju õnne. Me pole koos tähistanud jõule ega nääre. Ei ole teineteise seltsis kartuleid niiskest mullast üles võtnud, mil päike veel suvele omaselt taevas lõkendab. Me pole puid külmaks talveks valmistudes riita ladunud. Jah, me ei ole koos midagi teinud. Sa mõtled ilmselt praegu, et mida ma ometi räägin. Iga viimne mu mainitud tegevustest näib sulle unelmana, nagu kättesaamatu sõõm hõrku vabadust. Minu jutt tundub sulle nii kauge, tiheda udulooriga kaetud. Aga ma luban, kallis vanavanaema, juba varsti teed sa seda kõike. Lihtsalt ilma minuta.  Minu ja sinu eluteed ei ristunud kunagi, aga meil on sama veri. Mina saabusin siia ilma, kui sina lahkusid, just nagu oleksin su välja vahetanud, nii et sina saaksid lõpuks väljateenitud puh...
Lisateave